Esileht » Valdkonnad » Välisõhukaitse » Osoon ja osoonikiht

Mis on osoonikiht ja mis seda ohustab?

Osoonikiht on unikaalne ja iseloomulik ainult meie planeedile, moodustades Maa ümber kaitsekilbi, mis kaitseb inimest ja keskkonda Päikeselt tuleva kahjuliku ultraviolettkiirguse eest. Osoonikiht paikneb 10–50 kilomeetri kõrgusel stratosfääris hästi hõredalt, nii et kokkusurutuna küüniks selle paksus vaid mõne sentimeetrini. “Tegu on õrna ja kergesti purustatava kihiga, mille täielikul kadumisel steriliseerib päikesekiirgus maapinna, hävitades sellelt kõik elava, sest just see kõige peenem atmosfääris asuvatest filtritest peegeldab tagasi kuni 99% Päikeselt tuleva kahjuliku ultraviolettkiirguse,” märkis Laius.

Mida lühem on ultraviolettkiirguse lainepikkus, seda suurem on kahju, mida ta võib põhjustada kõigele elavale, ning seda paremini neelab teda osoonikiht. Suhteliselt lühikese lainepikkusega ultraviolettkiirgus, mida tuntakse UV‑C nime all, on surmavalt kahjulik kõigele elavale, kuid õnneks praktiliselt täies  ulatuses neelatud ja tagasipeegeldatud osoonikihis. Pikema lainepikkusega ultraviolettkiirgus, UV‑A on suhteliselt kahjutu ning peaaegu täielikult osoonikihi poolt läbi lastav. Nende vahele jääb keskmise lainepikkusega kiirgus UV‑B, mis on vähem surmav, kuid siiski ohtlik ning suurema osa sellest neelab või peegeldab osoonikiht  tagasi.

Osoonikihi hõrenemine avastati 1970-ndatel pooluste kohal, kuid hõrenemine toimub sesoonselt kõigis geograafilistes piirkondades. Seda põhjustavad fluori, kloori või broomi sisaldavad süsivesinikud. Neid ühendeid kasutatakse külmutusseadmetes; konditsioneerides; vahutekitajatena nt vahtfenoplasti, polüuretaani jne tootmisel; propellendina aerosooli tootmisel; lahustina pestitsiidide, meditsiinipreparaatide, värvide ja lakkide valmistamisel; puhastuslahustina nt metalli, arvutidiskettide ja rõivaste puhastusel; tulekustutites jne.

Üheks suuremaks ohuks osoonikihile peetakse nn freoone. Freoonid on orgaanilised ühendid, mis sisaldavad süsinikku ja fluori, paljudel juhtudel ka muud halogeeni (enamasti kloori) ja vesinikku. Teised osoonikihti kahandavad ained on haloonid, mis on süsivesinike broomiühendid, sisaldades ka fluori, kuid osooni hävitav ühend neis on kloori asemel broom. Tuletõrjes kasutatavad haloonid hävitavad osooni 3–10 korda rohkem kui freoonid, samas on nende kogus tunduvalt väiksem kui külmamajanduses levinud freoonidel.

Sõltuvalt ühendis sisalduvatest elementidest nimetatakse neid täielikult halogeenitud klorofluorosüsinikeks (CFC) või osaliselt halogeenitud klorofluorosüsivesinikeks (HCFC). Viimased töötati välja CFC-de asendusaineks, kuna need lagunevad tunduvalt kergemini ja on osoonikihile vähem kahjulikud. Kuid nüüd tuleb asuda ka HCFC-sid kasutuselt kõrvaldama.

2010. aasta 1. jaanuaril jõustus Euroopa Liidus tehasepuhtusega HCFC-de kasutamise keeld toodete või seadmete tootmises või hooldes, eelkõige aga uuestitäitmisel. 1. jaanuarist 2010 kuni 1. jaanuarini 2015 võib seadmete hoolduses kasutada ainult puhastatud HCFC-sid. 1. jaanuarist 2015 on igasugune HCFC-de lisamine seadmetesse keelatud.

HCFC-de asendamiseks ei ole lihtsat lahendust, mis sobiks kõigile süsteemidele, vaid valik sõltub konkreetsest kasutusalast ja seadme suurusest. HCFC-de asemel on hakatud kasutama osoonikihile ohutuid, kuid väga kõrge GWP-ga fluorosüsivesinikke (HFC-d). Alternatiivideks oleksid veel ammoniaak ja CO₂, kuid neid gaase ei ole ohutuspõhjustel kõikjal võimalik kasutada.