Esileht » Uudised ja artiklid » Artiklid 2009-2011
Marku Lamp, Keskkonnaministeeriumi metsaosakonna juhataja
Uue jahiseaduse vajadus Keskkonnaministeerium alustas juba 2006. aastal esimese jahindusstrateegia väljatöötamist, et lähendada meie jahindus kogu riigis toimunud arengutele. Jahinduse arengukavaga aastateks 2008–2013 kavandatakse jahiulukite ohjamispõhimõtete oluline muutmine. Jahiseaduse koostamise aluseks on tõdemus, et ulukite arvukuse kasvuga on suurenenud metsa- ja põllukultuuride kahjustused, jahimeestel ja maaomanikel on erinevad arusaamad jahiõigusest ning aegunud jahinduse korraldamine vajab muutusi. Praegu kehtiva jahiseaduse vead tulid esile viimase kümnendi keskpaigas, kui järsult suurenes jahiulukite arvukus ning tekkisid ulatuslikud metsa- ja põllukultuuride kahjustused. Erinevate huvigruppide suhted on tänaseks märgatavalt teravnenud ning selle põhjuseks on seadus, mis jätab valdkonna olulisemad küsimused reguleerimata, sh jahiulukite arvukuse ohjamisega seonduva. See, kes ütleb, et ulukikahjud ei ole probleem, tegeleb sisuliselt valetamisega. Jahindusnõukogu 28. aprilli kohtumisel rõhutas keskkonnaminister Jaanus Tamkivi, et uus seadus tuleb üles ehitada selliselt, et maaomanikud ja jahimehed on motiveeritud ise sisulisi kokkuleppeid sõlmima. Riigiametnike roll ei ole klaarida jahimeeste ja maaomanike igapäevaseid probleeme. See viitab selgelt kehtivate regulatsioonide puudulikkusele. Riigi roll jahinduse korraldamisel on ka tulevikus oluline, aga selle vajadus tuleb kriitiliselt üle vaadata ja viia vastavusse demokraatliku riigi põhimõtetega.
Kellele on vaja uut jahiseadust? Sellist küsimust on minule esitatud korduvalt ja usun, et paljud jahimehed tabavad ennast sedasama küsimas. Teatavasti põhinevad euroopalikud jahindustavad maaomandil ning jahinduslik tegevus on maaomaniku poolt suunatav. Seaduse koostajad on teadlikult otsinud kompromissi selleks, et säilitada Eesti jahindus võimalikult muutumatuna, kuid siiski anda maaomanikele rohkem õigusi seal, kus enam muud moodi ei ole võimalik edasi minna. Jahiseaduse eelnõu ei hakka pärast vastuvõtmist mõjutama väga suurt osa jahimeestest, kuna regulatsioonide teravik on suunatud probleemidele jahimeeste ja maaomanike vahel. Selliste teravamate valdkondade lahendamine aitab kaasa ka jahinduse mainele tervikuna. Teadmata ei ole tõsiasi, et paljud ühiskonna liikmed ei saa jahipidamise vajadusest aru ning on pigem selle vastased. Ma olen veendunud, et sellisel kujul uue jahiseaduse järele on vajadus just jahimeestel endil. Seda selleks, et säilitada Eestile omane jahikultuur ning tagada jahinduse jätkusuutlikkus. Alternatiiv oleks kaugenemine ühiskonna muudest liikmetest ning loobumine võimalusest edaspidi jahinduse arengu üle otsustada.
Peamised muudatused Jahiseaduse eelnõu kohaselt taastatakse maaomaniku jahiõigus, kuid selles kajastub ka selge kompromiss tänaseks väljakujunenud jahinduse ja omandiõiguste vahel. Maaomanikud nõustusid praeguste jahipiirkondade säilitamisega, loobudes uute, maaomandi loogikat järgivate jahipiirkondade moodustamise võimalusest. Vastukaaluks on maaomanikel edaspidi võimalus jahipiirkonna kasutaja (jahindusorganisatsiooni) väljavahetamiseks juhul, kui enamus seda nõuab (2/3 jahipiirkonna pindalast). Väljavahetamine ja selleks vajalik maaomanike kokkulepe tekib alles siis, kui jahimehed ja maaomanikud on lepitamatult tülli pööranud. Ilmselt ei olegi siis teist lahendust. Eeldusel, et enamikes jahipiirkondades on osapoolte suhted normaalsed, loob maaomanike valikuvabadus võimalused sisuliste kokkulepete sõlmimiseks. Teine maaomanike tarbeks loodud oluline meede on seotud jahiulukite tekitatud kahjustuste hüvitamiseks korra kehtestamisega. Kahjude hüvitamise kohustus on jahipiirkonda kasutaval jahindusorganisatsioonil ja seda juhul, kui mingil põhjusel ei saavutata jahipiirkonna siseselt maaomandi kasutamiseks teistsuguseid kokkuleppeid. Kui jahipiirkondade moodustamine toimuks maaomanike vabatahtliku ühinemise kaudu, ei oleks ulukikahjustuste hüvitamist vajalik seadusega reguleerida, sest erinevad osapooled on oma valikutes vabad. Ka kobraste probleemi võtavad maaomanikud enda kanda, aga vastutasuks soovivad nad korraldada oma maadel jahti väikeulukitele. Olulised muudatused on veel seotud jahiulukiasurkondade seire ja riikliku suunamisega. Tänaseni kasutatav, kuid eelmise riigikorra ajal plaanimajanduse tingimustes juurutatud ning tegelikkust mittetõeselt kirjeldav jahiulukite küttimismahtude planeerimise mudel asendatakse tänapäeva teadmistel põhineva skeemiga. Edaspidi koostab riik jahimeeste abiga iga-aastased seirearuanded, millega kindlustatakse ulukiasurkondade seisundit kirjeldava info olemasolu. Sellega tagatakse riiklike institutsioonide võimekus sekkuda vajaduse korral toimuvasse, et tagada ulukiasurkondade soodus seisund. Selline võimekus võimaldab muuta jahiulukite küttimismahtude planeerimise paindlikumaks ja anda rohkem otsustamisvõimalusi jahimeestele. Jahiulukite kui taastuva loodusvara kasutamise eripäraks on asjaolu, et kõige operatiivsem ülevaade ressursi olemist on ressursi kasutajal ehk jahimeestel. Keskkonnaministeerium on valmis Eesti jahimeest usaldama. Me usume, et jahimees oskab ulukiressurssi nii majandada, et populatsioonid on elujõulised ja ulukikahjud talutavad. Me usume, et iga jahimees on huvitatud jahiohutusest kütiliinil ja looma surmamisest täpse lasuga. Kas tõesti on siin vajalik riigi sekkumine, et jahimehi selleks sundida, reguleerides seadusega perioodiliste laskekatsete läbiviimist vms? Näeme ka siinkohal võimalust jätta see jahindusorganisatsioonide enda otsustada. Kuna seni ei ole jahimeeste esindajad olnud valmis jahimeest usaldama, siis tekkis ka küsimus, kas ka jahimees ise ei usalda ennast? Juhul, kui seni ei ole usaldanud, siis nüüd on seda viimane aeg tegema hakata. On ju püssiga metsas liikuvad jahimehed, kes ennast ei usalda, oht kogu ühiskonnale. (Artikkel kirjutatud ajakirjale Eesti Jahimees, ilmus detsembris 2010.) |
