Esileht » Valdkonnad » Vesi » Jõed, järved ja rannikuvesi

Lühiülevaade Eesti jõgedest

Veelahkmed jagavad Eesti jõed nelja looduslikku vesikonda: Narva-Peipsi vesikond, Soome lahe vesikond, Liivi lahe vesikond ja Saarte veekogud. Kolme vesikonna – Narva-Peipsi, Soome lahe ja Liivi lahe vesikonna – jõed saavad alguse Pandivere kõrgustiku laialdase karstiala nõlvadelt.

Eesti geograafilisest asendist ja looduslikest tingimustest tuleneb terve rida nii jõgede morfomeetria kui ka veevarude jaotumise iseärasusi.

Eesti jõed on lühikesed, väikese valgalaga, seetõttu ka suhteliselt veevaesed. Jõestik on tihe. Äravool moodustub põhiliselt vabariigi territooriumil. Veevarude killustatus väikesteks veekogudeks ja ebaühtlane jaotumine piirab nende kasutamise võimalusi. Madalveeperioodi suhteliselt väikesed, tihti ka nullilähedased miinimumvooluhulgad mõjutavad jõe kasutamist asulate veega varustamisel, hüdroenergia tootmisel, vihmutusvee võtmisel ja heitvee eesvooluna. Veevarude killustatuse kõrval on pinnaveele omane ka ebaühtlane levik. Suhteliselt veevaesem on Põhja-Eesti. Samas on Eesti tööstus koondunud just sinna.

Üle 10 km pikkuste jõgede võrgu keskmine tihedus on 0,23 km/km2, seejuures Liivi lahe vesikonnas 0,27 km/km2, Soome lahe vesikonnas 0,22 km/km2, Narva-Peipsi vesikonnas 0,23 km/km2 ja saartel 0,11 km/km2. Kõige hõredam – 0,05 km/km2 – on vetevõrk Pandivere kõrgustikul, sest pinnas on karsti tõttu väga hea läbilaskevõimega ja ei soodusta vooluvetevõrgu kujunemist. Pandivere kõrgustiku võlvil puudub vooluvesi 1375 km2 suurusel maa-alal.

Üle 100 km pikkusi jõgesid on 10. Pikim on Võhandu jõgi – 162 km, siis Pärnu jõgi – 144 km. Järgnevad Põltsamaa, Pedja, Kasari, Keila ja Jägala jõgi.

Üle 1000-ruutkilomeetrise valgalaga jõgesid on 15, kusjuures Narva jõe kogu valgala on suurem Eesti Vabariigi territooriumist. Peaaegu tervikuna Eestis paikneva Emajõe valgala moodustab Vabariigi pindalast 22%.

Jõgede pikiprofiili kuju on Soome lahe vesikonnas ja saartel astmeline; ülem- ja keskjooksul on lang väike, alamjooksul suur. Paekaldal moodustuvad joad (Narva, Jägala, Keila ja Valgejõel). Vastavalt klindi kõrgusele väheneb lang alamjooksul idast läände. Suudmealal on lang väiksem neil jõgedel, mis voolavad sügavates kvaternaarieelsetes orgudes (Vääna, Pirita, Valgejõgi jt).

Liivi lahe vesikonna jõgede pikiprofiil on sujuv. Nende lang väheneb suudme suunas. Narva-Peipsi vesikonna jõed on territooriumi põhja- ja lõunaosas erinevad. Lõuna-Eesti kõrgustikelt algavate jõgede suurim langus jääb nende ülem- ja keskjooksule. Pandivere kõrgustikult Peipsi järve voolavad jõed on astmelise pikiprofiiliga, põhiline langus on kõrgustiku piires. Saartel on vähese languga väikesed jõed ja ojad.

Eesti suurima langusega jõgi on Piusa, mille lähte ja suudme absoluutse kõrguse vahe on 208 m. Suurim lang on Soome lahte suubuval Mustojal 3,5 m/km, väikseim Emajõel 0,04 m/km, kus langus 100 km kohta on kõigest 3,7 m.

Eesti looduse omapäraks on karstinähtuste (salajõed, kurisud jms) esinemine Põhja-Eestis ja saartel. Karsti tõttu voolab osa jõgesid kohati maa all (Jõelähtme, Tuhala, Kuivajõgi jt). Pandivere piirkonnale on iseloomulik maapealsete ja maa-aluste valgala piiride erinevus.

Hüdroloogia-vaatlusvõrk Eesti jõgedel ja järvedel moodustati 20. aastatel. Eesti jõgede äravoolu iseloomustamisel on võimalik kasutada üle 70 aasta pikkusi vaatlusridu. Käesoleval ajal toimuvad vaatlused Eesti Meteoroloogia ja Hüdroloogia Instituudi korraldusel 40 jaamas.

Keskmine äravoolumoodul on 8,2 l/s 1 km2. Veerikkaid jõgesid on Eestis vähe. Ainult 13 jõel on aasta keskmine veehulk üle 10 m3/s. Veerohkuselt on esikohal Narva jõgi. Eesti jõgede äravoolust voolab 23% Soome lahte, 43,6% Liivi lahte, 33% Peipsi järve ja Narva jõkke ning 0,3% Venemaale ja Lätisse.

Eesti jõgede äravoolu aastasisene jaotus on muutlik. Kevadsuurvesi moodustub enamasti lume sulamise veest ja esineb enamikul jõgedest ühel ajal, välja arvatud tugevasti reguleeritud äravooluga Narva jõgi ja Emajõgi. Kevadine suurvesi algab märtsis ja saavutab tipu aprillis. Suvine miinimum algab tavaliselt juuni keskel ja lõpeb septembri keskel või oktoobri alguses (v.a Narva ja Emajõgi). Sügisese äravoolu tipp langeb novembrikuusse. Talvine madalveeperiood kestab jaanuarist märtsini. Talvise ja suvise miinimumäravoolu suurus on peaaegu võrdne.

Eesti veekogud on mõjutatud elukondlikust, toiduaine- ja kergetööstusest ning põllumajandusest pärinevast hajureostusest tulevatest toitainetest. Põhja- ja Kirde-Eestis lisandub suurtööstuse heitvee mõju, mis ohustab tõsiselt rannikumerd. Veekogude seisund sõltub otseselt reovee puhastamise tõhususest ja põllumajanduses rakendatavatest kaitsemeetmetest. Viimasel aastakümnel on Eestis toimunud olulised muutused. Majanduse langus, muutused tööstuse korraldamisel ja olmes tarbitava vee osas on kaasa toonud veekeskkonnale avalduva surve vähenemise. See on soodsalt mõjunud nii jõgedele, järvedele kui merele.

Veekogude majandamise korraldamise lihtsustamiseks on otstarbekas liigitada veekogud vastavalt veekvaliteedile. Jõgede ja järvede liigitamise aluseks on Euroopa Liidu veepoliitika raamdirektiiv 2000/60/EÜ, mille põhjal on koostatud keskkonnaministri 2001. a 22. juuni määrus nr 33 “Pinnaveekogude veeklassid, veeklassidele vastavad kvaliteedinäitajate väärtused ning veeklasside määramise kord” (RTL 2001, 81, 1108). Määruse kohaselt jagatakse jõed ja järved vee keemilise koostise alusel viide kvaliteediklassi, mis peegeldavad veekogu vee kvaliteedi kõrvalekallet looduslikest tingimustest.

Euroopa Liidu vee raamdirektiivi järgi peab aastaks 2010 pinnavee kvaliteet olema hea ehk vastama viieklassilise süsteemi järgi II klassi nõuetele. Jõevee kvaliteedi hindamise aluseks on nõue, et 90%-l kõikidest võetud proovidest peab määratava aine sisaldus vastama klassi piirarvule.

Lähtudes eelnimetatud määruses esitatud keemiliste näitajate piirsisaldusest ning jõgede ja järvede riikliku seire andmetest, võib öelda, et Eesti jõgede ja järvede veekvaliteet on rahuldav.