Esileht » Valdkonnad » Kliima

Kasvuhooneefekt

Kasvuhooneefekt on looduslik ilming, mis on hädavajalik maakera elustikule. Kui soojus kiirguks maapinnalt takistuseta tagasi, siis maakera keskmine temperatuur oleks –18 kraadi Celsiuse järgi, praeguse +15 kraadi asemel. Kogu maakera oleks siis kaetud jääga ja eluks kõlbmatu.

Suurem osa päikesekiirgusest jõuab läbi atmosfääri maapinnale, kus osaliselt neeldub, osaliselt aga peegeldub tagasi. Selle tagajärjel planeedi pind soojeneb ning hakkab omakorda kiirgama energiat, kuid juba suurema lainepikkusega soojuskiirgusena (infrapunakiirgusena). Lühilaineline päikesekiirgus läbib atmosfääri kergesti, kuid pikalaineline soojuskiirgus suures osas neeldub teatud gaasides.

Siit järeldub, et kasvuhooneefekt on tegelikult normaalne eluks hädavajalik nähtus ja selles pole midagi ebaloomulikku. Probleem tekib aga siis, kui inimtegevuse käigus paiskub atmosfääri rohkem nn. kasvuhoonegaase, eriti süsihappegaasi, metaani, dilämmastikoksiidi ja fluoritud gaase (nn inimtekkeline kasvuhoonefekt). Need soojuskiirgust neelavad kasvuhoonegaasid töötavad nagu kasvuhoone klaaskatus: lasevad läbi Päikeselt Maale tuleva kiirguse, kuid takistavad soojuse tagasipeegeldumist Maalt maailmaruumi, see aga suurendab loomulikku kasvuhooneefekti. Inimtegevust tekkiva lisasoojenemise ehk suurenenud kasvuhoonefekti tulemusena tõuseb keskmine õhutemperatuur ja selle tõusu kiirus Maal.

* Kasvuhooneefeti olemasolu tõestas juba 20. sajandi alguses Nobeli preemia laureaat Svante Arrhenius. Ta juhtis tähelepanu süsinikdioksiidi suurele tähtsusele atmosfääris, kuigi selle kogus on tühine (kõigest 0,03 massiprotsenti).

* Nn inimtekkeline kasvuhooneefekt hakkas ilmnema alles tööstusliku arengu algusest 19. sajandil ja tõusis hüppeliselt 20. sajandi 50ndatel aastatel.