Esileht » Valdkonnad » Vesi » Vee kaitse ja kasutamine

Veekogude ja põhjavee kaitse

Veekaitse tagab piisaval hulgal hea ökoloogilise ning hea keemilise seisundiga pinnavee, põhjavee ning merevee olemasolu nii inimestele kui ka veega seotud ökosüsteemidele, säilitades ning tagades vee kasutamisvõimalused ka tulevikus.
Vesi vajab kaitset eelkõige inimtegevusest tekitatud reostamise eest. Kuid kui loodusjõudude toimel või ka inimtegevuse tagajärel tekitab vesi ohtu inimesele ja ümbritsevale keskkonnale (nt üleujutuste korral) vajab inimene kaitset vee eest.
Veeseadus reguleerib veekogude ning põhjavee kahjustamise vältimist ning veekogude valgalade (maa-alad, millelt veekogud saavad oma vee) kaitset reostamise eest.

Reovee kahjulik mõju

2000. aastal juhiti loodusesse tagasi 1495 miljonit kuupmeetrit inimtegevuses kasutatud vett. Sellega viidi loodusesse 230 tonni fosforit, 2810 tonni lämmastikku, 83032 tonni sulfaate, 6281 tonni kloriide ning 39 tonni naftasaadusi. Täpsemad andmed kasutatud ning loodusesse tagasi juhitud vee kohta on esitatud 2000 a Veekasutuse aruandes, millega saab tutvuda Keskkonnaministeeriumi Info- ja Tehnokeskuses. Veekogude ning veekogude valgalade kaitseks on heitvee juhtimiseks tagasi keskkonda kehtestatud Vabariigi Valituse määruses veekogusse või pinnasesse juhitava heitvee kohta nõuded.

Kanalisatsiooniehitiste mõju

Valgalal paiknevatest kanalisatsiooniehitistest võib reovesi lekkida veekogudesse või põhjavette. Ühiskanalisatsiooni kasutab ligikaudu 70% Eesti elanikkonnast. Kanalisatsioonitorustiku üldpikkus on peaaegu 3280 km. Ühiskanalisatsiooniga ühendatud reoveepuhasteid on 823. Veeseaduse kohaselt on keskkonnaminister kehtestatud määrusega kanalisatsiooniehitistele esitatavad veekaitsenõuded.

Naftasaaduste mõju

Valgalal asuvatest naftasaaduste hoidmisehitistest võib avarii korral pinna- või põhjavette sattuda naftasaadusi, mis võivad toksilisuse, bioakumuleeruvate raskmetallide ja muude ohtlike ühendite sisalduse tõttu kahjustada veekogu või põhjaveekihti, hävitades veekogus loomastiku ja taimestiku ning muutes põhjavee kasutamiskõlbmatuks. Taoliste reostusjuhtumite vältimiseks on keskkonnaminister Veeseaduse alusel kehtestanud määrusega naftasaaduste hoidmisehitistele esitatavad veekaitsenõuded.

Põllumajandusest tuleva reostuse mõju

Põllumajandusehitised – siloladustamiskohad, sõnniku- ja väetisehoidlad, põhjustavad veekogude reostumist eelkõige taimetoitainetega (fosfori, lämmastiku ning orgaaniliste ühenditega). Põllumajandustootmine – maaharimine ja loomapidamine veekogu valgalal on samuti seotud taimetoitainete sattumisega pinna- ja põhjavette. Toitainete rohkus muudab veekogud eutroofseks, vähendades hapnikusisaldust vees ning kahjustades veekogu elustikku. Põhjavette sattunud nitraadid välistavad põhjavee kasutamise joogiveena. Põllumajanduse punktreostusallikatest pärineva reostuse vältimiseks on keskkonnaminister Veeseaduse alusel kehtestanud määrusega sõnniku- ja väetisehoidlatele, siloladustamiskohtadele ning nende kasutamisele esitatavad veekaitsenõuded. Reoveesette kasutamiseks ja neis sisalduvate toitainete ning raskmetallide mõju vähendamiseks on keskkonnaminister Veeseaduse alusel kehtestantud määrusega nõuded reoveesette kasutamiseks põllumajanduses, haljastuses ning rekultiveerimisel. Peale selle soovitab Veeseadus põllumajandustootjal järgida head põllumajandustava, mille kohased tootmisvõtted ja tootmisviisid on keskkonnale ohutud.

Mõnedes piirkondades on põllumajandusliku tootmise tagajärjel veekogud ja põhjavesi muutunud reostusele tundlikuks. Nendes piirkondades on vee bioloogiliste toitainete sisaldus selline, mis on põhjustanud või võib põhjustada veekogude eutrofeerumise ning põhjavee kõrge nitraadisisalduse, edasise intensiivse tootmise jätkudes. Samuti loetakse tundlikuks neid pae- ja karstialasid, kus põhjavesi on vähe kaitstud. Põllumajanduslikule reostusele tundlike piirkondade kaitseks määratletakse Veeseaduse alusel Eestis nitraaditundlikud alad. Nendel aladel on sõnniku ja mineraalväetiste kasutamine piiratum ning arvesse tuleb võtta erinõudeid, mis on täpsustatud Veeseaduses ning nitraaditundlike alade kaitseeeskirjas. Nitraaditundlikud alad ning nende kaitseeeskirjad kehtestab Veeseaduse alusel Vabariigi Valitsus. Kitsenduste kompenseerimiseks, mis tulenevad nitraaditundliku ala kaitseeeskirjast vähendatakse neil aladel maamaksumäära.

Ohtlike ainete mõju

Valgalalt võib veekogudesse ning põhjavette sattuda ka palju teisi aineid, mis võivad kahjustada ning tekitada reostust veekogudes ja põhjavees. Paljud sellised ohtlikud ained võivad oma mürgisuse, püsivuse või bioakumulatsiooni tõttu põhjustada ohtu inimeste tervisele, kahjustada teisi elusorganisme või ökosüsteeme. Sellised ohtlikud ained on kasutuses näiteks taimekaitsevahendites, neid hoitakse kemikaalide hoidlates, neid võib esineda erinevates seadmetes ning neid kasutatakse paljudes tööstuslikes tootmisprotsessides. Keskkonnaministri määruse alusel on kinnitatud ohtlike ainete nimistud, mis jaotavad need ained kahte nimistusse. Nimistu 1 sisaldab selliseid aineid, mille veeheidet või sattumist vette peab vältima ning nimistu 2 selliseid, mille veeheidet või sattumist peab piirama. Ohtlikke aineid sisaldavat veeheidet võib lubada ainult vee erikasutusloa alusel.

Veehaarete ja kalda kaitse

Joogivee võtmiseks moodustatakse joogivee võtmise koha ümber sanitaarkaitse ala. Maa- ja veeala, mis ümbritseb joogiveevõtu kohta peab olema kaitstud, kuna reostus või veekogu ja põhjaveekihti kahjustav tegevus selles piirkonnas võib kiiresti ning oluliselt mõjutada joogiveevõtu kohast võetava joogivee kvaliteeti. Sanitaarkaitsealadel on majanduslik tegevus keelatud ning seal tohivad viibida ainult keskkonna järelevalvega, seirega, tervisekaitsega, veehaarde teenindamisega ning hooldamisega seotud tööülesandeid täitvad isikud. Samuti on veehaarde sanitaarkaitsealal keelatud maavarade kaevandamine.

Põhjavee kasutamise puhul joogiveena tuleb moodustada puurkaevu ümber 50 m ulatuses sanitaarkaitseala. Seisuveekogude puhul on sanitaarkaitseala kogu veekogu akvatoorium ning seda ümbritsev 90 m laiune kaldavöönd. Veehaarde sanitaarkaitsealade moodustamise ja projekteerimise kord on kehtestatud keskkonnaministri poolt. Veehaarde puurkaevu või puuraugu rajamine, konserveerimine või likvideerimine toimub vastavalt keskkonnaministri kehtestatud korrale. Ehitiste rajamisel, mis võivad mõjutada põhjavee seisundit tuleb tagada vee kaitse reostuse ja liigvähendamise eest ning kindlustada joogiveevarustus, arvestades teiste maaomanike ja veekasutajate huve.

Veekogu põhja ning kallaste kasutamisel ehitiste rajamiseks või maa-ainese kaevandamiseks tuleb tegevusi korraldada nii, et vesi, vee-elustik ega veekogu kaldad ei kahjustuks.

Veekogu kaitseks ning veekogu kallaste kaitseks on moodustatud veekaitsevöönd veekogu kaldalal, mis väldib hajureostuse mõju ning veekogu kallaste uhtumist. Veekaitsevööndi ulatus ja kitsendused veekaitsevööndis on määratus Ranna ja Kalda seaduses.

Ükski maaomanik, maavaldaja ega veekasutaja ei tohi põhjustada üleujutust, kalda tammi ega muu rajatise purunemist, maa soostumist, pinnase erosiooni ega maanihet.