Esileht » Valdkonnad » Maapõu

Intervjuu Rein Raudsepaga: Vähe on selliseid riike, kus maapõu oleks nii hästi uuritud kui Eestis

Küsimustele vastab Keskkonnaministeeriumi nõunik Rein Raudsep.

Laulusalm ütleb: “Ei hõbedat, kulda, ei leidu me maal…” Mida tegelikult Eesti maapõu endas peidab?
Seda ma küll ei julge kinnitada, et meie maapõues ei leidu hõbedat ega kulda. Ikka leidub! Küsimus on vaid selles, millal saabub selline aeg, et paari grammi hinnalise metalli saamiseks on otstarbekas kümneid tuhandeid tonne kivimit läbi töötada. Võib-olla kunagi tasub see ära? Kes teab!

Üldiselt aga ei ole Eesti võrreldes paljude teiste maadega maavarade poolest eriti rikas. Kuid ometi on meie põlevkivimaardla maailma omataolistest suurim kasutusel olev maardla ja ka kõige paremini uuritud. Rakvere fosforiidimaardla on oma uuritud varude poolest suurim Euroopas, kuid keskkonnakaitselistel ja ka tehnoloogilistel põhjustel ei ole meie fosforiit praegu kaevandatav ega kasutatav.

Peale selle on Eesti rikas turbamaa. Põhja- ja Kesk-Eestis on palju karbonaatset ehituskivi ja kõikjal üle Eesti leidub liiva- ning kruusamaardlaid.

Maavarad on rahvuslik rikkus. Kui rikkad me oleme, kui saaksime oma maavarad rahaks ümber arvutada? Või milles üldse seisneb maavarade tähtsus riigi ja rahva jaoks?
Looduslikus olekus ehk maapõues peituvat maavara on väga raske, isegi võimatu, rahaks ümber arvutada. Rahast saab rääkida siis, kui maavarast valmistatakse toode. Kuid ka toodete puhul on üks aga… Kui näiteks kasutada parimat paekivi lubja valmistamise asemel tee täitematerjalina, siis jääb toote (lubja) eest raha saamata. See tähendab, et maavarast saadav kasu sõltub kasutaja tarkusest (või lollusest) ehk sellest, kui palju ta suudab maapõuest väljatoodule lisandväärtust luua.

Riigieelarvesse laekub maavaru kaevandamisõiguse tasu umbes 300 miljonit krooni aastas, üle poole sellest saavad kohalikud omavalitsused. Põhilise tulu meile kõigile toob aga maavaradega seotud ettevõtlus – kaevandamine, ehitusmaterjalide tootmine, ehitus jne. See loetelu on praktiliselt lõputu, sest maavaradel on ühiskonna elus pea sama tähtis koht kui toidul, veel ja õhul. Maapõue rikkuste kasutamine annab tööd ja leiba kümnetele tuhandetele Eestimaa elanikele. Me tihti isegi ei adu, kuivõrd sõltub meie kõigi heaolu meie oma varadest.

Ma vist ei liialda, kui ütlen, et meie loodusrikkused on meie majanduse ja kogu meie rahva toimetuleku alus.

Seega – kaevandamine on praktiliselt möödapääsmatu tegevus. Mis head ja vead sellega kaasnevad?
Jah, ilma maavarasid kasutamata astuksime ajas pika sammu tagasi. Kaasajal on maavarade kaevandamine ja kasutamine Eestis üha enam seotud keskkonnahoiu ning jätkusuutlikkusega. Kuidas leida tasakaal keskkonnahoiu ja maavarade kaevandamise vahel – see ongi minu ja mu kolleegide igapäevase töö üldmõte.

Mis meie maapõue puhul sõltub ametnikust?
Väga palju. Parlamendid ja valitsused tulevad ja lähevad. Kõigil neil on kahtlemata oma nägemus ilma elust-olust, oma poliitilised suundumused, aga ametnik on see n-ö tugisammas, kes (parimal juhul) tegutseb valitavatest ja vahetuvatest institutsioonidest kauem. Ametnik on riigivalitsemise mälurakuke ja kogemuste kandja.

Piltlikult öeldes: oma ala hästi tundev ametnik kohandub muutuvate oludega kiiresti, ei viska ajaloo prügikasti säilitamisväärset vana ja on vastuvõtlik headele uuendustekavatsustele.

Ja missuguseid võite on ametnikel ette näidata? Kas ja kuidas riik meie ühist rikkust kaitseb?
Taastatud Eesti vabariigi algusaastatel olid inimesed nagu kevadel välja pääsenud vasikad – pilgeni täis kepslemise rõõmu. Olime elanud kaua ilma demokraatiata, see pani meid igas valdkonnas vabadust nautima ja paljudes ettevõtmistes vabaduse ahistamist nägema. Me ei teadvustanud endale täielikult riigi tähtsust ühiskonna elus.

Nii oli ja on ka maavarade kasutamisega. Andsime arendajatele võimaluse taotleda igasuguseid maapõue-alaseid lubasid (muidugi kindlate reeglite alusel). Kuid riigi osa oma varandust (maavarasid) vallata jäi ahtaks.

Nüüd lõpuks on jõutud arusaamisele, et maapõue kasutamisel tuleb tugevdada riigi rolli. Näiteks kaks aastat tagasi jõudsime põlevkivi kasutamise riikliku arengukava kehtestamiseni. Kava sõnastab riigi huvi põlevkivi kaevandamisel/kasutamisel ja koos seadusega seab piiri põlevkivi kasutamise kogusele. Valmimas on samaväärne arengukava kõigi ehitusmaavarade kasutamiseks. Plaanis on koostada arengukava ka turba ja turbaalade kohta.

Mullu alustasime maapõue kasutamise ja kaitse aluste koostamist. Oleme selle eelnõu läbi arutanud erinevate huvirühmade ja avalikkuse esindajatega. Aluste põhjal hakkame ajakohastama maapõueseadust.

Mis lisaks maavaradele ilmestab meie maapõue? Reljeefsus? Maa-alused jõed? Mäed ja orud?
Meil on veel vägagi rikkalikult puhast põhjavett, kuigi jah, kohati oleme selle jõudnud ära rikkuda. Maa-alused jõed? Mõni kaaskondlane kasutab tõesti selliseid ülivõrdes väljendeid, et nimetab paekihtide vahel olevaid põhjaveesooni maa-alusteks jõgedeks. Nii on küll liig ütelda, aga samas annab see meie rikkusele – põhjaveele – tähtsust juurde.

Eesti on üllatavalt armiline – pean silmas meteoriidikraatreid. Tundub, et meteoriitidele meeldib Eestisse langeda! Meie folklooris on ka palju lugusid mägedest ja orgudest. Kipume peaaegu iga küngast nimetama mäeks ja väikest nõgu oruks. Isegi meie pealinnas on kümmekond mäe-nimelist paika! Päris sellist mäge, mille tipp kohtub pilvedega, meil muidugi ei ole, kuid armsad on ka need olemasolevad künkad-orud.

Kunagine jääaeg ja kõik sellega kaasnev on meie maastiku voolinud imepäraselt vaheldusrikkaks ja kauniks.

Maapõu tähendab ka mulda. Kas meie muld on viljakandev? Kas meie maa suudab meid kõigi meie vajaduste/nõudmistega kanda?
Eesti muld ei ole väga viljakas. Liigagi paljudes paikades on see lausa kehv. Küllaltki viljakandev on muld peamiselt Pandivere kõrgustiku kandis ja veel mõnes kohas, aga sealgi tuleb pidevalt väetada. Kõigest hoolimata julgen arvata, et Eesti maa suudaks ära toita mitu korda enam inimesi, kui meid siin praegu on.

Sul on tööstaaži üle 40 aasta. Sellest üle neljandiku oled leiba teeninud ametnikuna. Miks vahetasid vasara kirjutuslaua vastu?
Üle poole oma tööelust olen olnud tegevgeoloog. See on elukutse, kus ei tule puudu ootamatustest ja mis nõuab pidevat kiiret reageerimist. Alguses ei kujutanud ma tõesti ette, et üks geoloog võib hakata ametnikuks. See tundus igavuse tipp olevat….

Suhtumine muutus siis, kui Eesti taasiseseisvus. See oli aeg, mil palju asju senises süsteemis tuli lammutada ja uues vormis ning uue sisuga üles ehitada. See oli harukordselt huvitav aeg ja ma usun, et selline võimalus on inimesel vaid kord elus.

Kus oled geoloogina rännanud? Mis on mujal teisiti kui meil?
Olen käinud väga paljudes kohtades, aga endale tundub, et ikkagi vähestes. Noorena praktiseerisin ja olin lühikest aega tööl nii Siberis kui ka Tadžikistanis (Pamiiri mägedes). Kaugemad kohad, kuhu olen sattunud, on Iisrael, Argentiina, USA ja Brasiilia. Pikemat aega töötasin Aafrikas (Alžeerias), kus 2,5 aastat juhatasin fosforiidi otsingugruppi.

Paljudes kohtades on geoloogiline ehitus äärmiselt huvitav ja palju riike on maavarade poolest väga rikkad. Üht võib küll nentida: vähe on selliseid riike, kus maapõu oleks nii hästi uuritud kui meil. Sellest hoolimata tahab geoloog ja ka ühiskond tervikuna üha rohkem teada. Seepärast uuritakse maapõue aina detailsemalt ja sügavamalt.

Mis on kivides nii erilist, et neid nii väga tahetakse uurida-puurida?
Kivid on eluta looduse pärisosa. Kivid on vundament, millel seisab elusloodus, nad on maastiku kõige ürgsem osa. Kivid annavad meile vastuse küsimusele: kuidas Maa elu kujunes, kes oli siin enne meid? Selle teabe kandjaks on kivimites olevad kivistised – ammustel aegadel elanud elusorganismide säilmed ja nende elutegevuse jäljed.

Aga inimesi köidab ka võimalus ise kividele elu ja mõte anda, näiteks kujusid või tarbeesemeid meisterdades.

Kelleks tahaksid saada, kui saaksid elu uuesti alustada?
Ikka geoloogiks! Lisaks tegeleksin märksa rohkem kirjandusega, nii lugemise kui ka kirjutamisega.

Kui peaksid tulevases elus ise kivi olema, siis milline?
Oleksin labradoriit. See on nn süvakivim, mida meil leidub harva vaid rändkivide hulgas. Labradoriit küütleb ja paistab erinevatest vaatenurkadest ning erineva valgusega vaadates väga erinev.

Võiks ju ka teemant olla, aga siis ikka looduslik, mitte lihvitud teemant ehk briljant. Briljandil ei ole enam looduslikku omapära, ta peegeldab teda lihvinud inimese ideed ja meisterdamise oskust.

Kolleegi küsitles Agnes Jürgens

(Intervjuu ilmus Keskkonnaministeeriumi keskkonnalehes Looduse Hääl 17.12.2010.)