Esileht » Uudised ja artiklid » Uudised 2011
Kogu tuumaõnnetuse klassifitseerimise aluseks rahvusvahelisel tuuma- ja kiirgussündmuste skaalal INES võetakse toimunust alati kõige suurema raskusastmega sündmus, seega saadaksegi korrektne tulemus alles nn tagantjärele tarkusena. Keskkonnaameti kiirgusosakonna nõunik Enn Realo ütles, et INES-i puhul lähtub skaala-astmik sellest, et iga järgnev tase vastab eelmisest kümme korda raskemate tagajärgedega sündmusele: ”Siin on mõningane sarnasus maavärinate tugevust iseloomustava Richteri magnituudide skaalaga. Suur erinevus seisneb aga selles, et kui maavärina tugevust skaalal saab kiiresti määrata numbrilise mõõtmise alusel, siis tuumaavarii raskustaseme määramine vajab paljusid aeganõudvaid mõõtmisi, hindamisi ja lahtimõtestamist,” ütles Realo. INES sisaldab 0-taset (hälve, s.o ohutuse seisukohalt tähtsusetu) ja seitset ohutuse seisukohalt olulist taset. Viimased jagunevad järgmiselt: kolm alumist taset (1, 2, 3) on intsidendid ja neli kõrgemat (4, 5, 6, 7) on avariid. Missugusele tasemele mingi toimunud tuuma- või kiirgussündmus skaalal asetub, oleneb kolmest mõjupiirkonnast: inimesed ja keskkond (kas ja millisel määral on inimesed ja keskkond mõjustatud), kiirgusbarjäärid ja juhtimine (kas mõni kiirguse vabanemist tõkestavatest barjääridest ei tööta) ning sügavkaitse (kas mõni ohutussüsteemi kihtidest ei toimi nii nagu peab). Juhul, kui sündmus tekitab mõjusid mitmes ülalloetletud mõjupiirkonnas, siis lõpphinnangu määratlemisel läheb arvesse kõrgeim tase. Tavapraktikas eeldatakse, et sündmuse INES-taseme eelhinnangu annab see asutus, kus sündmus toimus. Riigi kiirgusohutuse pädev asutus vaatab seejärel selle hinnangu üle ja vajadusel korrigeerib lõpphinnangut.
IAEA võttis
Lisainfo: Aet Truu, Keskkonnaameti pressiesindaja, 627 2195, 510 8854, (18.03.2011) |