Esileht » Valdkonnad » Kliima

Kyoto protokoll

11. detsembril 1997. aastal võeti Jaapanis Kyotos kliimamuutuste raamkonventsiooni osapoolte kolmanda konverentsi raames vastu Kyoto protokoll. See konventsiooni rakendusakt mõjutab kõiki suuremaid majandussektoreid ja on kõige kaugemale ulatuva mõjuga keskkonna- ja säästva arengu kokkulepe, mis kunagi vastu võetud.

Eesti ratifitseeris Kyoto protokolli 3. septembril 2002. aastal (RT II 2002, 26, 111, RT I 2004, 43, 298)

Kyoto protokolli eesmärgiks on seatud siht vähendada kasvuhoonegaaside heitkoguseid Lisa I riikide seas aastatel 2008-2012 5% võrreldes aastaga 1990 (nn baasaasta). Eesmärgi saavutamiseks on esitatud kolm paindlikku mehhanismi (ingl Flexible Mechanisms):

* ühisrakendus (ingl Joint Implementation - JI),

* puhta arengu mehhanism (ingl Clean Development Mechanism – CDM),

* heitkogustega kauplemine (ingl Emissions Trading - ET).

Kaks esimest paindlikku mehhanismi on n-ö projektipõhised, mis tähendab, et KHG heitkoguste vähendamist käsitletakse üksikute projektide tasandil. Nad on suunatud heitkoguste vähendamisele majanduslikult kõige efektiivsemal teel.

Kolmas Kyoto mehhanism- heitkogustega kauplemine- ei anna reaalset vähenemist, kuid võimaldab riikidel oma KHG heitkoguste vähendamise kohustust täita teistelt riikidelt ostetavate lubatud heitkoguse ühikutega.

Kyoto protokolliga reguleeritakse kuut peamist kasvuhoonegaasi, milleks on:

* süsinikdioksiid (CO₂);

* metaan (CH₄);

* dilämmastikoksiid (N₂O);

* fluorosüsivesinikud (HFCs);

* perfluorosüsivesinikud (PFCs);

* väävelheksafluoriid (SF₆). 

Protokoll ei käsitle klorofluorosüsivesinike (CFC) heitkoguste vähendamist, sest see on reguleeritud 1987. aastal vastu võetud Montreali protokolliga ( Montreali protokolli tekst).

Osalise vabatahtlikult võetud kohustust heitkoguste vähendamiseks iseloomustab Kyoto sihtarv. Eesti jaoks on see 8%. Sihtarvud on riigiti erinevad, sest riikide tööstuslik ja majanduslik areng on olnud erinev.

Lisaks kohustuste kehtestamisele seoses heitgaaside vähendamisega sisaldab Kyoto protokoll ka kindlaid nõudeid heitkoguste seire ja aruandluse kohta. Kõige muu hulgas tuleb igal riigil luua register kasvuhoonegaaside heitkogustega kauplemise kohta ja tagada protsessi läbipaistvus.

Kyoto protokolli artikkel 2 seab I lisas nimetatud osalistele kohustuse viia kasvuhoonegaaside vähendamiseks ellu ja/või täiustada oma riigi oludele vastavaid strateegiaid ja meetmeid:

* energiakasutuse tõhustamisel riigi majandusharudes;

* taastuvate energiaallikate, süsinikdioksiidi sidumise tehnoloogiate ning tänapäeva nõuetele vastavate keskkonnasõbralike tehnoloogiate uurimisel ja arendamisel ning nende kasutamise soodustamisel ja laiendamisel;

* metaani heitkoguste piiramisel energiatootmises, edasitoimetamises ja jaotamises ning jäätmekäitluses;

* transpordist õhku paisatavate Montreali protokolliga reguleerimata kasvuhoonegaaside heitkoguste piiramisel;

* säästva ja kliimamuutuste vältimise kaalutlusi arvesse võtva põllumajanduse edendamisel.

Kyoto protokolli artikli 3 kohustuste täitmine tagatakse läbi energia tõhustamise riigi vastavates majandusharudes, saastetasude, taastuvate energiaallikate, süsinikdioksiidi sidumise tehnoloogiate ning tänapäeva nõuetele keskkonnasõbralike tehnoloogiate uurimise ja arendamise ning nende kasutamise soodustamise ja laiendamise.

Eesti Vabariik on juba täitnud talle Kyoto protokolliga pandud heitkoguste vähendamise kohutustuse vähendada heitkoguseid 8% võrreldes 1990. aastaga aastatel 2008-2012. Euroopa Liidu kohustus on vähendada kasvuhoonegaaside heitkoguseid 8% ja see on liikmesriikide vahel ära jagatud EU Burden Sharing Agreementiga ( EU Burden Sharing Agreement).

Lisaks:

* Kyoto protokolli tekst inglise keeles

* KHG heitkoguste vähendamise riiklik programm 2003-2012. a.

* Greenhouse Gas Emissions Progress Reports

* Second ECCP Progress Report - Can we meet our Kyoto targets?