Esileht » Uudised ja artiklid » Artiklid 2009-2011

Teist Läänemerd meil pole!

Jaanus Tamkivi, keskkonnaminister

Eesti on mereäärne riik, mille kaldaid uhub Läänemeri. Selle paiga valisid elamiseks meie kauged esivanemad. Nende jaoks oli ja meie jaoks on see jätkuvalt maailma parim paik. Loodame, et nii on põhjust arvata ka meie järeltulevatel põlvedel.

Meri toidab, katab ja ühendab. Meri rikastab vaimselt. Merel on palju anda, kuid ta tahab ka vastu saada.

Läänemeri ei ole teiste maailma meredega võrreldes suur, kuid mitmestki küljest eriline. Eriliseks muudab selle mere suur tundlikkus erinevatest allikatest pärit saastuse suhtes ning suutmatus sellega toime tulla. Läänemerel on väga väike isepuhastusvõime. Kõik, mis sellesse merre satub, jääb siia püsima aastakümneteks, sest veevahetus Taani väinade kaudu on hästi aeglane. Seetõttu vajab Läänemeri erilist kaitset.

Kõige tõhusamalt saab Läänemere kaitset korraldada merd ümbritsevate riikide koostöös. Kolm aastat tagasi kiitsidki Läänemere-äärsete riikide keskkonnaministrid heaks Läänemere tegevuskava, mis näeb ette suuremate merega seonduvate keskkonnamurede lahendamise 2021. aastaks. Tegevuskavas on muuhulgas tähtsamatena kavandatud abinõud, mis vähendavad mere eutrofeerumist, piiravad võõrliikide sissetungi ning aitavad vältida ohtlike ainete merre sattumist. Olulisel kohal on samuti Läänemere elurikkuse säilitamine ning selleks vajalikud tegevused.

Kui järjestada Läänemere-äärsed riigid “reostuspanuste“ järgi, siis eespool on suuremad naabrid, Eesti jääb tublisti tahapoole. Väiksem “panus“ tuleneb meie väiksusest – hõlmame Läänemere valglast vaid 2,6 protsenti. Aga teisiti on asjad siis, kui arvestame merresattuva lämmastiku ja fosfori koguseid ühe elaniku kohta. Sel juhul oleme Läänemere-äärsete riikide esiotsas. Ühest küljest mõjutab neid koguseid Narva jõe kaudu Läänemerre jõudev idanaabri panus, kuid teisalt annab oma osa meie territooriumilt pärit punkt- ja hajukoormus, millest hinnanguliselt üle poole pärineb põllumajandusest.

Nimetamata ei saa jätta ka seda, et osa Läänemerre jõudvast lämmastikust ja fosforist pärineb meie looduslikust keskkonnast – metsadest ja rabadest.

Koostöö annab tulemusi

Eesti on oma kohustused ja Läänemere kaitseks vajalikud tegevused kokku võtnud Läänemere tegevuskava rakendusplaanis. Olime üks esimesi riike, kes sellise plaani valmis sai. Ülesanded jagunevad mitme ministeeriumi ja nende ametkondade vahel. Keskkonnaministeeriumi tegevusvaldkonnad on eutrofeerumise ohjamine, mere elurikkuse kaitse korraldamine, sh merekaitsealade moodustamine ja rakendusplaani üldjuhtimine. Kuid panustavad veel näiteks Siseministeerium merereostuse avastamise ja likvideerimise valdkonnas ning Põllumajandusministeerium läbi maaelu arengukavas planeeritud keskkonnakaitsemeetmete. Seejuures tuleks erilist tähelepanu pöörata uuel rahastusperioodil maaelu arengukava (MAK 2013+) veekaitsele suunatud lisaabinõude väljatöötamisele.

Rahvusvahelisel tasandil on viimase paarikümne aastaga just riikide koostöös õnnestunud Läänemere seisundi edasist halvenemist pidurdada. On näitajaid, mis viitavad juba olukorra paranemisele. Näiteks mõnede ohustatud liikide arvukuse taastumine, mõnede ohtlike ainete ja ka lämmastiku- ning fosforiheidete mõningane vähenemine. Siiski on jätkuvalt üks olulisem mureküsimus eutrofeerumine ehk liigne toitainete merre sattumine, mis põhjustab taimestiku vohamist ning mõjutab tugevalt loomastiku toitumis- ja elutingimusi.

Eesti panus Läänemere kaitsesse

Mida oleme juba jõudnud ära teha? Palju. Hästi olulise panusena tõstan esile seda, et oleme asulatest pärinevale reoveele kehtestanud isegi rangemad nõuded, kui need paljudes naaberriikides. Ja nüüdseks on Eestis üle 75 protsenti elanikkonnast ühendatud reovee kogumissüsteemidega, kuhu läheb 90 protsenti reoveest. See on suur samm puhta Läänemere nimel.

Vee ja reovee infrastruktuuri rajamist ja uuendamist toetab aastatel 2007–2013 EL Ühtekuuluvusfond 410 miljonit euroga. Viimase kahe aastaga on tehtud rahastusotsuseid 65 vee ja reovee infrastruktuuri projektitaotlusi summas 383 miljonit eurot, millele kohalikud omavalitsused ja vee-ettevõtted lisavad omafinantseeringutena 95 miljonit eurot. Kokku on seega vee- ja reoveeprojekte rahastatud 478 miljoni euroga. Nimetatud projektide elluviimine toimub aastatel 2009–2013.

Täiendavalt on vee ja reovee infrastruktuuri projekte rahastanud Keskkonnainvesteeringute Keskus läbi keskkonnaprogramm 23 miljoni euroga aastas. Lisaks panustavad omavalitsused ja vee-ettevõtted iseseisvate investeeringutena ligi 20 miljonit eurot aastas.

Aastatel 2007–2010 on Läänemere rannikul rekonstrueeritud järgnevad reoveepuhastid:
* Haapsalu linna reoveepuhasti;
* Kohtla-Järve regionaalne reoveepuhasti (Kohtla-Järve linn, Püssi linn, Jõhvi linn ja Kiviõli linn);
* Kunda linna reoveepuhasti;
* Kuressaare linna reoveepuhasti;
* Kärdla linna reoveepuhasti ja Narva linna reoveepuhasti.

Kindlasti jätkame tööd Läänemere merekeskkonna kaitse komisjonis (HELCOM) ja selle töögruppides. HELCOM tegeleb Läänemere kaitsmisega kõigi reostusallikate eest. Selleks teevad koostööd Eesti, Leedu, Läti, Poola, Rootsi, Saksamaa, Soome, Taani ja Venemaa valitsused. Näiteks on Eesti eestvedamisel välja töötatud ühtne eluslooduse pääste planeerimise soovitus Läänemere piirkonna jaoks. HELCOMi töö aluseks on Läänemere merekeskkonna kaitse konventsioon.

Väga oluline on seegi, et täpselt aasta tagasi moodustasime Keskkonnaministeeriumis merekeskkonna osakonna. See tähendab, et meile nii oluline valdkond ei ole enam killustatud mitme osakonna vahel.

Euroopa Liidu ühised sammud

Euroopa Parlament ja Nõukogu võtsid 2008. aastal vastu merestrateegia raamdirektiivi, mis kehtestas liikmesriikidele merekeskkonnapoliitika-alase tegevusraamistiku. Direktiiv paneb igale liikmesriigile kohustuse töötada välja ja rakendada oma merealas merestrateegia.

Strateegia põhieesmärgid on:
* kaitsta ja säilitada merekeskkonda, hoida ära selle seisundi halvenemine või taastada võimaluse korral mereökosüsteemid piirkondades, kus need on kahjustatud;
* hoida ära ja vähendada heiteid merekeskkonda, et järk-järgult kõrvaldada reostus, et see ei mõjutaks ega ohustaks oluliselt mere elustiku mitmekesisust, mere ökosüsteeme, inimese tervist ega mere õiguspäraseid kasutusviise.

Seejuures peavad riigid arvestama ka seda, millist piiriülest mõju nende tegevus avaldab ja oluliselt piirama keskkonda kahjustavaid tegevusi. Nagu eespool kirja sai, on kõigi mereäärsete riikide üldine eesmärk juba lähikümnendil taastada Läänemere hea seisund.

Merestrateegia raamdirektiivi ülevõtmiseks ja Eestis rakendamiseks vajalikud sätted oleme kirjutanud veeseadusesse. Kuid oleme alustanud ka oma merestrateegia koostamisega. See on suur, ajamahukas ja kokkuvõtlik töö, mis näiteks annab hinnangu merealale, analüüsib merekeskkonna seisundi halvenemisega kaasnevaid kulusid, täpsustab mereala riikliku seireprogrammi ja näeb ette abinõud Läänemere kaitseks. Mida parem ülevaade on meil oma merealast, seda tõhusamalt oskame ning suudame seda kaitsta.

Kuigi oleme juba teinud tulemuslikku tööd, ootab nii riiki kui ka iga ettevõtet ja elanikku ees veel suur töö. Meil kõigil tuleb tublisti pingutada selle nimel, et Läänemeri saaks ohtlikest ainetest puhtaks, et oluliselt väheneks lämmastiku ja fosfori koormus, et taastuks liigirikas elustik ja kalavarud. Teist Läänemerd meil ju pole!

(Artikkel kirjutatud Keskkonnaministeeriumi keskkonnalehele Looduse Hääl, ilmus Postimehe vahel 17.12.2011.)