Tollane Eesti Vabariigi Ülemnõukogu algatas maareformi eesmärgiga anda maa eraomandisse, pidades seejuures silmas nii endiste omanike õigusi kui ka maakasutajate huve. Samuti sooviti luua eeldused maa efektiivsemaks kasutamiseks.
Nõukogude aja taak Pärast 1940. aasta suve kadus eestlastele nii omane maaomanikuks olemise staatus ja selle asemel sai maaomanikust maakasutaja. Nende inimeste jaoks, kes olid oma talumaal põldu harinud, oli selline omandisuhete järsk ümberkorraldus väga raske. Veelgi meelevaldsemalt toimus hiljem kolhoosi astumine, mis vastandus tavapärasele väiketootmisele oma talus. Nõukogude perioodil kuulus kogu maa riigile, maa oli riigi omandiõiguse objektina võõrandamatu ning seetõttu tsiviilkäibest sisuliselt eraldatud – seega ei saanud maa riigi omandist kellegi teise omandisse üle minna ei tasu eest ega tasuta. Maad anti ainult kasutamiseks. Eraisik sai maad kasutada vaid maaeralduse alusel ning vajadusel vormistati maakasutus ümber teisele inimesele. 1980ndate teisel poolel hakati taas rääkima talumajanduse arendamise vajalikkusest, kuna riiklik põllumajanduspoliitika ja sundkollektiviseerimine aastatel 1947–1950 oli põhjustanud põllumajandusele olulist kahju. Põllumajandusliku tootmise väikevormide soodustamine pidi tagama nii tühjalt seisvate endiste taluhoonete kasutusse võtmise kui ka aitama lahendada ääremaade sotsiaalmajanduslikke probleeme, sest linnastumine oli olnud massiline. Neid eesmärke silmas pidades võttis Ülemnõukogu Põlistalude rajamine osutus populaarseks (1993. a lõpuks oli Eestis 10 150 talu maakasutuse kogupindalaga ligikaudu
Põhimõttelised valikukohad Maareform omandireformi osana on väga suurt mõju avaldanud Eesti elanikele ja ühiskonnale tervikuna, kuna maa riigistamise tõttu Nõukogude võimu poolt kadus ühiskonnast füüsilisest isikust maaomanik, asendudes maakasutajaga. Just maareformi kaudu sooviti heastada ülekohus, mille Nõukogude võim oli tekitanud maa natsionaliseerimisega ning 1990ndate alguses oli see seaduste kirjutamisel ka peamine eesmärk. Maareformiga sooviti taastada sarnane õiguslik olukord, mis oli Hoolimata sellest, et taluseaduse alusel oli talu taastamisel eesõigus endisel omanikul seisuga 23. juuli Reformiseadused suudeti küll kiiresti vastu võtta, kuid nende kohene rakendamine ei sujunud algusaastatel peamiselt seetõttu, et kõiki probleeme ei suudetud ette näha. Maareformi seaduse esialgsed redaktsioonid olid väga üldised ning põhiosa moodustasid deklaratiivse iseloomuga normid, mistõttu neid ei osatud argielus rakendada. Lisaks võttis nii maa tagastamise ja erastamise avalduste esitamine, samuti nende läbivaatamine palju aega, kuna enamasti tuli omandiõiguse ja sugulussidemete tõendamiseks taotleda andmeid erinevatest arhiividest. Maareformi käigus tekkisid probleemid, mille lahendamiseks vajati uusi regulatsioone ja paraku kõik uued menetluskorrad ei osutunud sobilikeks. Näiteks asendusmaade võimalus jäi tahaplaanile ja maakorralduskavad ei osutunud keerukuse tõttu populaarseks. Ulatusliku omandireformi läbiviimisel ei saanud rakendada ka teiste riikide praktikat, kuna Eesti olukord oli ainulaadne. Lisaks reformiseadustele tuli kiiresti lahendada ka maaomanike suhted pärast maa tagastamist, mistõttu oli vajadus esimesena tsiviilseadustest välja töötada asjaõigusseadus, mis jõustus 1993. aasta lõpus.
Maareformi murrangulised aastad Maareformi elluviijaks ja vahetuks korraldajaks said kohalikud omavalitsused. Maakonnatasandil toimetasid maavalitsused. Ametnike ülekoormatus, keerukas asjaajamine ja suhteliselt kallis maa erastamise ja mõõdistamise hind pärssisid algusaastatel maareformi läbiviimise tempot. Esimesed kolm tagastatud katastriüksust registreeriti 21.12.1992 Järvamaal. 1993. aastal sai kannete tegemine maakatastrisse juba regulaarseks – 1993. aasta jaanuarist maini registreeriti juba 500 maaüksust. Suurem osa tagastamisele kuuluvatest maaüksustest registreeriti aastatel 1995–2003. Lisaks tagastamisele said eraisikud maad oma omandisse ka erastamise kaudu. Erastamise hiigelaastateks võib pidada 1990ndate lõppu, kui erastamise rakendusseadused täpsustusid ning maamõõtjate toimetamine muutus tõhusamaks. Samuti aktiviseerusid inimesed, sest nad teadvustasid maaomandi ümbervormistamise vajadust. Mõttemaailma muutumine käis käsikäes maa väärtuse kasvamisega. Maareformi läbiviimise kõrgajaks võibki pidada aastaid 1997–1998, sest selleks ajaks olid peamised õiguslikud takistused kõrvaldatud ning oli piisavalt koolitatud maamõõtjaid, kes katastriüksuseid mõõdistasid. Neil aastatel vormistati riigi omandisse ka riigimets. Kuna maareformi sisuline kulgemine nägi ette, et kõigepealt selgitatakse välja erastamisele ja tagastamisele kuuluv maa ning seejärel munitsipaalomandisse antav ja riigi omandisse jäetav maa, on ka mõistetav, et nii kohaliku omavalitsuse kui ka riigi maa vormistamine jäi maareformi lõpujärku. Maareformi mõtte kohaselt antakse munitsipaalomandisse ainult selline maa, mida kohalik omavalitsus vajab oma seadusest tulenevate ülesannete täitmiseks.
Maareformi hapud viljad Üheks oluliseks probleemiks, mis maareformi läbiviimise tulemusel on tekkinud, võib kahtlemata pidada kinnistule juurdepääsu temaatikat. Ehk siis teisisõnu – tänu kinnisasjade tagastamisele või erastamisele on tekkinud olukordi, kus inimesed ei pääse enam oma kinnisasjale ligi, sest varem kasutatud teed on nüüd eraterritooriumil, mille omanikud on tee kas täiesti sulgenud või ei luba oma maal asuvat teed naabritel enam kasutada. Seetõttu on tekkinud palju vaidlusi ja tülisid naabrite vahel, kellest ühed tahavad oma kinnisasjale ligi pääseda, aga teised ei ole rahul ega huvitatud sellest, et nende maal kulgevat teed kasutaksid ka teiste kinnisasjade omanikud. Kergemalt on pääsenud need kohalikud omavalitsused, kes taipasid väiksemad teed tagastatava või erastatava maa piiridest välja jätta. Kus on aga kohaliku tähtsusega teed eraomandi sisse mõõdetud, proovivad omavalitsused nüüd sõlmida lepinguid teede avalikuks kasutamiseks. Paraku tuleb tunnistada, et ka kehtiv seadus ei ole piisavalt reguleerinud juurdepääsu problemaatikat. Teiseks valusaks teemaks on piiriprobleemid, mille tekkimise põhjuseks on nii erinevad mõõdistamisviisid ja nendest tulenev erinev täpsus kui ka vastuolulised piiriandmed ning maaomanike huvipuudus piirimärkide paigaldamise ja säilitamise vastu. Kui enne masu tahtis iga mees olla ehitaja, siis 1990ndate lõpus oli maamõõtja leib hinnatud, kuna tööd oli palju ning see oli hästi tasustatud. Kus palju tegijaid, seal ka suurem eksimisvõimalus. Tihti ei arvestanud maamõõtja varemmoodustatud katastriüksuse piiri või piirimärkide asukohaga, mistõttu ei jooksnud piirid maastikul kokku. Kuna tööd oli palju, siis mõõdeti maad igal aastaajal, aga talvel paksu lumega ei ole piirimärkide leidmine just lihtne. Mõõtmisvead võisid tulla ka sellest, et põhiliseks mõõtmisvahendiks oli 50meetrine mõõdulint, mille ühest otsast hoidis küll kinni maamõõtja, kuid teises otsas oli tavaliselt maaomanik. Täpne mõõtmine oli raskendatud ka siis, kui maa taotleja ei rajanud piirisihte või kui maastik oli raskesti läbitav, näiteks keset metsa või raba. Ebatäpsused võisid tekkida ka ebatasasel maastikul, kui ei arvestatud maapinna kaldeid. Kolmanda valupunktina võib välja tuua asjaolu, et maareformi tagajärjel tekkis küllaltki suur maaomanike hulk, kes pärast maa tagastamist ei osanud või ei tahtnud midagi maaga peale hakata. Tähelepanuta ei saa jätta ka endisi omanikke ja nende pärijaid, kes elasid välismaal. Seega oli kauaigatsetud maa küll tagasi saadud, kuid nii linnastumise kui ka kunagise Läände põgenemise tõttu polnud paljudest omanikest või nende järeltulijatest selle harijat. Kuna õigustatud isikute ring paisus suureks, siis nii maa kui ka ehitiste majandamise osas pidid koos asju ajama ja kokkulepetele jõudma üksteisele peaaegu võõrad inimesed. Aga kaasomandi majandamine lähedastegi inimest puhul võib teinekord päris keeruline olla...
Kokkuvõtteks Pea kõiki Eesti inimesi puudutav omandi ümberkujundamine on olnud üheks demokraatliku riigi ülesehitamise alustalaks. Võib julgelt väita, et Eestis läbiviidud maareform on ainulaadne maailmas ning maareformi läbiviimne on oluline osa nii Eesti ühiskonna- kui ka õigusajaloost. Maareformi võib teiste reformidega võrreldes pidada Eesti kõige õnnestunumaks reformiks, sest omandireformi kontekstis on jäänud lõpliku lahenduseta Saksamaale ümberasujatega seotud probleemistik. Samas ei realiseerunud tegelikkuses ka paljud põllumajandusreformi kaunid mõtted. Maareformi läbiviimine pani aluse maa tsiviilkäibe tekkimisele, mis omakorda on üheks turumajanduse aluseks. Võib julgelt väita, et tekkinud kinnisvaraturg on oluliselt mõjutanud Eesti majanduse arengut. |
