Keskkonnaministeeriumi välisfinantseerimise osakonna juhataja Eesti on väike, aga tubli – septembris tõmbame joone alla Euroopa Liidu esimese abiperioodi 2004–2006 Euroopa Regionaalarengu Fondist rahastatavatele projektidele. Ühtekuuluvusfondist rahastatavad perioodi 2004–2006 veeinfrastruktuuri projektid lõpevad 2010. aasta viimasel päeval. Selle sammuga on Eesti tõestanud nii endale kui ka tervele Euroopale, et oleme suutelised kasutama Euroopa maksumaksjate raha otstarbekalt ja efektiivselt. Euroopa Liidu abirahade esimene abiperiood algas Eesti liitumisel Euroopa Liiduga aastal 2004 ning kestis kuni 2006. aasta lõpuni (projektide elluviimine lõppes hiljem – 2009. aasta 30. juunil). See oli esimene kord, kui me täieõiguslike liidu liikmetena saime osa Euroopa Liidu eelarvest. Kuigi, olles liidu liikmed, maksab Eesti ka omaosalust EL ühiskassasse, ent sealt tagasi saadav raha ületab sissemakstavad kroonid praegu veel mitmekordselt. Ajal, mil Eesti sisemajanduse koguprodukt tõuseb üle 75% Euroopa Liidu keskmisest, muutub olukord vastupidiseks – hakkame maksma liidu eelarvesse rohkem, kui sealt tagasi saame. Seega tagugem rauda, kuni see on kuum! Aastatel 2004–2006 Euroopa Regionaalarengu Fondist (ERF) rahastatavad keskkonnaprojektid lõppesid tegelikult juba 2009. aasta juuni lõpus. Kokku sai ERF-ist toetust 88 projekti kogumahuga ligi 150 miljonit krooni. See oli meile kõigile heaks harjutamise ajaks – toetuse saajad said aimu eurotoetuse kasutamise ilust ja võlust; abiraha jagajad lihvisid seadusandlust, rajasid vajalikke struktuure ning koolitasid inimesi; Eesti riik tugevdas ja kaasajastas oma õigusruumi, õppis teiste liikmesriikide kogemustest ning tõestas oma usaldusväärsust miljardite kroonide euroraha kasutamisel.
Mida sai meie keskkond 150 miljoni krooni eest? Nelja aastaga investeeriti ligi 150 miljonit krooni neljas olulises valdkonnas: veekaitse ja -kasutus, taastuvenergeetika, jäätmekäitlus ning bioloogiline ja maastikuline mitmekesisus. 88 keskkonnaprojektile maksis ERF välja 148,2 miljonit krooni ehk 99% taotletust. Nelja aasta jooksul suleti ja korrastati nõuetele mittevastavaid prügilaid, et need ei saastaks keskkonda. Rajati jäätmejaamu (nt Märjamaale ja Jõgevale), misläbi sai ligikaudu 190 000 inimest paremad võimalused jäätmete liigiti kogumiseks. Lisaks sellele aidati kaasa biolagunevate jäätmete taaskasutamisele, loodi võimalused betoonitööstuse- ja paberpakendijäätmete taaskasutamiseks ning elektroonikaromude ümbertöötlemiseks. Veekasutuseks ja -kaitseks eemaldati veekogudest ligi 490 000 tonni setteid, puhastati 121 ha veekogude pinda ning 62 kilomeetrit jõelõike. (nt Pühajõe ja Põduste jõgi) Teisisõnu – nende projektidega saavutati veekogude seisundi paranemine 6% ulatuses Eesti veekogudest. Mainimata ei saa jätta ka ligi 300 tonni õlijäätmete ja 2900 tonni reostunud pinnase likvideerimist, mis saastasid põhjavett, olles ebameeldiv pärandus ja meenutus nõukogude ajast. Taastuvenergeetika valdkonna toetustega taaskäivitati näiteks neli hüdrojaama ja püstitati kaks tuuleparki. Viimased rajati Virtsu ja Esiveresse ja need toodavad aastas ligi 33 000 MWh elektrit. Samuti ehitati ümber katlamaju taastuvenergia kasutamiseks. See kõik aitab kaasa, et meil oleks puhtam välisõhk ning odavam soojusenergia. Bioloogilise ja maastikulise mitmekesisuse raames taastati Natura 2000 aladel poollooduslikke kooslusi, märgalasid ning metsaelupaiku. Kokku hooldati 3440 hektarit maastikke, mis on Kihnu saarest kaks korda suurem maa-ala. Näiteks Manija saarele muretseti eriti väärtuslike rannaniitude hooldamiseks traktor koos vajalike haakeriistadega. Saarel elab haruldane I kaitsekategooria juttselg-kärnkonn ning kasvavad paljud kaitstavad taimeliigid. Paljud kahepaiksed ning ka osa taimeliike vajab eluks niidetud alasid, sestap on niitmine loodusliku mitmekesisuse säilitamiseks nendel aladel ülioluline. Kasu, mida keskkonnaprojektid on Eesti loodusele ja elanikele andnud, on võimatu adekvaatselt hinnata – see kasu on kordades suurem, kui me faktiliselt tõestada suudame. Samas peame endale aru andma, et need ei ole ühekordsed investeeringud – keskkond vajab pidevat mõistmist ja hoolt.
Mis meid ees ootab? Kui me 150 miljoni krooni sihipärase ja efektiivse kasutamisega saime koos edukalt hakkama, siis aastateks 2007–2013 oleme vastu võtnud 20 korda suurema väljakutse – keskkonnale võimaldatav abisumma on ligi 3 miljardit krooni. See raha on meile eraldatud keskkonna hea seisundi kaitsmiseks ja arendamiseks. Samas, see raha ei vedele maas ja seda ei paku keegi kandikul – need miljardid tuleb meil ise projektidena Euroopast koju tuua. Raha saamise aluseks on vajadus ja hästi läbimõeldud projektid – te ju ei anna ka lapsele raha lihtsalt seepärast, et ta tahab. Ikka küsite: mille jaoks? Ja tahate selget vastust. Lisaks tuleb saadud rahaga heaperemehelikult ümber käia – vihiku asemel jäätise ostmine ei aita häid hindeid saada. Elu on pidev areng. Ka keskkond meie ümber on pidevas arengus. Toetagem ja mõistkem seda arengut ning andkem oma panus sellesse arengusse! |
