|
|
Esileht » Valdkonnad » Metsandus
2010. aastal registreeris Keskkonnainspektsioon kokku 240 metsa-alast õiguserikkumist. Võrreldes 2000. aastaga on rikkumiste arv vähenenud kümme korda. See on tubli saavutus, millesse on andnud oma panuse kõigepealt metsaomanikud ise, aga ka metsakorralduse ja järelevalvega tegelevad ametnikud. Tulemusest võiks järeldada, et metsas on kord majas ja järelevalvet on otstarbekas samavõrra kokku tõmmata. Päris nii see ei ole, sest puidukasutuse surve on jätkuvalt suur ja tuleb ette ka eksimusi. Reeglina on metsaomanikud seaduskuulekad ja ise metsas raiet tehes seadusega pahuksisse ei lähe. Liigse kiiruse ja mugavuse tõttu, samuti kulude optimeerimise käigus kipuvad kohustused ununema. Rikkumisi tekib sageli olukorras, kus metsaomanik ise metsa ei raiu, vaid võõrandab kasvava metsa raieõiguse või annab oma metsas raietöö teha teistele isikutele. Taolisel juhul tuleb kindlasti meeles pidada metsaomanikule ja raiujale või raieõiguse omandajale tekkivaid kohustusi, sest siin on oht seadusega vastuollu minna.
Dokumendid olgu korras! Vastavalt metsaseadusele peab üleandja metsa raieks andmisel, raieõiguse ja metsamaterjali võõrandamisel ning metsamaterjali töötlemiseks, ladustamiseks või vedamiseks üleandmisel tõendama vastuvõtjale raieõiguse olemasolu või metsamaterjali valdamise seaduslikkust ning vastuvõtja peab seda kontrollima. Raieõiguse olemasolu ja metsamaterjali valdamise seaduslikkust tõendavad andmed ja dokumendid on: Need dokumendid peab metsaomanik iga metsaga sooritatava tehingu puhul esitama teisele poolele, isegi kui selleks on naabrimees. Samas lasub teisel poolel kohustus samade dokumentide järgi kontrollida, kas mets, mida raieks antakse, või metsamaterjal, mis vedamiseks üle antakse, kuulub üleandjale. Nii ühe kui ka teise poole täiendavad selgituste küsimised dokumentide sisu kohta peaks olema harjumus, mitte harv juhus. Lisaks metsamajandajatele käivad metsas tehtavaid töid kontrollimas keskkonnakaitseinspektorid. Iga metsas raiet tegev isik on raieõigust kohustatud tõendama dokumendi või töö või teenuse aluseks oleva kirjaliku lepinguga, metsateatise koopiaga, millel on Keskkonnaameti raiet lubava märge, ja isikut tõendava dokumendiga. Loetelu kaks viimast dokumenti peavad olema raiekohas kaasas ja need tuleb esitada kontrollima volitatud ning end esitlenud ametiisikule tema nõudmisel. “Mina olen lihtne töömees ja ei tea midagi“ on vale vastus ja võib lõppeda sellega, et kõige kiiremal ajal raietööd seisatakse, kuni asjaolud on selgunud. Lisaks kaotatud ajale on inspektoril õigus karistada nii raiujat kui ka raieks andjat.
Korrektne leping kaitseb metsaomanikku Seadus nõuab, et metsa raieks andes (nt metsaomanik ja raietööline) ja raieõigust võõrandades (nt metsaomanik ja juriidilise isiku esindaja, kes metsa raieõiguse omandab) sõlmivad võõrandaja ja omandaja vastavasisulise kirjaliku lepingu või vormistavad suulise lepingu sõlmimisel kirjaliku akti, milles märgitakse raieõiguse võõrandaja ja omandaja andmed, võõrandatava metsa asukoht, tehtava raie liik ja muud vajalikud andmed, mis on loetletud metsaseaduses. Keskkonnainspektsioon soovitab alati vormistada kirjaliku lepingu. Praktika näitab, et metsaomanikul on enda seatud tingimusi pahatahtliku raieõiguse omandaja või raieteenuse osutaja puhul suuliselt sõlmitud lepingu korral raske, kui mitte võimatu tõendada. Kirjalikus lepingus on metsaomanikul soovitatav üksikasjalikult sätestada omapoolsed ja seadusele tuginevad raietingimused – raiutava ala piiride tähistus, hooldusraie puhul puistu minimaalne raiejärgne rinnaspindala, raiutava metsamaterjali kokkuveo tingimused, laoplatside asukohad, et metsapinnast ei tohi kahjustada ja kui metsamaterjali väljaveol tekitatakse roopad, siis tuleb need raiujal tasandada, samuti määratakse raiejäätmete koristamise viis ja aeg jms. See on vajalik, et raiuja toimiks raie seaduse ja metsaomaniku nõuete järgi, mitte nii, nagu temale käepärasem ja kasulikum on. Seadus nõuab, et ka metsamaterjali võõrandamisel ning metsamaterjali töötlemiseks või ladustamiseks andes sõlmitaks osapoolte vahel kirjalik leping, milles on kõik vajalikud andmed alates metsamaterjali asukohast kuni allkirjade ja metsateatiste numbriteni. Nimetatud lepingule või aktile lisatakse juurde vormikohane metsamaterjali üleandmise-vastuvõtmise akt. Üleandmise-vastuvõtmise akti lisamine pole kohustuslik, kui kirjalikus lepingus või suulise lepingu sõlmimisel koostatud kirjalikus aktis on ära näidatud metsamaterjali valdamise alus vastavalt üleandmise-vastuvõtmise akti vormi nõuetele. Vaidluste korral saab alati kirjalikule lepingule tugineda ja õigust nõuda. Metsamaterjali vedajal peab kaasas olema metsaomaniku antud metsamaterjali kogust ja kuuluvust tõendav veoseleht. Veoseleht pole kohustuslik, kui vedu teostab metsamaterjali omanik ise ja tal on kaasas metsamaterjali valdamise seaduslikkust tõendavad dokumendid. Probleeme ja erimeelsusi on esinenud ka seoses veoselehega. On olnud juhtumeid, kus autole on laaditud mitmemeetrised palgid, kuid vedaja väidab, et tegemist on küttepuudega, mille vedamiseks veoselehte vaja ei ole. Sel juhul jääb üle selgitada, et metsamaterjali all mõistetakse langetatud puutüve või puutüve järkamisel saadud ja töötlemata ümarmaterjali. Näiteks küttepuu sortimentatsioonis olev nott pikkusega 3,1 meetrit loetakse metsamaterjaliks, mille vedamisel on veoseleht tavaliselt vajalik. Halgudeks lõhutud, kanti saetud jms puit ei ole metsaseaduse tähenduses metsamaterjal. Kuigi Keskkonnainspektsioon ei saa sekkuda eraõiguslike lepingute koostamisse, soovitame metsaomanikele, kelle teadmised metsamajandamise alal on napid, enne metsa raieks andmist, raieõiguse võõrandamist või kasutusvalduse seadmist teistele isikutele, konsulteerida tehingu üksikasjade suhtes metsa-ala asjatundjatega või metsaomanikke ühendavate ühiskondlike organisatsioonidega. Targalt ja läbikaalutult sooritatud tehingu korral ei tule pärast kahetsedes nentida, et lepingu teine pool võttis omanikult metsa, kasutades viimase teadmatust, kogenematust ja piiratud õigusteadmisi.
Usalda, aga kontrolli Dokumentide kontrollimise vajadust näitab ilmekalt üks Põlvamaal aset leidnud juhtum. Mullu veebruaris sõitis Valgamaal töötavate lätlastest raiemeeste juurde meesterahvas ja küsis, kas töömehed tahaksid lisa teenida. Mehed olid nõus. Neile näidati Põlvamaal Kanepi vallas kätte metsatükk, kus nad pidid tööle hakkama ja esitati metsateatis. Raiemehed alustasid tööd ja varsti oli vaja traktorit, millega langetatud ja järgatud puit kokku vedada. Ka metsa väljavedajale näidati olemasolevat metsateatist. Kuna traktorijuht oli varasema töö käigus teatisi näinud, tundus talle seekord esitatud paber kahtlane. Nimelt puudus teatisel pitser, samuti ei teadnud ta metsakonsultanti, kelle nimel oli dokument kinnitatud ja allkirjastatud. Traktorijuht helistas Keskkonnainspektsiooni Põlvamaa büroosse ja teatas oma kahtlustest, mispeale inspektorid läksid kohapeale asja kontrollima. Metsas selguski, et raiet teostati võltsitud metsateatisega. Keskkonnaameti Põlva-Valga-Võru regioonile ei olnud raieks metsateatist esitatud, seega ei olnud amet ka olemasoleval paberil kirjeldatud töid kinnitanud. Inspektorid peatasid ebaseadusliku lageraie ning alustasid raieõiguse seaduslikkuse tõendamise kohustuse rikkumise asjas väärteomenetluse. Lätlastest raietöölised väitsid, et tegutsesid omaniku korraldusel, kes näitas neile kätte ka metsatüki. Metsaomanikule helistades tuli välja, et tema ei tea juhtunust midagi. Seega olid heausksed lätlased palgatud metsavargust läbi viima ning said loodetud lisateenistuse asemel hoopiski kahju, sest sõidu ja puude langetamise kulutusi keegi neile ei hüvitanud. Omanik tegi omavolilise raie kohta avalduse politseile, kus juhtumit edasi menetleti. Keskkonnale tekitati ebaseadusliku raiega kahju 113 170 krooni, sest lageraie tehti lubatust nooremas puistus.
Jahirikkumistest Jahindusvaldkonnas esineb raskeid rikkumisi harva. Enamikul juhtudest on tegemist ohutusnõuete rikkumisega või on rikkumised nii-öelda tehnilist laadi – näiteks on jahiluba jäänud avamata või õigel ajal tagastamata. Ka jahirikkumiste üldarv on 2000. aastate algusega võrreldes märgatavalt vähenenud. Kui näiteks 2003. aastal registreeriti üle Eesti ligikaudu 280 rikkumist, siis 2010. aastal registreeriti 139 jahindusalast rikkumist. Valgamaal Põdrala vallas oli möödunud aastal juhtum, mille puhul võib üsna kindlalt öelda, et selles oli mängus salaküttide käsi. Kohalikud jahimehed leidsid ühelt raielangilt kaks mahalastud noort põdrapulli, kellel oli ainult jalgadelt ja seljalt kondita liha ära lõigatud ning ülejäänud osa sinnasamasse maha jäetud. Jahimehed teavitasid toimunust keskkonnainspektoreid, kes alustasid juhtumi uurimiseks väärteomenetluse. Paraku ei ole süüdlasi õnnestunud siiani kindlaks teha. Kindel on see, et teo panid toime inimesed, kellele jahieetika ja tõekspidamised on täiesti võõrad. Kahe põdra ebaseadusliku küttimisega tekitati keskkonnale 1534 euro suurune kahju. Samalaadne juhtum leidis 2010. aastal aset ka Viljandimaal. Üldiselt on aga viimastel aastatel taolisi jõhkraid salaküttimisjuhtumeid tuvastatud harva.
Süüdlane selgus ballistilise ekspertiisi abil Jahijuhtumite uurimisel tuleb aeg-ajalt ette, et süüdlase tuvastamiseks on vaja kasutada relvaekspertide abi ning tuleb tellida ballistiline ekspertiis, nii nagu ühe Läänemaal aset leidnud juhtumi puhul. Keskkonnainspektsioon sai 2009. aasta sügisel teate, et hommikul tööle tulnud kombainerid leidsid viljapõllult kaks surnud metssiga. Kuna kombainerid olid sellel põllul vilja lõiganud ka eelmisel päeval, olid nad kindlad, et laskehaavadega metssead on põllule tekkinud pärast nende lahkumist ja enne nende tööle naasmist. Inspektorid leidsid metalliotsija abil kiiresti üles laskmiskoha. Rohust leiti kaks padrunikesta, mis näitasid, et loomi on tulistatud vintrelvast. Laskmiskohaks oli põlluvahetee. Metalliotsijaga kontrolliti ka metssigade korjuseid ja mõlema juures andis metalliotsija signaali, et korjuses leidub metalli. Metsseakorjused lahati kohapeal tunnistajate juuresolekul ja mõlemast korjusest eemaldatigi kuulid. Et tunnistajad olid näinud eelmisel õhtul selles piirkonnas põldude vahel sõitmas üht iseloomulike tunnustega autot, jäi keskkonnainspektoritel üle vaid selgitada, kas nähtud auto võis olla kuidagi seotud metssigade surmaga või isegi salaküttimisega. Üsna peatselt selgus, et tegemist oli kohaliku jahiseltsi liikme autoga. Tuvastati, et antud isikule oli jahiselts väljastanud ühe suuruluki küttimise loa metsseapõrsa küttimiseks. Asjaolude kontrollimisel eitas jahimees jahipidamist piirkonnas, kus surnud metssead leiti. Kuna tunnistajate ütlused ja muud asitõendid viitasid kindlalt juba eespool mainitud autole, ei jäänud inspektoritel üle muud, kui võtta jahimehe käest jahirelv ja saata see koos metssigade korjustest välja võetud kuulide ning leitud padrunikestadega ekspertiisi. Eksperdi vastus, mida ootasime pea aasta, andiski vastuse, et nii sigade korjustest leitud kuulid kui ka laskmiskohalt leitud padrunikestad on lastud samast relvast. Samuti oli ekspert teinud eraldi märkuse, et jahirelva lööknõela on töödeldud peene viiliga. Arvatavasti ei uskunud salakütt, et inspektorid saavad lastud metssigade kehadest kuulid kätte ja lootis, et ainukeseks asitõendiks jäävad padrunikestad. Relva lööknõela jälg aga on üks olulisi padrunikesta sütiku tunnuseid. Nii ta siis püüdiski seda moonutada, et oma tegu varjata. Jahimeest, ehk nüüd siis juba lihtsalt salakütti, karistati rahatrahviga (12 000 kr) ja temalt nõuti välja ka kahe metssea ebaseadusliku surmamisega loodusele tekitatud kahju (12 000 kr). Veel tuli tal kanda ekspertiisikulud ca 4000 kr, kokku seega 28 000 kr. Lisaks oli kogu menetluse aja, mis vältas peaaegu aasta, tema relv hoiule võetud ning tal puudus võimalus jahti pidada. Miks ta metssead küttis ja mis põhjusel ta need sinna põllule maha jättis, jäigi selgusetuks. Artikkel pärineb Keskkonnainspektsiooni aastaraamatust "Keskkonnajärelevalve 2010". Loe lisaks: |
|
