Geneetiliselt muundatud organismide (GMO-de) all mõeldakse organisme, kelle pärilikkuseainele on kunstlikult lisatud teiste elusolendite geene või kelle geene on muudetud viisil, mida looduses ei esine. Geneetiliselt muundatud taimedest ja loomadest valmistatud toiduained näevad välja ja maitsevad nagu tavalised toiduained. Kas tegemist on GM-tootega, saab kindlaks teha vaid laboratoorselt.
Kõige levinumad geneetiliselt muundatud kultuurid on sojauba, järgnevad mais, puuvill ja raps.
Inimestel on õigus otsustada, kas kasutada geneetiliselt muundatud organismidest valmistatud tooteid või loobuda neist. Vastavalt seadusele peab kauplustes müügil olev GM-toode olema märgistatud tekstiga ”Toode sisaldab (võib sisaldada) geneetiliselt muundatud organismi”. Euroopa Liidus turule lubatud GMO-sid sisaldavaid tooteid võib vabalt turustada kõikides liikmesriikides. Neile pole riiki sissetoomiseks eraldi luba tarvis.
Enamus GM-kultuure, mida Euroopas turustatakse, on mõeldud kas toiduks, söödaks või tööstuslikuks töötlemiseks. EL-i pinnal on praegu lubatud kasvatada ühte maisisorti (MON810) ning ühte kartulisorti (Amflora). On ebatõenäoline, et maisi MON810 soovitakse Eestis kasvatada, kuna meie kliima on maisile liiga külm ning seda kahjurit, mille vastu mais on tänu geenitehnoloogia kasutamisele vastupidavaks muudetud, Eestis ei esine. Amflora kartuli osas on taotlus meil samuti ebatõenäoline, kuna tegemist on kõrgendatud tärklisesisaldusega maisiga, mida kasvatatakse spetsiaalsete lepingute alusel tööstuslikuks tärklise töötlemiseks.
Korralduslik pool Geneetiliselt muundatud organismide tahtlikku keskkonda viimist reguleerib Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiiv . Geneetiliselt muundatud organismide piiriülest liikumist reguleerib Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrus, mis sätestab reeglid GMO-de ekspordile EL-ist ning millega tagatakse kindel riikidevaheline infoliikumine. GMO-de import on kaetud direktiivi 2001/18/EÜ ja/või määrusega nr 1829/2003. Geneetiliselt muundatud mikroorganismide kasutamist suletud tingimustes reguleerib Nõukogu direktiiv . Geneetiliselt muundatud toidu käitlemist reguleerib Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrus geneetiliselt muundatud toidu ja sööda kohta, selle kohaselt on GM toidu ja sööda turule toomine lubatud üksnes pärast GM toidu ohutuse põhjalikku uurimist Euroopa Toiduohutusameti (EFSA) poolt. GM toidu ja sööda turule toomise loa jaoks on lisaks EFSA pooldavale hinnangule vaja ka Euroopa Liidu liikmesriikide heakskiitu. GM toidu ja sööda märgistamist reguleerib Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrus, mille kohaselt tuleb pakendil esitada märge, et toit on toodetud GM organismist (või sisaldab GM organismi). Märgistuse põhjal on tarbijal võimalik eristada GM toitu tavatoidust.
Eestis on geneetiliselt muundatud organismide kasutamise korraldus jagatud Keskkonnaministeeriumi, Põllumajandusministeeriumi ja Sotsiaalministeeriumi vahel. Keskkonnaministeerium vastutab * geneetiliselt muundatud organismide keskkonda viimise ning Põllumajandusministeerium (PÕM) vastutab * uuendtoidu (sh geneetiliselt muundatud toidu) käitlemise ja turustamise lubade eest. Sotsiaalministeeriumi haldusalas olev Tööinspektsioon vastutab geneetiliselt muundatud mikroorganismide suletud keskkonnas kasutamise lubamise eest.
Eestis on kaks nõuandvat komisjoni, kes teevad geneetiliselt muundatud organismide ja nendest koosnevate või neid sisaldavate toodete kohta riskianalüüsi: * geenitehnoloogiakomisjon (GTK Keskkonnaministeeriumi juures, vt Geenitehnoloogiakomisjoni koosseisu kinnitamine ja Geenitehnoloogiakomisjoni põhimäärus) ja
Eestis GMO-sid ei kasvatata Eestis pole mitte keegi taotlenud GMO-de keskkonda viimise luba ei põldkatseteks ega turustamiseks. Kuid Eestil on õigus kaasa rääkida ka nende taotluste osas, mida lubatakse turule EL-is. Neid loataotlusi hindab geenitehnoloogiakomisjon ning nende lubamise või mittelubamise üle otsustatakse Brüsselis, kus Eestil on hääleõigus. Enamus loataotlusi on tulnud hindamisele Lääne-Euroopa maade kaudu (nt Holland, Belgia, Suurbritannia, Hispaania).
Kui aga keegi sooviks Eestis GMO-sid kasvatada, siis tuleb selleks esitada taotlus Keskkonnaministeeriumile, mille juures olev geenitehnoloogiakomisjon hindab loataotlust ning annab arvamuse, kas taotletav GMO on inimestele ja keskkonnale ohutu. GTK peab teavitama ka kohalikku omavalitsust ning Keskkonnaametit kavandatava GMO keskkonda viimise asukohast.
Kui aga näiteks soovitatakse kasvatada EL-is juba turustada lubatud GMO-sid (millel on Euroopa Komisjoni luba kasvatamiseks olemas), siis selleks tuleb kindlasti järgida tava ning GM-kultuuride kooseksisteerimise reegleid. Need on sätestatud Geneetiliselt muundatud organismide keskkonda viimise seaduses (3. ptk "Geneetiliselt muundatud põllukultuuride käitlemine") ning sellest tulenevate põllumajandusministri määrustega. Näiteks peavad GMO-de kasvatajad ennast registreerima GMO-de käitlejatena, teavitama ümberkaudsete põldude omanikke ja järgima kehtestatud vahemaid, mis väldivad tava ning GM sortide ristumise. (Vt ka Euroopa Liidu ametlik loataotluste kodulehekülg.)
Kuna paljud riigid soovivad oma sorte ja turgu kaitsta GM-kultuuride eest, siis on nii mõnedki riigid või nende piirkonnad (KOV-d) keelanud GMO-de kasvatamise. Selline tegevus ei ole kooskõlas EL-i seaduste ega WTO lepetega ning seda loetakse vabakaubanduse õigustamatuks kitsendamiseks, sest igal kasvatajal peab jääma õigus ise see valik teha. Senini ainus seaduslik viis, kuidas GMO-de kasvatamist teatud piirkondades kitsendada, on vabatahtlikud kokkulepped kasvatajate vahel, kus kõik maaomanikud kirjutavad alla avaldusele, et loobuvad vabatahtlikult selles piirkonnas GMO-de kasvatamisest.
*** Rahvusvaheliselt aitab geneetiliselt muundatud elusorganismide ohutu kasutamise tagada Cartagena bioloogilise ohutuse protokoll, mille aluseks on bioloogilise mitmekesisuse konventsioon. Protokolli peamine eesmärk on tagada, et kõigil oleks kättesaadav info turule lubatud ja kasutatavate GMO-de kohta ning et ilma vastava loata ei võiks GMO-sid riiki sisse vedada. Eestis jõustus bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni bioloogilise ohutuse protokoll 21. jaanuaril 2004. aastal, vt Bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni Cartagena bioloogilise ohutuse protokolli ratifitseerimise seadus.
Lilika Käis ja Liina Eek, Keskkonnaministeeriumi looduskaitse osakond |
