Esileht » Valdkonnad » Välisõhukaitse

Hajussaasteallikate liigendus

Tulenevalt hajussaasteallika omapäradest (ebaühtlane struktuur, madal allikas, heitkogused ajas kõikuvad), tuleb hajussaasteallikate heitkoguste määramisel rakendada mõnevõrra teistsuguseid meetodeid kui punktsaasteallikate puhul. Hajussaasteallikad jagunevad üldiselt kolme rühma (EVS 886-1 2005):

* Passiivsed pindallikad – saasteaine voog allikast või selle pinnalt on vähene ja sõltub peamiselt välistest teguritest nagu temperatuur, tuule kiirus, päikesekiirgus jne (sõnniku laotamine, settetiigid, lägamahuti jms);

* Aktiivsed pindallikad – saasteaine voog allikast või selle pinnalt on märkimisväärne ja sõltub saasteallikas toimuvatest reaktsioonidest või allikaga seotud tööstuslikest protsessidest (aeratsioonibasseinid, biofiltrid jms);

* Hajusallikad – saasteaine väljub välisõhku väga paljudest ja erineval kõrgusel ruumiliselt eraldatud saasteallikatest (lekkivad torusüsteemid, mahutipargid, liiklus, eramupiirkonnad, hoone passiivse ventilatsiooni avad nagu aknad jms).

Esimest kahte tüüpi saasteallikaid on võimalik mõõta otseselt, hajusallikate korral saab reeglina kasutada vaid kaudseid meetodeid. Mida täpsemaks muutuvad erinevad analüüsimeetodid, seda olulisemat tähtsust omavad proovivõtuprotseduurid ja proovide võtmiseks kasutatavad seadmed. Seda eelkõige õhuproovide võtmisel hajussaasteallikatest, kus proovivõtukohtade valik ja kasutatavad seadmed on kriitilise tähtsusega tulemuste usaldusväärsuse tagamisel. Üldjoontes jagunevad pindsaasteallikate heidete määramismeetodid kolmeks põhimõtteliselt erinevaks mooduseks:

1)  Kaudsed meetodid ehk arvutusmeetodid. Üheks küllaltki levinud võimaluseks hajussaasteallikate heitkoguste hindamiseks on kaudsed meetodid, mille kohaselt rakendatakse uuritavale allikale varasemate uuringute või mõõtmiste käigus leitud eriheiteid või arvutatakse heitkogused protsessipõhiselt võttes aluseks materjalivoogude bilansi. Selliste meetodite kasutamisel tuleb jälgida seda, et kasutatav eriheide oleks vastavuses uuritava objektiga ehk näiteks veisesõnniku heitkoguse arvutamisel peab kasutama sarnase objekti jaoks leitud eriheiteid.

2)   Mikrometeoroloogilised meetodid. Saasteaine kontsentratsiooni määramine allika kohal, läheduses või allikast allatuult välisõhus ning saadud tulemuste ja meteoroloogiliste parameetrite (tuule kiirus) põhjal hetkeliste heitkoguste arvutamine. Sellesse kategooriasse kuulub ka märgistusgaaside kasutamine ja nende kontsentratsiooni määramine.

3)  Otsesed meetodid. Proovide kogumine pindsaasteallika pinnalt mitmesuguste tehniliste vahenditega nagu pinna katmine, tuuletunnelid, staatilised ja dünaamilised vookambrid.

Üheks küllaltki levinud võimaluseks hajussaasteallikate heitkoguste määramiseks on kaudsed meetodid, mille kohaselt rakendatakse uuritavale allikale varasemate uuringute või mõõtmiste käigus leitud eriheiteid või arvutatakse heitkogused protsessipõhiselt võttes aluseks materjalivoogude bilansi.