Esileht » Valdkonnad » Looduskaitse

Eesti loodus – Euroopa viie rikkama seas!

Eestlastel on alati olnud palju suuri soove ja suuri unistusi. Mõned neist on täide läinud, mõned mitte, mõned küllap veel lähevad. Tahaksime olla suured nii arvult kui ka vaimult, tahaksime olla jõukad ja tugevad, iseseisvad ja maailmakodanikud, eestlased ja eurooplased, e-riik ja metsarahvas, talupojad ja tarkvarahiiglased, juured sügaval kodumaa mullas ja kuldsed käed võõramaa kullas.

Samuti tunneme eestlastena ikka kripeldamas närivat muret, et mida küll teised meist arvata võivad. Unustame aga sageli mõelda sellele, mida endast ise arvame, mida juba saavutanud oleme ja mis meil siinsamas Eestis täitsa tasuta olemas on. Me ei pruugi tähelegi panna, et oleme ammuilma Euroopa viie rikkama riigi seas. Loodusrikkuse mõttes kohe kindlasti.

Tuhandete aastate tulemus

Eesti looduskaitse sajandat aastapäeva tähistades võiksime oma rikkusele otsa vaadata, tema üle uhkust tunda ja kutsuda teisigi osa saama. Inimesi on maakeral üha enam ja enam, inimeste näol on tegemist vististi ainsa pidevalt kasvava loodusressursiga. Inimeste ümber jääb aga aina vähem ruumi kõigele muule elavale ja olevale. Paljudes maades näevad elanikud kurja vaeva, et kuidagimoodi uuesti tekitada elusat loodust, mis progressituules ära hävitatud. Ega see tekitamine alati õnnestu ning kui ka õnnestub, pole noor tehisloodus kaugeltki samaväärne ürgse ja alati olnuga. Tuhandete aastate tulemust ei toodeta niisama lihtsalt mõne aasta(kümne)ga, ükskõik kui hea tahte ja põhjatu kukru toel.

Eestis asjalood nii hullud ei ole. Pigem tuleb meil meeles hoida, et kõik meie metsad, rabad, rannad ja sood, mis nii igapäevased ja ehk isegi igavad tunduvad, on tegelikult haruldased ja väärtuslikud. Loomulik looduskeskkond on varandus, mida ei ole võimalik ka raske raha eest juurde osta, küll aga odava argikasu nimel parandamatult kahjustada. Ometi on just vaba ja rikkumata loodus see, mille pärast tahetakse meie juurde tulla lähedalt ja kaugelt, mille kaudu saame esitleda ka kõike muud head ja huvitavat, mis Eestil ette näidata on. Eestlane on linnainimesena alles väga noor, maarahva geenid on meis tugevad ja me peaksime nägema ning tundma, et juba väga lähemas tulevikus võib meil oma geenidest väga mitmes mõttes kasu olla. Ja mitte ainult meil.

Meil ei ole kõrgeid lumiseid mäetippe, laiu jõgesid, lainetavaid ookeane ega valgeid paradiisirandu. Ent meil ei ole ka orkaane, maavärinaid, laviine ega üleujutusi. Mis meil on? Meil on inimnäoline ja -mõõtmeline loodus. Ilus, õrn ja oma. Olgem tema väärilised.

Suur ja igavene, elus ja eluta

Loodus on suur ja igavene, elus ja eluta, ajalik ja ruumiline. Kust otsast alata? Enamasti räägitakse elurikkusest, pidades silmas liikide mitmekesisust. Maailmas on kirjeldatud umbes 1,9 miljonit liiki, kuid tegelikku arvu peetakse kordades suuremaks. Kui soontaimed, linnud ja imetajad on üldiselt hästi tuntud, siis selgrootud ja merekeskkond vajavad veel palju uurimist. Eestis on teada 26 600 liiki, kuid see arv võib küündida 40 000ni. Umbes poole neist moodustavad selgrootud.

Eesti ei hiilga mereliikide arvu poolest, meie riimveeline meri on enamusele liikidele liiga mage. Meil ei ole kõige liigirikkamaid maismaa või merekooslusi nagu troopilised vihmametsad või korallrahud. Küll aga on meie taimestiku ja loomastiku mitmekesisus võrreldes teiste 57. paralleelist põhja poole jäävate aladega üks maailma suuremaid ja siin leidub mitmeid Euroopas haruldaseks jäänud liike. Paljudele välismaalastele on esmapilgul uskumatu, et Eesti metsades elab mitusada ilvest, karu, hunti. Kuigi Eesti pindala on väiksem kui Lätil, oleme ligi 900 samblikuliigiga neist eespool. Liigirohkus pole võistlemise teema, aga eeltoodu annab aimu me koduse keskkonna ainulaadsusest.

Põhjamaade Amazonas

2010. aasta suvel tõdes rahvusvahelises meeskonnas Eesti elustikku uurinud Taani teadlane Lars Iversen, et Eesti on nagu põhjamaade Amazonas. Sellega jääb üle vaid nõustuda ja kutsuda kõiki meie elurikkust hoidma ja kaitsma.

Millest tuleb Eesti elustiku eripära ja liikide mitmekesisus? Eesti elustikule avaldavad mõju Lääne- ja Ida-Eesti vahelised erinevused geoloogilises ajaloos; kliima, mullastiku ja taimestiku iseärasused. Tänu geograafilisele asendile elavad paljud liigid meil oma levilapiiril – näiteks kolmandik soontaimedest.

Eesti jääb veelindude Ida-Atlandi rändeteele. Siitkaudu rändab igal kevadel ja sügisel mitu miljonit lindu. Eesti rannikumeri arvukate väikesaarte, lahtede ja rannaniitudega on paljudele lindudele kõige tähtsam peatuspaik pesitsus- ja talvitusalade vahel. Näiteks ligikaudu pool kevadrändel olevatest merivartidest peatub Eesti vetes, nagu ka tuhanded aulid, kaurid, haned ja sookured.

Tähtis eripära on meie saared. Lätis ja Leedus on meri saarteta, Soomes ja Rootsis on enamasti kõrged kaljusaared. Eesti valdavalt madalad meresaared ja -laiud, mida on kokku üle 1500, on unikaalsed linnusaared kogu Läänemeres. Eesti looduskaitse sünnidaatumiks loetakse saja aasta tagust aega, kui Vilsandi läänerannikul võeti kaitse alla lindudele häid pesitusvõimalusi pakkuvad Vaika saared. Sestsaadik on Eesti kuulsus linnuvaatlejate seas aina kasvanud. Lisaks saartele (Vilsandi, Käina laht, Saareküla jt) ja rannikule (Puhtulaid, Matsalu laht) on häid linnuvaatluskohti ka sisemaal (Endla, Nigula, Taevaskoja).

Eriti liigirikkad on Eesti niidukooslused. Ilmselt pole see paljudele enam uudis, et Lääne-Eesti Laelatu puisniidu ühel ruutmeetril on loendatud 76 (!) soontaimeliiki. Niisuguse liigirikkusega on Laelatu eriline kogu maailmas, olles sellega suisa teisel kohal. Veel rohkem soontaimi ruutmeetril on teada ühelt Argentiina mäginiidult, kus Eesti teadlaste osalusel on neid leitud 89. Lääne- ja Lõuna-Euroopa niitude vaesunud taimestikku arvestades pakuvad meie poollooduslikud niidud sealt tulijaile suurt avastusrõõmu ja võimalust imetleda Euroopas hävinud või haruldaseks muutunud taimi. Suureks liigirikkuseks loob eeldused erinevate elupaikade rohkus.

Paljude liikide piiriik

Eesti on looduslikult mitmekordne piiririik: meil valitseb mandrilise ja merelise vahel üleminekuline paraskliima; diagonaalis üle Eesti läheb piir karbonaatiderikka lubjakivi-aluspõhja ja vaesema liivakivi vahel; biogeograafiliselt oleme okasmetsade vööndi lõunapiiril. Nii ongi Eesti looduslikud tingimused vägagi mitmekesised – meil on nii okas- kui ka laialehiseid metsi, on pankrannik ja luited, liiva- ja kivirannad. Ja palju muud.

Rannaniite, loopealseid ja puisniite on Eestis rohkem kui üheski teises Euroopa riigis. Eestis asub ka üks Euroopa suurim luht – 4000 hektari suurune Kasari luht. Need loodusväärtused säilivad aga ainult inimese kaasabil. Ilma niitmise või karjatamiseta kasvavad nii loopealsed kui ka luha- ja puisniidud kiiresti võssa ning nende liigirikkus kaob.

Kõige suurema osakaalu meie maastikus on viimase poolesaja aastaga omandanud metsad. Metsasusega oleme Euroopas Soome, Rootsi ja Sloveenia järel 4. kohal. Seejuures pole meil mägesid, kus metsade kaitse pisut lihtsam. Säilinud on ulatuslikud metsaalad, nagu näiteks Kõrvemaa ja Lahemaa. Viimane on oma 72 500 hektariga üks Euroopa suuremaid kaitstavaid metsaalasid. Teadlaste hinnangul võib Eesti metsades elutseda ligikaudu 20 000 liiki – sammaldest-samblikest lindude ja imetajateni.

Esirinnas soode ja rabadega

Erinevad sookooslused – madalsood, siirdesood, rabad, allikasood – moodustavad Eesti pindalast ligi kümnendiku. Oleme maailmas esirinnas kaitsealuste soode osakaalu poolest – pindalaliselt umbes pooled meil säilinud sookooslustest on võetud kaitse alla. Soode tähtust mõisteti Eestis muu maailmaga võrreldes suhteliselt varakult ning esimesed sookaitsealad moodustati 1981. aastal. Selle tulemusena on meil rohkem kumerrabasid kui meist seitse korda suuremas Soomes. Teistes Euroopa riikides on rabade pindala aga kümneid või isegi sadu kordi meie omast väiksem.

Ja kuigi meie madalsoodest on kuivendatud ligi 90 protsenti, on ka nende osas võrdlus muu Euroopaga meie kasuks. Seetõttu on just meie suured sood need, mida nähes Euroopa loodussõprade silmad särama löövad. Intensiivse põllumajandusega, tihedalt asustatud Euroopas on praktiliselt kõik sood hävitatud ning looduskaitsjad ei tegele nende kaitsmise, vaid taastamisega. Tuhandete aastatega kujunenud soode ja neid ümbritsevate metsade ürgsus on just see, millest tänapäeva linnastunud inimene puudust tunneb. Eestis saab neid näha.

Geoloogilised objektid

Eluta looduse all peetakse silmas geoloogilisi objekte – pinnavorme, astanguid ja pankasid, jugasid, karstivorme, paljandeid, koopaid ning rändrahne. Vaevalt, et nemadki eluta on, kuid et nende eluiga ulatub miljonitesse aastatesse, siis näivad nad taimede, loomade ja inimese kõrval tõesti elutud.

Eesti põnevam geoloogiline objekt on kindlasti Põhja-Eesti pankrannik ehk klint, mis moodustab osa üle 1200 km pikkusest Balti klindist. Suured rändrahnud kui mandrijääkilbi tegevuse tunnistajad, meteoriidikraatrid ning mitmesugused paljandid, joad ja koopad. Pankrannik on võimsa pinnavormina valitud ka meie looduse sümboliks ja paekivi rahvuskiviks.

Põhja-Eesti klint on Balti klindi keskne, silmapaistvaim ja kõrgeim lõik, hõlmates sellest ligi 300 km. Balti klint saab alguse Rootsis, Ölandi saarest lõunas merepõhjas, kulgeb piki saare läänerannikut ja merepõhja Eestisse, paljandub siin kõigepealt Osmussaarel, siis Pakri saartel ja poolsaarel, kulgedes praktiliselt katkematuna läbi Eesti mandriosa Venemaale Laadoga järve juurde, kus kaob nooremate setete alla.

Klindi kivimid moodustavad läbilõike Kambriumi ja Ordoviitsiumi kivimikihtidest, võimaldades jälgida Maa ajalugu umbes 80 miljoni aasta läbilõikes. Klindi jalamil paljandub umbes 540 miljoni aasta vanune Alam-Kambriumi sinisavi, mis on maailmas tähelepanuväärne selle poolest, et on säilinud plastsena praeguseni.

Põhja-Eesti klindilt leiame pea kõik meie joad ja joastikud ning lubjakiviga on seotud ka kõik karstinähtused nagu salajõed, koopad, langatuslehtrid ja kurisud. Põhja-Eesti klindi kõrval on tähelepanuväärsed ka Saare- ja Muhumaa Siluri klindi pangad. Lõuna-Eestit ilmestavad Devoni liivakivist kaldajärsakud ja nendesse uuristatud koopad.

Rändrahnude esinemistiheduse ja mõõtmete poolest on Eesti kunagisel Põhja-Euroopa jäätumisalal esikohal. Koguni 90 protsenti ülisuurtest ehk hiidrahnudest asub just siin. Üle 25-meetrise ümbermõõduga rahne on meil üle saja. Eestis asub ka Põhja-Euroopa jäätumisala suurim rändrahn – üle 10 meetri kõrgune ja 1100 m3 mahuga Toodrikivi Nõva ranna lähedal, ulatudes madala veeseisuga üle veepinna. Enne selle avastamist peeti suurimaks Letipea rannas asuvat Ehalkivi (930 m3).

Maismaal asuvatest hiidrahnudest kõrgeim on Tammispea Suurkivi, mille kõrgus on 7,8 meetrit. Suuri, 10–25-meetrise ümbermõõduga rändrahne on meil aga kaugelt üle 1500. Et jää on nad siia toonud hoopis teistlaadsele aluspinnasele, siis on nad kergesti eristatavad ja tänuväärne uurimismaterjal jääaja kohta. Soomes on see kristalse aluspõhja tõttu hoopis keerulisem ning Eestist lõuna poole liikudes jäävad rändrahnude hulk ja mõõtmed kiiresti väiksemaks.

Ka meteoriidikraatrite esinemistiheduse poolest oleme maailmas konkurentsitult esikohal. Kraatreid on Eestis kaheksa: Ilumetsa, Kaali, Kärdla, Lasnamäe, Neugrund, Simuna, Tsõõrikmäe ja Vaidasoo. Vanim (u 535 mln a) ja suurim (läbimõõt u 20 km) asub Osmussaare lähedal merepõhjas. Noorim (72 mln a) ja üks väiksemaid (läbimõõt u 8,5 m) on Simuna kraater.

Kodumaa armastamine eeldab tema tundmist. Sõnal „tundmine“ on mitu tähendust. Kõike eelkirjutatut ei pea ju peast teadma, aga alateadvuses võiks igaühel meist olla salvestunud need väärtused, mis on meile sõna otseses mõttes kaasa sündinud. Või, õigemini, mille keskele on meil olnud õnn sündida. Siis tunneme paremini nii oma maad kui ka oma maa inimesi. Tunneme – peaga ja südamega. Lugegem seda lehte edasi ja lootkem, et jõuame äratundmisele. Kohtumiseni Eestis!