Lihula vald koos 2594 elanikuga (sellest Lihula linn 1494) mahub ära 384 ruutkilomeetrile. Pool valla maast ehk 47% on looduskaitse all. Lihula valla teeb eriliseks tema naaber – Matsalu rahvuspark, mis oma olemuselt on täieõiguslik linnuriik. Matsalu rahvuspark on loodud arvukalt pesitsevate, sulgivate ja läbirändavate lindude kaitseks. Kaitseala pindala on valla omast suurem ehk 486 ruutkilomeetrit. See hõlmab Matsalu lahte, selle suudme ümber olevat Väinamere osa, Kasari jõe alamjooksu, lahe ja jõe kaldaroostikke, üleujutatavat Kasari jõe luhta, rannakarjamaid, puisniite ja umbes 50 meresaart. Rahvuspargis on registreeritud 282 linnu-, 49 kala- ja 47 imetajaliiki ning 772 liiki soontaimi.
Kui paarkümmend aastat tagasi hakkas kohalik põllupidamine oluliselt koomale tõmbuma ja vähenes ka veiste arv, sattusid rahvuspargi roostikud, rannakarja- ja heinamaad ning Kasari jõe luht ohtu. Rannaniidud ja luhad vajavad pidevat niitmist ning pilliroog lõikamist. Nende unarusse jätmine tähendanuks Matsalu linnuriigi kadumist.
Nii et niita tuleb. Aga mida teha saadud heinaga? Vastus on lihtne – sellega saab toad soojaks kütta. Lihula vald otsustaski loobuda põlevkiviõli ahju ajamisest ja võtta kasutusele kohaliku kütuse, eelkõige rohtse biomassi ehk heina, põhu, pilliroo jne. Kuidas kulges üleminek õliküttelt põhuküttele?
Küsimustele vastab Lihula valla arendusnõunik Margus Källe.
Kes kütab Lihulat ja kui palju on tarbijaid? Lihulat varustab soojaga OÜ Lihula Soojus (100% Lihula valla omanduses olev äriühing). Kaugkütet tarbib 14 objekti, lisaks 8 korterelamule, gümnaasium, spordihoone, kultuurimaja, lasteaed, muusika- ja kunstikool, raamatukogu, vallamaja.
Tarbijani jõuab 3,0–3,2 GWh soojusenergiat aastas. Keskmine tarbimisvõimsus 0,4–0,9 MW, tippkoormus 1,5–1,8 MW.
Miks tegite otsuse üle minna alternatiivsetele kütustele? Lihula kaugküte põhines kallil ja keskkonda saastaval põlevkiviõlil, mille hind aina kerkib. Samas jäid meil kasutamata kohalikud taastuvkütused – Matsalu pilliroog, luhahein, võsa ja põhk. Nende kasutuselevõtt tähendab ka täiesti uue majandusharu teket – kohalikud talumehed ja ettevõtted saavad luua biokütuste varumiseks töökohti. Raha hakkab rohkem ringlema.
Vähetähtis polnud ka meie soov kaasa aidata Matsalu rahvuspargi roostike, rannakarja- ja heinamaade ning Kasari jõe luha säilitamisele.
2006. a korraldatud küsitlus näitas, et kohalikud põllumajandustootjad on valmis Lihula katlamajale tarnima heina 2000, põhku 500 ja pilliroogu 200 tonni. Katlamaja vajadus on 1200–1500 tonni rohtset biomassi aastas.
Matsalu rahvuspargi bioenergeetiline ressurss
Allikas: Energiakeskus "Taasen", Tõnu Lausmaa, 1999.
Millest alustasite? Tee mõtetest tegudeni oli pikk. Olulise tõuke andis märtsist 2005 kuni märtsini 2006 kestnud projekt „Eluterve ja jätkusuutlik keskkond Lihula vallas – Matsalu märgala pilliroo ja muu biomassi kasutamine Lihula linna energiavarustuseks“.
Projekti maksumus oli 23 650 eurot (0,37 mln kr), seda rahastas 74% ulatuses PHARE Struktuurifondide Projektide Ettevalmistamise Fond. Eesmärk oli Lihula katlamajas pilliroo ja muu rohtse biomassi kasutamise tehnilise võimalikkuse ja majandusliku tasuvuse selgitamine. Käsitleti ka rohtsest biomassist briketi ja pelletite tootmise ning sooja ja elektri koostootmise võimalusi.
Projekti tulemusel saime kindlustunde, et biokütuste kasutamine Lihula katlamajas on võimalik nii tehniliselt kui ka majanduslikult, kui: *kasutatakse võimalikult palju olemasolevaid tehnoloogiaid, sealhulgas põllumajandustehnikat biokütuste varumisel;
Suuremate riskidena toodi esile: * kütuste ebaregulaarset või vähest laekumist just ilmastikust tingituna;
Otsustasime, et läheme edasi.
Missugused olid järgmised sammud? Augustis 2006 algas projekt „Rohtse biomassi kasutuselevõtmine Lihula soojusvarustuses”. Projekt kestis 31. maini 2008 ja läks maksma 32 000 eurot (0,5 mln kr) ja seda rahastas Euroopa Regionaalarengu Fond (64%). Juhtpartner OÜ Lihula Soojus, partnerid Lihula Vallavalitsus, Riikliku Looduskaitsekeskuse Hiiu-Lääne regioon, TTÜ Soojustehnika Instituut, OÜ Kirbla.
Projekti tulemusel saime Lihula katlamaja rekonstrueerimise ehitusprojekti. Sellega nähti ette katlamajja 800 kW võimsusega rohtsel biomassil ja 1000 kW võimsusega puidujäätmetel töötavate katelde paigaldamine; kütuselao ehitus; biokütuste etteandeseadmete installeerimine ja olemasolevate seadmetega sidumine. Projekteerija ja hilisem ehitaja oli AS Tamult.
Millal algas katlamaja ümberehitus? Rekonstrueerimisega alustasime märtsis 2008, tööd valmisid 2009 oktoobri lõpus. Projekti maht oli 735 000 eurot (11,5 mln kr), rahastasid Island, Liechtenstein ning Norra Euroopa Majanduspiirkonna finantsmehhanismi vahendusel 0,38 miljonit eurot (5,8 mln kr) e 50%, OÜ Lihula Soojus 50% (pikaajaline laen). Projekti juhtiv partner oli OÜ Lihula Soojus, projektijuht OÜ Foxia.
Missugune nägi välja ümberehitatud katlamaja? Lihula katlamaja rekonstrueeriti täielikult 2009/2010 kütteperioodiks, sealhulgas:
Põlevkiviõli me oma katlamajas soojatootmiseks enam ei põleta, kasutame ainult taastuvat biokütust. Näiteks üks heinapakk kaalub ligi 350 kg, see põleb umbes 1 tunni ja annab u 1 MWh soojusenergiat.
Missugused on esimesed kogemused? Vaatamata karmidele talvedele oleme elus. Tõsiseid tõrkeid Lihula soojavarustuses ei ole olnud. 2010. aastal olime soojatootmisega väikeses kasumis.
Aastas kulub ligi 1000 tonni heina ja 200 tonni hakkpuitu, põlevkiviõli praktiliselt ei ole kasutatud.
Sooja hind oli 2009./2010. a 57,71 €/MWh (903 kr/MWh) ilma käibemaksuta. 2010/2011 hind isegi langes – 54,96 €/MWh (860 kr/MWh).
Missugused õpetussõnad loeksite neile omavalitsustele, kel soojamajandusega samad plaanid? Biokütusele üleminekut tasub tõsiselt kaaluda. Enamasti ei saa “Lihula lahendust“ üks-üheselt mujal rakendada. Kombinatsiooni – väikelinna kaugkütte katlamaja + läheduses ulatuslikud looduslikud rohumaad – ei ole Eestis arvukalt.
Meie kogemused, tähelepanekud on sellised: * Väga tähelepanelik peab olema kütuse kvaliteedi osas (heinapakid kuivad ja need ei tohi sisaldada paakunud või -jäätunud tükke, hakkpuidus peab olema võimalikult vähe lund jne). Hein ja põhk peavad olema hekseldatud kuni 10–15 cm pikkusteks kõrteks;
Kuidas edasi? Plaanis on laiendada Lihula linna kaugküttevõrku ja saada juurde uusi tarbijaid.
Lihula katlamaja rekonstrueerimise tulemused
Küsis Agnes Jürgens Loe lisaks Lihula valla kodulehelt |
