Radoonisisalduse määramiseks ei pea mõõtmise läbiviijal olema riiklikku akrediteeringut. Sellepärast tuleb mõõtmise tellimisel ja teenusepakkuja valimisel olla tähelepanelik. Keskkonnaministeeriumi poole on viimasel ajal korduvalt pöördutud küsimustega radoonimõõtmiste kohta. Meieni jõudnud andmete põhjal võib väita, et mõningatel juhtudel ei ole mõõtmised läbi viidud aktsepteeritaval viisil.
Probleeme on näiteks aparaatide kvaliteediga – teenusepakkujad kasutavad mõõteaparaate, mida saab igaüks soodsa hinnaga internetist tellida. Sellised aparaadid on aga reeglina vähem usaldusväärsed. Kindlasti ei ole selline teenus nii hinna kui ka kvaliteedi poolest võrdväärne nende mõõtmistega, milleks kasutatakse suure tundlikkusega seadmeid. Mõnikord on mõõtmisseade paigaldatud valesse kohta või ei ole mõõtmiste tellijat täiendavalt instrueeritud.
Ruumiõhu radoonisisalduse mõõtmised tuleks läbi viia eluruumides ning jälgida, et mõõtmise ajal oleks aparaadile tagatud vabalt liikuva õhu juurdepääs. Samas ei tohiks aparaat asuda ventilatsiooniseadmete ja uste-akende läheduses. Lühiajalise mõõtmise korral võiks ka tube vähem tuulutada.
Pärast mõõtmisi tuleb tellijale esitada kirjalikud tulemused. Osa teenusepakkujaid aga ei selgita, kas mõõdetud radoonisisaldus on normaalne või suurenenud ning mida tuleks edasi teha.
Mis on radoon? Radoon on lõhnatu ja värvitu gaas, mis imbub hoonetesse enamasti pinnasest. Külmal talvel võib radoonisisaldus ruumi õhus olla väga suur, kuna hoonet ümbritsev maapind on külmunud ja gaas pääseb maapinnale ainult hoone põranda kaudu. Kuna sellisel perioodil ruume tihti ei tuulutata, jääb radoon siseruumidesse pidama.
Suure radoonisisaldusega õhu sissehingamine on inimesele ohtlik, kuna suurendab kompsuvähki haigestumise riski. Kõrget radoonisisaldust pinnases ja hoonetes võib leiduda peaaegu igal pool Eestis, suurem on radoonioht Põhja-Eestis.
Eesti Vabariigi standardi 840:2009 Radooniohutu hoone projekteerimine alusel on normaalne radoonisisaldus ruumiõhus kuni 200 Bq/m3 (bekerelli kuupmeetris). Radoonisisaldust saab mõõta ainult spetsiaalsete mõõteriistadega, mis registreerivad kiirguse tekitatud impulsi.
Aktiiv- ja passiivmõõtmine Radoonisisalduse mõõtmisi viiakse läbi aktiiv- ja passiivmeetodiga. Aktiivmeetodi korral kasutatakse elektroonilist aparatuuri, mille abil saab jälgida radoonisisalduse kõikumisi ruumi õhus. Suure tundlikkuse tõttu saab juba 2–3-päevase mõõteajaga selgeks, kas hoones on kõrgenenud radoonisisaldus ning mis võiks olla selle põhjus. Sellist mõõtmismeetodit ei soovita aga soojemal aastaajal, kuna see ei pruugi peegeldada olukorda aasta lõikes.
Passiivmeetodi korral kasutatakse kestaga ümbritsetud plastikmaterjalist detektorit, mis mõõdab radoonisisaldust mitme kuu vältel. Kuigi selle meetodiga ei saa kindlaks määrata lekkekohti, on see eelistatum juhul, kui soovitakse radoonisisaldust hinnata pikema perioodi jooksul ja saada täpsem tulemus. Lisainfo: Loe lisaks: (22.12.2010) |
