Valminud on uue jahiseaduse eelnõu, mille üks eesmärke on anda maaomanikele suurem võimalus jahinduses kaasa rääkida. Selle eelduseks on omanike ja jahimeeste parem koostöö ning oskus probleeme omavahel lahendada. Vajalike kokkulepete kompromisside saavutamiseks seab eelnõu jahimehed ning ja maaomanikud võrdsesse seisu. Näiteks saavad omanikud probleemide korral õiguse välja vahetada oma jahipiirkonnas jahirentija – seda juhul, kui tõesti teisiti kokkuleppele ei jõuta.
Uue jahiseaduse eelnõu kohaselt ei määra riik jahipiirkonna renditasu, selle suuruse lepivad omavahel kokku jahimehed ja maaomanikud. (Vaata lisaks Valminud on jahiseaduse eelnõu)
Eelnõu koostamisse on kaasatud paljude asjaomaste huvigruppide esindajad, sh Eesti Jahimeeste Seltsist.
Allpool ongi toodud Eesti Jahimeeste Seltsi (EJS) tähelepanekud, märkused ja ettepanekud koos Keskkonnaministeeriumi (KKM) vastustega.
Jahiõigus EJS: Kui uue jahiseaduse eelnõu järgi hakkaksid kõik maaomanikud jahinduslikku tegevust korraldama, siis tekib turvalisuse ja kontrollimatuse risk metsades (maaomandi keskmine suurus on ca 15 ha ja ühes jahipiirkonnas võib olla ca 300 maaomanikku). See tekitab olukorra, kus ei ole võimalik kontrollida, kes kuskil maaomandil küttimise eesmärgil liigub, milliste relvadega ja milline on küttimise tulem. Nii ei suudeta tagada ulukipopulatsioonide jätkusuutlikkust ja turvalisust, mis on meie kõigi avalik huvi. Samuti tekib suurem risk salaküttimisele. Ei ole võimalik, et igal maaomanikul on olemas vajalikud teadmised ulukibioloogiast, ulukipopulatsioonide haldamisest, haiguste tõrjumisest, relvade hoiu ja käsitlemise tingimustest jne, et hallata jahindusliku tegevuse korraldust.
KKM: Olete turvalisuse ja kontrollimatuse riskile osutades jätnud tähelepanuta, et kuigi eelnõu kohaselt saab maaomanik oma kinnisasjal väikeulukijahti korraldada, ei saa ta jahti pidada ilma jahipidamisõiguseta. Iga jahimees peab omama jahipidamisõigust tõendavaid dokumente – jahitunnistust ja jahiluba.
Jahitunnistus näitab isiku oskust jahti pidada ning selle saamiseks peab ta olema läbinud jahindusalase koolituse, sooritanud edukalt jahiteooria eksami ning kui ta soovib jahipidamisvahendina kasutada jahirelva, siis ka laskekatse. Jahiteooria eksamiga kontrollitakse isiku teadmisi ulukibioloogiast, esmaabist, jahinduslaste ja relvadega seonduvate õigusaktide tundmisest ning ulukihooldest. Jahirelva praktilise käsitsemise oskust kontrollitakse laskekatse sooritamise käigus.
Jahiluba on dokument, mis annab õiguse ulukit küttida. Jahiluba antakse ainult jahitunnistust omavale isikule. Jahiluba peab omama ka juhul, kui maaomanik n-ö korraldab oma maal jahti. Jahiloa väikeulukite küttimiseks kinnisasjal annab jahipiirkonna kasutusõigust omav isik (reeglina kohalik jahiselts).
Lisaks peab relva jahipidamisvahendina kasutaval isikul olema sooritatud eksam relvaloa saamiseks. Relvaloa saamise eksam koosneb samuti nii teoreetilisest teadmiste kontrollist, kui ka praktilise relva käsitsemise ja laskeoskuse kontrollist.
Eelnimetatud dokumentide kaudu on tagatud kontroll nii vajalike teoreetiliste kui ka praktiliste oskuste, samuti küttimiskoha ja kütitavate väikeulukite mahu osas.
Jahiulukite seire EJS: Terminit “soodne seisund” bioloogias ei tunta ja selle kohta puudub seletus ka käesolevas eelnõus. Soodsa seisundi mõistet on kasutatud Eestis ohustatud liikide määratlemisel, kus see tähendas seda, et ulukipopulatsioon ei ole enam ohus, kuid tegemist on väga väikeste ulukite arvukusega.
KKM: Leiate, et eelnõu ei taga kontrolli ulukivaru jätkusuutliku kasutamise üle. Põhiseaduse kohaselt on riigi ülesanne loodusressursside, sh loomastiku jätkusuutlikku kasutamist tagava õigusliku regulatsiooni väljatöötamine. Leiame, et riigi kontroll jahiulukite jätkusuutliku kasutamise üle säilib igati ka eelnõuga kavandatava regulatsiooni kehtestamisel. Eelnõu näeb ette jahiulukite riikliku seire kohustuse, mis annab riigile andmeid ulukiasurkondade säilimise ja seisundi kohta. Juhul, kui seireandmed näitavad, et liigi soodne seisund on ohus, seab riik küttimispiirangud.
Lisaks selgitame, et jahiulukite soodne seisund on looduskaitseline termin, mille saavutamine ja säilitamine on põhieesmärgiks kogu Euroopa Liidu looduskaitsepoliitika elluviimisel. Mõiste on defineeritud looduskaitseseaduses ja loodusdirektiivis (Favorable conservation status).
Jahipidamisõigust tõendavad dokumendid EJS: Väljendame kindlat seisukohta seadustatud perioodilise suuruluki laskekatse säilimise vajalikkusest ja jätta alles jahipidamist tõendavate dokumentide nimistusse suuruluki laskekatse tunnistus. Laskekatse kohustuslikkuse jahiseadusest välja jätmine võib kaasa tuua pöördumatuid tagajärgi ning seadusest tuleneva menetlemiskohustuse politseile (õnnetusjuhtumid). See aga ei saa olla juba eos planeeritud eesmärk, kuivõrd seda kõike on võimalik läbi laskekatse kohustuslikkuse vältida.
KKM: Euroopa Liidus on ainult kaks riiki, kus on kehtestatud perioodiliste laskekatsete nõue (Eesti ja Soome). Võrreldes Soomega on Eestis laskekatse reguleeritud rangemalt – Soomes võib laskekatset sooritada seisvale märgile, Eestis ainult liikuvatele märkidele. Leiame Euroopa praktikat arvestades ja lähtudes sellest, et laskeoskust kontrollitakse nii relvaloa kui ka jahitunnistuse andmisel, on põhjendamatu senise väga range ja Euroopas vähekasutatava laskeoskuste kontrollisüsteemi säilitamine. Jahindusorganisatsioonid on ise huvitatud oma liikmete laskeoskuste kontrollist ning jahiseltsides tehakse seda paindlikumalt, arvestades jahimeeste harjumusi, eripära ja soove. Ohutusnõuded jahipidamisele on praegu ja ka tulevikus sätestatud keskkonnaministri määrusega kehtestatud jahieeskirjas ning nende järgimine on kohustuslik.
Jahitunnistus EJS: Kehtiva jahiseadusega väljastatakse välisriigi kodanikule tema riigis antud kehtiva jahitunnistuse alusel jahitunnistus kehtivusajaga kuni üks aasta. Väliskodaniku jahitunnistuse väljastamisel fikseeritakse andmebaasis tema võimalik jahipiirkond, aeg ja isikuandmed.
Kaotades aga välismaalase jahitunnistus, kaotatakse ka kontroll, kes, millisest riigist ja millal Eesti metsades jahirelvaga viibib. Selline olukord on lubamatu ja kindlasti väga tähtis turvarisk, mis võib kaasa tuua ohu Eesti riigi sisejulgeolekule.
KKM: Leiame, et Eesti riigis on tagatud õiguslik kontroll relvade riiki toomise üle. See on tagatud muude asjassepuutuvate õigusaktidega ning ei kuulu jahiseaduse reguleerimisalasse. Eelnõu kohaselt peab välisriigi kodanikul olema Eestis jahpidamiseks välisriigis välja antud kehtiv jahipidamisõigust tõendav dokument. Erisus kehtiva seadusega on vaid selles, et välisriigi kodanikule enam ei väljastata eraldi dubleerivalt Eesti jahitunnistust.
Välisriigi jahimehele laieneb sarnaselt Eesti jahimehega jahiloa nõue, mille väljastab jahipiirkonna kasutaja. Samuti peab välisriigi kodanik maksma riigieelarvesse jahipidamisõiguse tasu, muutes sellega nähtavaks oma olemasolu Eestis.
Eeltoodust tulenevalt säilib kontroll nii isiku teadmiste ja oskuste (välisriigis antud vastav kehtiv dokument) kui ka jahipidamise koha ja aja üle (konkreetse jahipiirkonna kasutaja ehk jahindusorganisatsiooni väljastatud jahiluba), samuti relvade Eestisse sissetoomise ja väljaviimise üle (relvaseadus koos alamaktidega).
Jahiluba EJS: Jahipiirkonna kasutaja on kohustatud kehtiva jahitunnistuse alusel andma tasuta väikeulukiküttimise loa oma kinnisasjal jahti pidavale maaomanikule. Loale kantavad jahiulukid ja loa kehtivusaja jahiaasta piires määrab maaomanik, v.a maaomaniku volitatud isikule antud jahiloale, mille kehtivust on jahipiirkonna kasutajal õigus piirata, kuid mitte vähemaks kui kümme päeva.
Kuna ühes jahipiirkonnas on keskmiselt 300 maaomanikku, siis võib aktiivne väikeulukijaht hakata segama jahipiirkonna kasutajal oma kohustusi ja ülesandeid täita. Seega ei ole õigustatud volitatud isikute sissetoomine.
KKM: Selgitame, et väikeulukijahi propageerimine on üks eelnõu eesmärkidest, sest tänane Eesti jahindus on liigselt orienteeritud suurulukitele. Maaomanike aktiivsem osavõtt jahinduslikust tegevusest on eelduseks, et maaomanikud saavutavad tulevikus ühise kokkuleppe jahipidamise korraldamiseks kogu jahipiirkonnas, sh suurulukite kaitse ja ohjamise korraldamiseks. Maaomanike õigus väikeulukite küttimiseks leevendab muu hulgas seni järjest suurenevaid probleeme kobraste tekitatud kahjustustega.
Jahipiirkonna kasutusõigus EJS: Jahipiirkonna kasutusõiguse luba on õigus saada Eestis registreeritud juriidilisel isikul, riigiasutusel või Eesti kodanikul, kellel on jahipiirkonnas vähemalt ühe maaomanikuga kokkulepe jahipidamise korraldamiseks tema kinnisasjal.
Tõsise probleemi ette satume siis, kui jahipidamise õigust hakkavad määrama suurmaaomanikud – RMK, metsa- ja kinnisvarafirmad, kuna väikemaaomanikel kaob igasugune kaasarääkimise õigus peale selle, et nad võivad oma maal jahipidamise keelata.
Palju probleeme võib tekitada praegu kehtiva jahipiirkonna kasutusloa andmise tingimuste muutmine, kuna kaotatakse kehtiva seaduse põhimõte, kus eelistatakse taotlejat, kes kaasab jahipiirkonna kasutamisele suurema arvu jahipidamisõigust omavaid füüsilisi isikuid, kelle maaomand asub taotletavas jahipiirkonnas.
KKM: Olete vastu eelnõus sisalduvale nõudele, mille kohaselt on jahipiirkonna kasutusõiguse luba õigus saada isikul, kellel on jahipiirkonnas vähemalt ühe maaomanikuga kokkulepe jahpidamise korraldamiseks tema kinnisasjal. Leiate, et tekib tõsine probleem, kui jahipidamise õigust hakkavad määrama suurmaaomanikud, kuna väikemaaomanikel kaob igasugune kaasarääkimise õigus peale selle, et nad võivad oma maal jahipidamise keelata.
Selgitame, et sarnaselt kehtiva seadusega antakse ka eelnõu kohaselt jahimaa kasutusse jahipiirkonna kasutusõiguse loaga jahipiirkondade kaupa. Jahipiirkonnad moodustab ja kasutusõiguse loa annab Keskkonnaamet. Jahipiirkonna kasutusõiguse loa väljastamisel ei ole seni arvestatud maaomanike arvamusega ning see on kaasa toonud olukorra, kus maaomanikud keelavad jahipidamise oma maadel. Eelnõuga antakse maaomanikule suurem kaasarääkimise õigus, olenemata maaomandi suurusest. Võrdne kaasarääkimisõigus on nii suur- kui ka väikemaaomanikel. Jahipidamisõigus on eelnõu kohaselt nii jahipiirkonna kasutajal kui ka maaomanikul oma kinnisasja piires – omandi suurusest tulenevalt eelnõu erisusi ette ei näe.
Jääb arusaamatuks, milliseid probleeme võib tekitada praegu kehtiva jahipiirkonna kasutusloa andmise tingimuste muutmine. Juhime tähelepanu sellele, et kehtiva seaduse kohased sätted jahipiirkondade kasutusse andmisel on põhiseaduse vastased. Vastava hinnangu on andnud õiguskantsler Indrek Teder oma märgukirjas Keskkonnaministeeriumile (12.07.2010). (Vt Keskkonnaministeeriumi dokumendiotsingust aadressil http://dh2.envir.ee/atp/index.php?id=10351&op=doc_details&dok_id=572913&asutus_id=1)
Jahipiirkonna kasutusõiguse loa kehtivuse lõppemine või kehtetuks tunnistamine EJS: Jahipiirkonna kasutusõiguse luba tunnistatakse kehtetuks, kui jahipiirkonna pindala 2/3 ulatuses on maaomanikud esitanud ühise taotluse jahipiirkonna kasutusõiguse loa kehtetuks tunnistamiseks.
Kas 2/3 sisse kuuluvad ka riigiasutusest omanikud? Keda eelistab riik jahipiirkonna kasutajana? Kui 40 protsenti jahipiirkonna pindalast kuulub riigile, siis ei ole jahipiirkonna kasutajat kuidagi võimalik muuta, kuna 2/3 jahipiirkonna pindalast eraomanike poolt kokku ei saada.
KKM: Tõstatate küsimuse, millisel juhul taotleb riigimaa omanik jahipiirkonna kasutusõiguse loa kehtetuks tunnistamist.
Jahiseaduse eelnõu kohaselt võib riigimaa omanik algatada jahipiirkonna kasutaja väljavahetamise kahel juhul: esiteks peab jahipiirkonna kasutaja rikkuma kokkulepitud tingimusi, teiseks võib selle tingida teiste maaomanike põhjendatud taotlus.
Jahiulukite tekitatud kahjustuste hüvitamine EJS: Kahjustuste regulatsioonide väljatöötamine vajab mitmeid uue seaduse poolt kehtestatava olukorra toimeanalüüse, näiteks keskkonnamõjude hindamist, sh kahjustustega seotud metoodika väljatöötamist. Näiteks: suurkiskjate kaitsekorralduskavaga määratud hundi ja ilvese arvukuse puhul vajavad need aastas toiduks vähemalt 35 000–40 000 metskitse. Juba sellise aastase juurdekasvu saavutamiseks peaks Eestis olema ca 2 000 000 metskitse. Ulukite elupaigad võimaldaksid ilma suuremate kahjustuste tekkimiseta hoida metskitsede arvukust 85 000–90 000 juures. Kes tasub suurkiskjate majandamise poliitikast tuleneva metskitsekahjustuse?
Seadus peaks kaasama ka kaitsealadega piirnevaid alasid, kuna kaitsealad on ohuallikad, millega kaasneb suur kahjustuse oht. Olulisim on tagada tasakaal maaomaniku, jahimehe, riigi vahel – igal osapoolel on oma õigused, kohustused ja vastutus. Riik lähtuvalt huvist tagada asurkondade elujõulisus üle põlvede, jahimees lähtuvalt talle antud õigustest ulukiressurssi majandada, maaomaniku omavastutus taluda oma maal loomi lähtuvalt loomade loomulikust kuulumisest looduskeskkonna hulka.
KKM: Jahiulukite tekitatud kahjustuste hindamise metoodika on põhimõtete tasandil kokku lepitud ning eelnõu on ettevalmistamisel. Seaduseelnõus sisaldub delegatsiooninorm kahjustuste hindamise metoodika kehtestamiseks keskkonnaministri määrusega. Eelnõu kohaselt on maaomanikul kohustus taluda jahiulukite tekitatud kahju omavastutusmäära ulatuses ning võimaliku hüvitise suurusele on seatud piirmäär. Mõlemad nõuded täidavad liigikaitselist eesmärki, sh suurkiskjatele vajaliku toidubaasi tagamist.
Juhime veel kord tähelepanu sellele, et tänaseni kasutatavad jahiulukite elupaigamahutavuse hinnangud ei vasta kaasaegsetele teadmistele jahiulukite ökoloogiast. Vastava hinnangu on andnud Tartu Ülikooli teadurid. |
