Esileht » Uudised ja artiklid » Artiklid 2009-2011
Jaanus Tamkivi, keskkonnaministerMöödunud nädala alguses allkirjastasin määruse, mis lähiajal keelab kalapüügi Riksu ojas ja järves. Tunnistan ausalt: mul on väga kahju omakandi rahvale sellist piirangut peale panna. Aga kahju oleks veel suurem, kui ma seda ei teeks. Augustis avastasid vähiuurijad Riksu ojast arvukalt signaalvähke. Samast kohast ei leitud aga mitte ühtegi jõevähki, kuigi varem oli neid seal arvukalt. See on väga halb signaal signaalvähkide poolt, sest sellisel juhul võime rääkida ühe võõrliigi laastavast mõjust kohalikule liigile. Ehk teisisõnu – agressiivsem ja katku levitav signaalvähk võib kohaliku jõevähi väga kiiresti välja tõrjuda või lausa hävitada. Nii on see juhtunud kõigis neis riikides, kuhu signaalvähk on kas teadlikult või teadmatusest sisse toodud. 2006. aasta seisuga oli signaalvähk levinud 25 Euroopa riigis. Eesti oli tollal Põhja- ja Baltimaades ainuke võõrvähkideta maa. Asudes jõevähi viimase kantsi kaitsele kirjutati juba siis meie seadustesse range keeld ohtlike elusate võõrvähkide sissetoomisele. Kas kõigest hoolimata on nüüd käes ka meie jõevähi lõpu algus? Püüame, et see nii ei oleks.
Miks karta signaalvähki? Võõrvähke (sh signaalvähk) hakati Põhja-Ameerikast Euroopasse tooma 1960.–70. aastatel sooviga korvata katku tõttu vähenevaid kohalikke vähivarusid. Eeldati ka seda, et lisaks elujõulisusele on võõrvähid majanduslikult sama väärtuslikud kui Euroopa pärismaised vähid. See oli aga suur eksitus, sest võõrvähid on võrreldes jõevähiga paksema kesta ja vähemväärtusliku lihaga. Nii et ei mingit majanduslikku võitu, küll aga kuhjaga kahju, sest võõrliik seab ohtu kohaliku liigi edasikestmise. Lisaks katku levitamisele on signaalvähke põhjust karta sellepärast, et nad on jõevähist igati kangemad. Kandes küll hukatuslikke katkutekitajaid, nad ise üldjuhul ei haigestu. Ka toidu suhtes pole signaalvähid nõudlikud – neile kõlbab kõik taimne ja loomne ning suure näljaga võivad nad nahka pista isegi liigikaaslasi. Nad taluvad soolasemat vett ja võivad oma urus mõnda aega elus püsida isegi ilma veeta. Paaritudes emaste jõevähkidega, muudab signaalvähk need viljatuks. Sigib see liik jõevähist paremini. Signaalvähkide kõrval meie oma jõevähid reeglina vastu ei pea. Jõevähi hävimine oleks aga meie loodusele korvamatu kahju. Jõevähk on meie kauaaegne asukas. Ta on meie looduskultuuri pärand ja märk meie elurikkusest. Saaremaa jaoks on tegu lausa sümboliga, sest kõige muu kauni kõrval teatakse meie saart ka kui kõige rikkamat jõevähi piirkonda.
Oleme karmid, sest hoolime Kohe, kui uuringute käigus signaalvähid leiti, algas töö nende tõrjeks. Lõpetame kiiresti kalapüügi nii Riksu ojas kui ka järves. See keeld on lausa seadusandliku jõuga, sest Eesti loodus oli, on ja jääb meile esmaseks prioriteediks. Nii karmi võtet rakendame sellepärast, et haigustekitajad ei leviks püügivahenditega teistesse veekogudesse ja ohtu ei satuks kõik meie jõevähid. Õnneks ei ole signaalvähk väga iselevija liik. Omal jõul võib nende asurkond liikuda kilomeetri jagu aastas, soodsamates tingimustes (nt allavoolu) veidi rohkem. Järvedest ta välja rändama ei kipu. Seega on meie jõevähkidel veel lootust, kuid nende päästmiseks seisab ees suur – ja mis seal salata – rohkesti raha nõudev töö. Signaalvähkide kõige paremaks tõrjumiseks tuleb võimalikult kiiresti alustada täiendavate uuringutega nii Lääne-Saaremaal kui ka Põhja-Eestis Mustjões, kust samuti on neid leitud. Uuringutega täpsustub, kui palju meil selle võõrliigi isendeid on ja missugused on kõige tõhusamad moodused nende leiukohtade isoleerimiseks. Kui leitakse uusi võõrvähkide asupaiku, anname neist avalikkusele teada, et näiteks kalapüügihuvilised oskaksid neid vältida ja vähikatk püügivahenditega levida ei saaks. Vähikatku puhul on tegu nii nakkava haigusega, et selle levikuks piisab isegi sellest, kui signaalvähkide leiukohast satub väike kogus vett sinna, kus elavad jõevähid.
Inimlik faktor: teen ja vastutan Kuigi signaalvähk on end nüüdseks kogu Euroopas sisse seadnud, ei ole ta võimeline iseseisvalt riigist riiki rändama – tema peamine levitaja on ikkagi inimene. Ainult inimese abil sai signaalvähk jõuda ka Saaremaale. Ja vaevalt on see saarerahvale teadmata, kes, millal ja miks signaalvähke Riksu ojja lahti lasi. Paraku kuuldused küll levivad, kuid väljaütlejat pole kellestki. Ometi on Eesti elanikud tuntud selle poolest, et suudavad oma kodus korda hoida. Just kohalike elanike käes on kõige võimsam looduse kaitsmise hoob. Kui rahvas oma kodukandist hoolib ja kui naabrivalve toimib, ei söanda ka kõige häbematum inimene minna röövpüügile või loodusesse võõrliike lahti lasta. Siis riskib ta lisaks inspektorite sanktsioonidele naabrite avaliku halvakspanuga. See viimane on eriti valus. Aga kas see peakski teisiti olema, kas ühe inimese vastutustundetu käitumine peaks üles kaaluma riigi looduse jätkusuutlikkuse? (Artikkel ilmus 17.09.2010 ajalehes Meie Maa.) |
