Esileht » Valdkonnad » Keskkonnakorraldus

Ökomärgise seotus teiste valdkondadega

Terviklik tootepoliitika (Integrated Product Policy, IPP) on Euroopas 1990ndatel tekkinud uus poliitikavaldkond, mille eesmärk on ühtse keskkonnaalase tootepoliitika väljatöötamine Euroopa tasemel.

IPP keskendub tootele, sellest tuleneva keskkonnamõju vähendamisele kogu olelusringi kestel ning mitmesuguste vahendite rakendamisele turu keskkonnahoidlikumaks muutmiseks.

Tervikliku tootepoliitika alla käivad nii kohustuslikud kui ka vabatahtlikud keskkonnameetmed, sh toote olelusringi hindamise meetodid, ökomaksureform (tootega seotud ressursi- ja saastetasud), keskkonnahoidlikud (riigi)hanked, keskkonnahoidlik tootearendus (ökodisain), tootega seotud keskkonnateabe edastamine – ökomärgised ja keskkonnaaruandlus, keskkonnajuhtimissüsteemid jms.

Keskkonnalase teabe levitamine:

Tarbija on muutunud üha teadlikumaks ning nõuab tootjatelt teavet keskkonnategevuse ning toodete ja teenuste keskkonnanäitajate kohta. Paljud tootjad on hakanud välja andma keskkonnaaruandeid ning teavitavad tarbijaid oma toodete keskkonnasõbralikkusest.

Ökomärgise üks peamisi eesmärke on anda tarbijatele usaldusväärset teavet toote keskkonnanäitajate kohta. Kuna ökomärgise andmise kriteeriumid on ranged, toetutakse teadusuuringutele ja toote hindamisel arvestatakse kogu toote olelusringist (“sünnist surmani”) tulenevat keskkonnamõju, on ökomärgis usaldusväärne märgis tootel. Ökomärgisega toote korral on juba analüüsitud ja antud hinnang toote keskkonnasõbralikkuse kohta ning tarbija ei pea lugema pikka teksti või küsima lisateavet toote omaduste kohta. Sümboli kujul esitatav teave hakkab tarbijale kergesti silma ja lihtsustab valiku tegemist.

Üha enam ökomärgisega tooteid valides mõjutab tarbija turgusid ning tootjad on sunnitud tulema tarbijate nõudmistele vastu. Seega aitab keskkonnasõbralike toodete valik kaasa tootearendusele ning uuenduslikkusele.

Keskkonnahoidlik tootearendus:

Keskkonnahoidlik tootearendus (ingl k eco-design, Design for the Environment) võtab toote kavandamisel ja arendamisel süstemaatiliselt arvesse keskkonnaaspekte kogu toote olelusringi jooksul (alates materjalivalikust kuni toote lõpliku kõrvaldamiseni). Keskkonnahoidliku tootearenduse suur pluss on see, et juba toote kavandamise etapis hinnatakse võimalikke keskkonnamõjusid ning üritatakse neid ennetada ja vähendada.

Keskkonnahoidliku tootearenduse võimalused on koondatud LiDS (ingl k Life Cycle Design Strategies) rattasse, milles esitatud strateegiad on esitatud olelusringi järgides ning on rakendatavad samm-sammult.

Keskkonnahoidliku tootearenduse strateegiad (LiDS ratas)

Keskkonnajuhtimissüsteemi:

Keskkonnajuhtimissüsteem (KKJS) on osa organisatsiooni üldisest juhtimissüsteemist, mis sisaldab organisatsiooni keskkonnategevusega seotud struktuuri, tegevuskavasid, vastutust, toiminguid, protseduure, protsesse ning ressursse, mis on vajalikud süsteemi rakendamiseks ja toimimiseks. Tuntumad keskkonnajuhtimissüsteemid on ISO 14001 ja EMAS.

Tunnustatud keskkonnajuhtimissüsteemidele (ISO 14001, EMAS) toetudes saab organisatsioon rakendada tootele orienteeritud KKJS-i. Kesksel kohal on seejuures toode või teenus, mitte ettevõtte tootmisprotsess. Tootele suunatud keskkonnajuhtimissüsteem pakub suurepärast toetussüsteemi keskkonnahoidlikuks tootearenduseks ning ökomärgise taotlemiseks vajaliku teabe saamiseks.

Kõikides Euroopa Komisjoni poolt kehtestatud tooterühmadele ökomärgise andmise kriteeriumide otsustes soovitatakse pädevatel asutustel ökomärgise taotluste hindamisel ja kriteeriumide täitmise kontrollimisel võtta arvesse tunnustatud keskkonnajuhtimissüsteemi olemasolu (kuigi juhtimissüsteemi rakendamist ei ole nõutud). Kui ettevõte on EMAS-registreeritud või omab ISO 14001 sertifikaati, on tal võimalus saada ökomärgise taotlemisel soodustusi.

Keskkonnahoidlikud riigihanked:

Keskkonnahoidlikud riigihanked (ingl k Green Public Procurement, GPP) on hanked/ostud, mille korral riik tarbijana integreerib keskkonnanõuded oma hangetesse, et vähendada oma tegevusest (ostudest) tulenevat keskkonnamõju. Riik on suur tarbija – avaliku sektori kogutarbimine moodustas Eestis 2004. aastal ligikaudu 15% (22 miljardit krooni) sisemajanduse koguproduktist. Riigil lasub kohustus maksumaksja rahaga säästlikult ja otstarbekalt (sh keskkonda säästes) ümber käia.

Üks lihtsamaid mooduseid keskkonnanõuete lisamiseks hangetesse on kasutada ökomärgise andmise kriteeriume. Euroopa Ühenduse riigihangete direktiivid (2004/18/EÜ ja 2004/17/EÜ) võimaldavad kasutada tulemuslikkusel põhinevate ja funktsionaalsete keskkonnanõuete määramisel ökomärgise andmise kriteeriumeid. Ökomärgise kriteeriumeid võib kasutada tehnilise kirjelduse koostamisel, tehnilisele kirjeldusele vastavuse tõestusvahendina, hankedokumentide hindamisel jms.

Samas ei saa tootjatelt nõuda, et nende toodetel oleks ökomärgis või need vastaksid täielikult ökomärgise nõuetele. Alati tuleb arvesse võtta ka muid sobivaid tõendeid, näiteks tunnustatud asutuse katsearuannet või tootja tehnilist toimikut. Seetõttu tuleks hankedokumentidesse lisada ökomärgise kriteeriumide nõude juurde väljend “või samaväärne”. Siiski on ökomärgist omaval ettevõttel märkimisväärsed eelised, kuna ettevõte peab suutma andmete samaväärsust tõestada.