Kui osoonikihti kahandavad ained satuvad jätkuvalt keskkonda, siis suureneb jätkuvalt ka Maani jõudev UV-B kiirguse hulk. See seab ohtu nii inimeste tervise kui ka keskkonna. Alates 1. jaanuarist 2010 jõustus uus Euroopa Liidu ja Parlamendi määrus nr 1005/2009 osoonikihti kahandavate ainete kohta, mis seab veelgi rangemad nõuded osoonikihti kahandavate ainete käitlemisele. Nimetatud määruse üks peamine nõue on see, et alates 1. jaanuarist 2010 on uute osoonikihti kahandavate ainete kasutamine keelatud. Aastatel 2010–2015 tohib külma- ja kliimaseadmete hooldamisel ja remontimisel kasutada ainult kokkukogutud, taastatud või sügavpuhastatud aineid. 2015. aasta 1. jaanuarist on aga igasugune osoonikihti kahandavate ainete (sh vähemohtlike osoonikihile HCFC-de) lisamine seadmetesse keelatud. Osoonikihti kahandavate ainete asendamiseks ei ole lihtsat lahendust, mis sobiks kõigile süsteemidele, vaid valik sõltub konkreetsest kasutusalast ja seadme suurusest. Väiksema osoonikihi kahanemise potentsiaaliga HCFC-de asemel on hakatud kasutama osoonikihile ohutuid, kuid väga kõrge kliimasoojenemise potentsiaaliga (GWP) fluorosüsivesinikke (HFC-d). Alternatiivideks oleksid veel ammoniaak ja CO2, kuid neid gaase ei ole ohutuspõhjustel kõikjal võimalik kasutada.
Vaata: Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrus osoonikihti kahandavate ainete kohta
Loe lisaks: Osoonist pikemalt: |
