Esileht » Uudised ja artiklid » Artiklid 2009-2011
(Samal teemal: „Riik seadustab lõhe röövpüügi“, mis ilmus Virumaa Teatajas 19. jaanuaril 2011.) Keskkonnaministeerium tunneb muret Virumaa Teatajas ilmunud artiklite ja arvamuslugude pärast, kus pooltõdesid kajastades esitatakse harrastuskalastajaid kui röövpüüdjaid ja lõhevarude peamisi hävitajaid; Keskkonnaministeeriumi aga süüdistatakse röövpüügi ja kalarahva genotsiidi korraldamises. Ministeeriumi hinnangul on tegemist kutseliste kalurite ühe huvigrupi emotsionaalse lähenemisega. Esitame omapoolsed faktid, argumendid ning neist lähtuva analüüsi. Eestis on ajalooliselt 11 lõhejõge, millest 10 asuvad Soome lahes. Praeguseks on Soome lahes säilinud veel vaid kolm (Kunda, Keila, Vasalemma) jõge, kus püsib algupärane lõhepopulatsioon. Ülejäänud kaheksas jões (sh Selja jõgi) toimub asurkonna taastamiseks ning püügivaru loomiseks lõhe asustamine. Neis jõgedes on lõhede harrastuspüük lubatud ja kaitsemeetmed leebemad. Looduslike asurkondadega jõgedes lõhe harrastuspüüki ei lubata, küll aga jääb neid geneetiliselt väärtuslikku populatsiooni kuuluvaid kalu merel kutseliste kalurite nakkevõrkudesse, kust neid pole võimalik elusana vabastada. (Õnneks on valdavalt tegu asustatud lõhega.) Seega on nakkevõrgupüügi lubamine just kalapüügiga elatist teenivate isikute huvides. Kui sügisene võrgupüük merel lõhe kuderände ajaks ehk kolmeks kuuks keelata, tähendaks see kogu nakkevõrgupüügi kolmekuulist keeldu. Analüüs näitab, et enamuse lõhest püüavad kutselised kalurid merel just kuderände ajal ehk sügisel. Sellest tulenevalt ei saa kuigi tõsiselt võtta kutseliste kalurite viidet harrastuspüüdjate ebaeetilisele kudekalade püüdmisele. Bioloogilises mõttes pole ju vahet, kas kala püütakse vahetult enne kudemist välja jõest või 1000 meetrit enne jõkke sisenemist. Tegemist on pigem emotsionaalse ja eetika valdkonda kuuluva küsimusega, kus nii kutseliste kui ka harrastuspüüdjate huvigrupid leiavad oma huvidest lähtuvalt piisavalt argumente, miks just teise poole püüki peaks rohkem piirama. Asustamise eesmärgiks on osaliselt ka püügivaru loomine. Sestap on ju loomulik, et lõhet lubataks püüda kõikidel huvigruppidel. mitte ainult kutselistel kaluritel, vaid ka harrastajatel. Ka on igati põhjendatud, et seejuures lähtutakse keskkonnavaldkonnas laialt levinud printsiibist „saastaja/kasutaja maksab“. Nii et asustamisega loodud lõhevaru eest peaksid tasuma selle kasutajad, mitte kõik maksumaksjad. Olgu siinkohal välja toodud, et 63% (umbes 6 tonni) kogu Eesti lõhesaagist püüavad kutselised rannakalurid, makstes selle asustamisele kuluvast summast (200 000 eurot aastas) püügiõiguse tasuna vaid ca 650 eurot. Harrastajad püüavad jõgedest umbes 13% ehk 1,4 tonni, makstes 20 000 (!) eurot. Osa panustavad ka merel ühe võrgu ja spinninguga püüdvad (24% kogusaagist) harrastajad. Samuti viidatakse ajalehes, et Keskkonnaministeerium tähelepanu artiklites viidatud asjaolule, nagu püüaksid viidatakse ajalehesharrastajad püüavad lõhet keelatud vahendite ja võtetega. Tõhede tragimine on tõepoolest kalapüügieeskirjaga keelatud ning taunitav. Samas ei saa aga mõne ebaseaduslikult toimetava kalapüüdjaharrastaja pärast üldistada kogu harrastuspüüdjate seltskonda ebaausaks ning nõuda nende tegevuse lõpetamist. Ei oleks ju kutselised kalastajad ka ise rahul, kui nende püük suletakse vaid seetõttu, et mõned kalurid rikuvad reegleid. Reeglite rikkumine tuleneb ikka rikkujast, see ei kaasne harrastuspüügi õiguse või kutselise kaluri kalapüügiloaga. Keskkonnaministeerium jätkab koos kutseliste kalurite ja harrastuspüüdjatega, teadlaste ja järelevalveasutustega lõhevarude kaitse ja kasutamisega seotud küsimuste arutelu, et leida osapooli rahuldavad lahendused. Herki Tuus, Keskkonnaministeeriumi kalavarude osakonna peaspetsialist (Artikkel kirjutatud vastuseks Virumaa Teatajas ilmunud artiklile, ilmus 26.01.2011.) |
