Esileht » Valdkonnad » Looduskaitse

Hanno Zingel: Eesti loodus on erakordne ja meile kõigile käeulatuses

Keskkonnaministeeriumi nõunik Hanno Zingel on riigiametnikuna Eesti looduskaitse asju ajanud üle kümne aasta. Ajal, kui Eesti korraldas liitumist Euroopa Liiduga, juhtis ta ministeeriumi looduskaitse osakonda. Just siis valmis Eesti Natura-alade võrgustik ja meie looduskaitsesüsteem ühildati Euroopa Liidu omaga.

Millised eesmärgid seadsite, kui korraldasite Eesti pikkade traditsioonidega looduskaitse liitumist üle-euroopalise kaitsealade võrgustikuga?

Kindlasti püüdsime looduskaitsele antud liitumiseelset ülesannet – Natura 2000 võrgustiku Eesti osa loomist – võimalikult hästi teha. Meie eesmärk oli täiendada oma kaitsealade süsteemi sedavõrd sisuliselt, et isegi kui Euroopa Liit peaks ühel päeval kaduma, siis poleks Eesti looduskaitses vaja midagi ära kaotada. Lähtusime eeldusest, et kaitsealad on vajalikud meie oma looduse kaitseks, et need on meie rahvusliku süsteemi osad.

Mitmed meie lõunanaabrid nägid ja näevad praegugi kurja vaeva ülesandega luua oma (nüüd juba kogu Euroopa Liidu!) loodusväärtuste kaitseks uusi täiendavaid alasid. EL nõuab neilt seda lausa kohtuga ähvardades, ja jutt ei ole väikestest aladest. Meie siin Eestis oleme nüüdseks nii kaugel, et saame valdavalt keskenduda oma valitud alade kaitse korraldamisele, mis ju tegelikult Natura-võrgustiku mõte ongi.

Mis on Eesti looduse suurimad trumbid Euroopas? Kogu maailmas?

Kuigi meie loodus tundub meile endile tavaline, on see Euroopa ja ka maailma silmis unikaalne. Näiteks asuvad meil Europa ühed suurimad luhaalad Alam-Pedjal ja Kasaril; unikaalsed on meie rabad, säilinud loodusmetsad, põhjamaa kohta erakordselt suur liigirikkus ja palju muud. Ja kõik see erakordne on Eestimaal käeulatuses! Sa võid hea tahtmise korral ühe päevaga sõita Saaremaale ja saada elamuse hülgeid vaadates. Või siis jõuad kasvõi pärast tööpäeva lõppu ühel augustikuu ööl minna kuulama Soomaa rahvuspargi huntide ulgu. Et siis hoopis teistsugusena jälle koju tagasi tulla.

Kes või mis on hoidnud meie looduse suhteliselt eheda ja puutumatuna?

Kindlasti on üks loodushoiu märksõnu Eestis järjepidevus – valdav enamus neid alasid, mida kaitsti esimese Vabariigi ajal, on kaitse all ka praegu. Meie loodushoiu juures on ikka olnud ärksad inimesed, kes tihti on olnud nii mõtete kui ka tegudega ajast ees. Näiteks moodustati meil juba 1957. aastal esimesed suuremad sookaitsealad, Euroopas aga hakati soode kaitsest rääkima alles kümmekond aastat hiljem.

Oleme kogu tänavuse aasta elanud ja tegutsenud Eesti looduskaitse juubeli tähe all. Tähistame ju sel aastal sajandi möödumist Eesti esimese kaitseala, Vaika linnukaitseala sünnist. On looduskaitseaasta. Selle aasta raames on välja käidud palju häid ideid. Üks neist kõlab nii: loodus – see meie hästi kaitstud ja säilitatud loodus – ongi Eesti paljuotsitud Nokia. Selle mõtte eelduseks on tõdemus, et me täna ju tõesti ei tea, kuhu tehnika areng ja rahvastiku kasv meid juba kahekümne aasta pärast viib. Võimalik, et meid on palju rohkem ja meil kõigil on palju rohkem asju. Aga neid paiku, kuhu kõigi oma asjadega ära mahtuda, napib – maailm jääb kitsaks, pole ruumi. Siis võib looduslähedane ning elamist väärt keskkond olla tõepoolest kullast kallim.

Missugused on suurimad ohud loodusele?

Nii nagu looduskaitse märksõna on mitmekesisus, nii on suurimaks ohuks loodusele üheülbalisus. Olgu selleks siis lõputu, keemiaga kaitstud põllumaastik, kanalisse surutud jõgi, vihmametsade asemele rajatud istandused. Mitmekesisus on alati kaitsepuhver – kaitse taimehaiguste, kaitse üleujutuste, kaitse põua vastu.

Ka õlireostus, praegune suurim oht meie Läänemere-äärse riigi loodusele, kannab sedasama üheülbalisuse kõikehävitavat märki, seda aga lihtsalt otsekohesemal, hoomatavamal moel.

Kui kallis on looduse kaitsmine?

Viimasel ajal, ökosüsteemi teenuste kontekstis, kõlab üha rohkem mõte, et loodust kaitsta on palju odavam kui mitte kaitsta. Looduskaitse on ressursikaitse. Kui poleks looduskaitset, poleks varsti enam ka ressurssi – puhast õhku, vett, viljakat mulda, liigirikkust jne.

Panama kanalit ümbritseb viis rahvusparki. Nende esmane ülesanne on sealsete vett koguvate ja säilitavate metsakooslustega tagada ei rohkem ega vähem kui kanalis vee püsimine. Kui poleks sealseid rahvusparke, poleks Panama kanalit.

Milline on meie loodus 100 aasta pärast?

Üks rõõmsamaid looduskaitseaastal kõlama jäänud tulevikuvisioone kirjeldab Eestimaad saja aasta pärast paigana, kus ei ole enam ühtki palgalist looduskaitsjat. Siis kaitsevad kõik loodust ja looduskaitsetöötajaid lihtsalt ei vajata...

Täna on pea viiendik Eestist reserveeritud looduskaitsele. Palju sõltub sellest, kuidas me oma kaitsealadel ja nende ümbruses toimetame, kuidas parandame eelmise 100 aasta jooksul tehtud vigu.

Kui suudame piisavalt suured metsa- ja sooalad ning ka nendevahelised ühendusteed kaitstuna säilitada, on põhjust uskuda, et Eestimaa asukad – inimesed kaasa arvatud – on ka saja aasta möödudes siin alles. Nad on suutnud edukalt vastu panna nii globaalsetele kui ka lokaalsetele muutustele. Looduskaitse eesmärk ongi ju lõppude lõpuks inimeste endi kaitse.

Kes või mis sai määravaks, et otsustasid oma elu pühendada looduse kaitsmisele?

Loodus on mind huvitanud nii kaua, kui ma mäletan. Algas see kõik nagu paljudel teistelgi liblikate kogumisest ja lindude uurimisest. Küsimusi tekkis aga palju rohkem kui vastuseid. Osalemine Tallinna 3. keskkooli bioloogiaõpetaja Linda Metsaoru juhitud bioloogiaringis viis juba süvitsi looduse juurde ja andis vastuseid.

Praktikumid olid selles koolis üles ehitatud Tartu Ülikooli bioloogiapraktikumide järgi – õpiti elustikurühmi ja seejärel oli arvestus, ainult et ladinakeelseid termineid polnud tarvis. See andis arusaamise. Inimene on juba kord selline, et mida ta ei tunne, seda ta ka ei näe.

Kuidas ennast ise iseloomustad: kui elaksid kesk ehedat loodust, mis lind, loom või puu siis oleksid?

Lindudest kindlasti keegi vareslastest, hallvares sobib hästi. Puuna oleksin mõni pikaealine lehtpuu – soovitavalt püha või vähemalt looduskaitsealune, et raiuma ei tuldaks. Loomadest eelistaksin ilvest, aga kui seda ei saa, siis sobib ka kass hästi. Usun, et kaslaste elu on üsna tore.

Kuidas end pingetest puhastad?

Aeg looduses, kuis sul pole vaja kohe kuhugi kiirustada, hakkab kulgema teisiti. Juba kakski ööd järjest telgiga rabamatkal või meresaarel tundub ja võrdub tavaajas nädalana. Oluline on, et muljetel oleks kasvõi minimaalne settimisaeg.

Mis ime see on, mis võtab Sul ikka ja jälle meie looduses hinge kinni?

Ilus ütlus on, et kui tahad näha midagi uut, kõnni vanu radu. Kui hästi sa oma arust ka mingit paika ei tunneks, üllatab ta sind ikka millegi uuega, ootamatuga. Ja ikka saad sa endaga kaasa uusi küsimusi. Näiteks viimati sõitsin koos loodusajakirjanikega mööda Emajõge Alam-Pedjale ja ma ei jõudnud ära imestada seda mõõtmatut luhta, mis kõrgelt lodjakatuselt kaugele kätte paistis.

Kui tihti Sa saadad kedagi rappa?

Raba nagu ka meri, võtab nurgad maha. Aju ei pruugi uskuda, et vaheldust on vaja, aga keha teab paremini. Nii et jälgige oma keha ja saatke end ise rappa.

(Kolleegi küsitles Agnes Jürgens. Loe lisaks Looduse Hääl.)