|
|
Esileht » Valdkonnad » Looduskaitse
2010. aasta oli kuulutatud Eestis looduskaitseaastaks. Toimusid mitmed üritused ja ettevõtmised, millega tähistati Eesti looduskaitse 100. aastapäeva. Looduskaitses, nii nagu muudeski valdkondades, on aegade jooksul olnud erinevaid tõekspidamisi ja seisukohti, kuid tänu looduskaitse korralduse järjepidevusele on meie loodus küllalt hästi säilinud − meil on liigirikas taimestik ja loomastik, leidub ka puutumata loodust ja haruldaste liikide elupaiku. Looduskaitse hõlmab kahte omavahel seotud poolt: Keskkonnainspektsioon kontrollib looduskeskkonna kaitseks kehtestatud nõuete täitmist, et tagada meie loodusvarade seaduspärane ja säästlik kasutamine. Looduskaitse jaguneb omakorda mitmeks valdkonnaks:
Inspektor on kohal! Looduskaitsevaldkonnas oli 2010. aastal seatud eesmärgiks inspektorite nähtav kohalolek, seda eeskätt piirkondades, kus nii-öelda kasutati loodust tavapärasest aktiivsemalt. Mullune suvi oli puhkamiseks väga soodne ning rahvast liikus looduses palju. Suur suvine probleem kipub olema see, et mootorsõidukitega sõidetakse ranna või kalda piiranguvööndis, samuti telgitakse ja tehakse lõket vales kohas. Aega ja vahendeid planeerides õnnestus randadel, kallastel ja puhkeplatsidel siiski kord tagada. 2010. aastal pööras Keskkonnainspektsioon suuremat tähelepanu ka ehitustegevusele kaitstavatel aladel. Kuna ehitamisega seotud küsimused on jätkuvalt avalikkuse huviorbiidis, siis otsustasime varasemad juhtumid üle vaadata ja selle põhjal edasist tegevust kavandada. Paraku tuleb nentida, et ehitiste puhul on tegemist keeruka valdkonnaga, kus hea praktika kujuneb kohtulahendite põhjal. Samas on kohtuvaidlused pikad ja võivad kesta aastaid. Siiani on menetluses mitu kolme ja enama aasta tagust juhtumit. Kaitstavatele aladele ehitamisel on väga oluline roll kohalikel omavalitsustel, sest nemad menetlevad detailplaneeringuid, väljastavad ehituslube ning teevad ka ehitusjärelevalvet. Samas algavad probleemid pahatihti just seadustega vastuolus olevatest planeeringutest ja ehituslubadest. Selle tõi välja ka Riigikontroll oma auditis „Ehitustegevus kiire elanike kasvuga omavalitsustes“, mis käsitles ehitusbuumi aegset ehitustegevust suurte linnade naabervaldades. Audit näitas, et auditeeritud omavalitsused ei suutnud ebaseaduslikku ehitamist tuvastada ega tõkestada. Auditi valimisse kuulunud 85 ehitistest 48 uusehitist olid ehitatud ilma ehitusloata või ei suudetud luba leida. Tihti on probleem omavalitsuste ehitusjärelevalve-alases võimekuses. Vajalike teadmistega inimesed puuduvad või vahetuvad tihti. Keskkonnajärelevalve seaduse järgi Keskkonnainspektsioonil on õigus teha järelevalvet kohaliku omavalitsuse keskkonnakaitseliste üksikaktide seaduslikkuse üle ning teha puuduste avastamise korral omavalitsusele ettekirjutus õigusakti seadusega kooskõlla viimiseks. Kui omavalitsus seda ettenähtud aja jooksul ei täida, saab inspektsioon pöörduda halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud korras protestiga halduskohtusse. Näiteks on Keskkonnainspektsioon taotlenud Otepää vallalt Otepää looduspargis kehtestatud detailplaneeringu tühistamist, sest detailplaneering kehtestati ja projekteerimistingimused väljastati ilma kaitseala valitsejalt nõusolekut küsimata.
Ettepanek: ebaseaduslikud ehitised riigile Ebaseaduslikud ehitised on teema, mis on alati ka laiale üldsusele huvi pakkunud. 2010. aastal kerkis teema üles pisut teise nurga alt – nimelt tegi Sotsiaaldemokraatlik Erakond ettepaneku ebaseaduslikud ehitised riigistada. Erakonna fraktsioon esitas Riigikogule ka vastavasisulise eelnõu. Eelnõu kohaselt oleks tulnud looduskaitseseadusesse ja ehitusseadusesse lisada uued sätted. Looduskaitseseadusesse sooviti lisada säte loodusreservaadis või sihtkaitsevööndis asuva ebaseaduslikult ehitatud hoone või rajatise riigistamise kohta. Selle järgi oleks Vabariigi Valitsuse otsusega saanud loodusreservaadi või sihtkaitsevööndi territooriumile ebaseaduslikult ehitatud hoone või rajatise riigi omandisse võtta, ilma selle eest omanikule kompensatsiooni maksmata. Riigi omandisse võtmine olnuks lubatud juhul, kui ehitist või rajatist oleks võimalik kasutada teaduslikul eesmärgil või muudest üldistest huvidest lähtudes. Hiljem sooviti looduskaitseseadusesse lisada veel säte kaitsealale ja hoiualale ebaseaduslikult ehitatud hoone või rajatise sundvõõrandamise kohta. Sätte kohaselt oleks Vabariigi Valitsuse otsusega võinud kaitsealale või hoiualale ebaseaduslikult ehitatud hoone või rajatise sundvõõrandada juhul, kui ehitist või rajatist on võimalik kasutada teaduslikul eesmärgil või muudest üldistest huvidest lähtudes. Riigikogu keskkonnakomisjon neid ettepanekuid heaks ei kiitnud ning eelnõud lükati tagasi. Üks peamisi argumente oli see, et kaitstavale loodusobjektile on võimalik ehitisi planeerida vaid ala kaitse-eesmärkidest lähtuvalt. Kaitse- ja hoiualad on inimtegevusest puutumata või erinõuete kohaselt kasutatavad looduslikult säilitatavad alad ning juhul, kui ehitis on omavoliliselt rajatud ehituskohta, kus ehitamine ei ole loodusväärtuste kaitsest lähtuvalt lubatud, ei täida sinna püstitatud ebaseadusliku ehitise kasutuselevõtt kaitse- või hoiuala kaitse-eesmärki. Ebaseaduslikku ehitist, mida ei saa ehitaja seadustada, ei ole võimalik ka riigil tagantjärele seadustada. Keskkonnakomisjon ei pidanud seadusemuutmist otstarbekas ka seetõttu, et kehtiv seadusandlus võimaldab ebaseaduslike ehitiste rajamise eest karistada ning ehitiste ettekirjutuste alusel likvideerida, mis omakorda tagab selle, et kaitstava loodusobjekti kaitseväärtusi kahjustavad ehitised likvideeritakse. Otsustamisel võeti arvesse ka seda, et ebaseaduslike ehitiste juhtumid kaitse- või hoiualadel ei ole sagenenud, pigem on need erandlikud juhtumid. Pealegi on enamikul juhtudest tegemist väiksemate rajatistega (piirded, teed, aiamajad, kaldakindlustused jne) või väikehoonetega (saunad, suvilad), sekka ka üksikud elamud. Lisaks on suur osa ebaseaduslikke ehitisi madala keskkonnaohuga juba hoonestatud piirkondades, kus ehitamiseks vajalike lubade kooskõlastamine on veel pooleli ja kus ehitamisega on alustatud ilma lõplikku kooskõlastust ära ootamata. Keskkonnainspektsiooni andmetel ei ole siiani ehitisi tuvastatud kaitsealade loodusreservaatidest, kus igasugune inimtegevus on keelatud.
Kallasrajal peab olema vaba läbipääs Looduskaitseseadus näeb ette, et rannal või kaldal asuva kinnisasja valdaja on kohustatud tagama inimeste ja loomade vaba läbipääsu kallasrajal, kuid alati sellest nõudest kinni ei peeta. 2010. aastal oli Keskkonnainspektsioonil pikk vaidlus ühe maaomanikuga, kes püstitas 2009. aastal Viljandimaal Emajõe kaldale piirdeaia, millega sulges osaliselt kallasraja. Inspektsioon määras maaomanikule seaduserikkumise eest 3000 krooni trahvi, kuid too esitas selle peale Tartu Maakohtule kaebuse, paludes väärteootsuse tühistada. Maaomaniku kaitsja väitis, et piirdeaia sisse on jäetud avaus, mille kaudu on loomadel ja inimestel võimalik kallasrajale minna ja seal liikuda. Hageja oli veendunud, et Keskkonnainspektsioon on looduskaitseseaduse vastavat sätet kohaldanud ebaõigesti. Tema hinnangul tähendas looduskaitseseaduse nõue seda, et kinnisasja valdaja ei tohi kallasrada täielikult sulgeda. Ta leidis, et kallasrajal võivad paikneda piirdeaiad, kuid valdaja peab hoolitsema selle eest, et aial oleks värv või muu läbipääsukoht, ja see oli tal olemas. Tegelikult on looduskaitseseaduse mõte siiski teine: tuleb tagada läbipääs kallasrajal, mitte kallasrajale. Piirdeaia ehitamisega oli kallasrajal liikumine muutunud. Kui varem oli seal võimalik liikuda 10 meetri laiusel kaldaribal, siis pärast piirdeaia paigaldamist oli kallasrajal liikumine aia tõttu takistatud. Keskkonnainspektsioon hageja seisukohtadega ei nõustunud ja palus jätta kaebuse rahuldamata. Tartu Maakohus otsustaski jätta Keskkonnainspektsiooni väärteootsuse muutmata. Maaomaniku kaitsja esitas seepeale veel kassatsioonikaebuse Riigikohtule, kuid Riigikohus seda menetlusse ei võtnud. Maaomanik ei olnud siiski lahendusega rahul, arvates, et tema suhtes on toimitud ülekohtuselt. Põhjuseks oli raadiosaade, kus käsitleti kallasraja teemat ja sealt kuuldud tõlgendus. Pidime selgitama, et Keskkonnainspektsioon saab juhinduda ainult kehtestatud õigusest. Veeseadus, looduskaitseseadus ja asjaõigusseadus kohustavad kallasraja vaba hoidma. Artikkel pärineb Keskkonnainspektsiooni aastaraamatust "Keskkonnajärelevalve 2010".
Vaata lisaks: |
