Vabariigi Valitsus kiitis 19. mail istungil põllumajandusminister Helir-Valdor Seederi ettepanekul heaks eelnõu, mille kohaselt saavad alates 1. maist 2011 Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriigi kodanikud ja OECD liikmesriikide isikud võrdväärsed tingimused põllumajandus- ja metsamaa omandamiseks Eestis.
Vaata: Valitsus kiitis heaks kinnisasja omandamise kitsendamise seaduse eelnõu
Kehtiva seaduse kohaselt saavad ilma maavanema loata omandada vähemalt 10 hektari suurust põllumajandus- või metsamaad Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriigi isikud, kes on tegelenud Eestis vähemalt kolm viimast majandusaastat põllumajandustoodete tootmise või metsa majandamisega. Uue regulatsiooni kohaselt saab samasugust kinnisasja ilma maavanema loata omandada nii Eesti, Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriigi kui ka OECD liikmesriigi kodanik juhul, kui ta on tegelenud kolm aastat ükskõik millises riigis põllumajandustoodete tootmise või metsa majandamisega.
Valitsus saadab seaduse eelnõu arutamiseks Riigikogule.
Riigikogu võttis seaduse eelnõu menetlusse (vt http://www.riigikogu.ee/index.php?page=en_vaade&op=ems&enr=54SE&koosseis=12)
********* Mida seadusemuudatus eestlastele tähendab, kommenteeris Eurokratis (2/2011) Põllumajandusministeeriumi maaelu ja kalanduspoliitika asekantsler Toomas Kevvai:
Uus seadus sisulisi muudatusi ei too Tegelikult ei muutu välismaalaste maaostu piirangu kadumise järel sisuliselt suurt midagi, sest seadusemuudatus on pigem täpsustav. Otsused maamüügipiirangute lõdvendamise kohta tehti juba EL-i ja OECD-ga liitumisel. Oluline on märkida, et juba 15 aastat tagasi tegi Eesti põhimõttelise otsuse, et põllu- ja metsamaid võivad omandada eraisikute kõrval ka juriidilised isikud ning läbi ettevõtete omandamise said välismaalased ka seni suhteliselt vabalt maatükke osta. Mingit erilist rabamist seni ei ole toimunud.
Praegu lihtsalt antakse Eesti kodanike ja juriidiliste isikute kõrval samad võimalused maad osta ka välismaalastest (EL majandusühenduse ja OECD liikmesriikidest pärit) eraisikutele ja juriidilistele isikutele. Päris piirangute ja järelvalveta ei saa suures koguses maad aga keegi, sest riigi huvi on, et põllumaa ei jääks sööti ja metsasid ei raiutaks vastutustundetult. Ehk edasi kehtib nii välismaa kui ka Eesti juriidilistele isikutele ühtne nõue enam kui kümne hektari maaostu korral näidata eelnevat maaharimiskogemust või konkreetset edasist tegevusplaani.
Peamine hirm võõramaalasest maaomaniku ees on tõenäoliselt emotsionaalne. Samas said ju välismaalased Eesti põllumajandus ja metsandusfirmasid ka tänini koos maaga osta. Üks on nii eestlastest kui ka välismaalastest omanike puhul sama – kõik loodavad ära elada ja ka kasumit teenida. Mõni välismaalasest talupidaja rikastab kogukonda ja toob värskeid tuuli, teine juhib ettevõtet pigem investorina distantsilt.
Välisinvestorite huvi sõltub Eesti põllumajandussektori kasumlikkusest ja viimase paarikümne aasta tulemuste põhjal Eesti väga huvipakkuv piirkond ei ole. Teoreetiliselt võiksid Eesti metsad ja põllud meeldida enam Euroopa arenenud põllumajanduskultuuriga riikide kodanikele, näiteks hollandlastele ja taanlastele, kel oma riigis enam laienemiseks vaba maad suurt järel pole. Samas vaatavad ka nemad pigem viljakama mullaga Ukraina, Poola või Venemaa poole, kus praegu on vaba maad palju saadaval ning eeldused mastaapse põllumajandustootmise arendamiseks.
Oluline on siiski see, et lõpuks otsustab küsimuse, kas ja kellele oma maa müüa, maaomanik, mitte riik. On ka olnud juhuseid, kus needsamad põllumajandustootjad, kes tunnevad muret maamüügipiirangute lõdvenemise üle, on valmis oma ettevõtte koos maaga müüma välisinvestoritele. |
