Esileht » Valdkonnad » Vesi » Jõed, järved ja rannikuvesi

Lühiülevaade Eesti järvedest

Järved koos tehisveekogudega hõlmavad ligikaudu 5% Eesti territooriumist. Territooriumi iga 40–50 km2 kohta tuleb keskmiselt 1 järv.

Eestis on ligikaudu 1200 väikejärve ja veehoidlat, mille pindala on suurem kui 1 ha. Järvede paigutus on äärmiselt ebaühtlane. Rohkem järvi on Kagu- ja Lõuna-Eestis, seal on kohati 30 järve 100 km2 kohta (Harjumaal Jussi-Järvi-Koitjärve ümbrus ja Valgamaal Karulas ja Otepääl). Seevastu Lääne- ja Kesk-Eestis on ulatuslikud alad täiesti ilma järvedeta.

Peipsi ja Võrtsjärv kuuluvad Euroopa suuremate järvede hulka.

Väga sügavaid järvi Eestis ei ole. Suurima sügavusega on Rõuge Suurjärv – 38 m. Peipsi järve sügavus ulatub 18 ja Võrtsjärve sügavus 6 meetrini.

Eesti jaguneb seitsmeks limnoloogiliseks valdkonnaks: Kagu-Eesti oligo- ja düstroofsed järved, Kirde-Eesti oligo- ja düstroofsed järved, kõrgustike eutroofsed järved, Pandivere alkalitroofsed järved, Vahe-Eesti düstroofsed järved, Madal-Eesti düseutroofsed järved, Lääne-Eesti halotroofsed järved.

1970. aastail koostatud limnoloogia-alase tüpoloogia alusel on Eesti järvede hulgas eristatud 8 põhilist tüüpi (27alamtüübiga): oligotroofseid järvi oli 8%, semidüstroofseid 5,8%, düstroofseid 9%, eutroofseid 36,4%, düseutroofseid 36,6, alkalitroofseid 2,6%, halotroofseid 1,4% ja siderotroofseid 0,2%.

Kalanduse ja puhkemajanduse seisukohalt väärtuslikumad järved paiknevad Otepää ja Sakala kõrgustikul ning Vooremaal. Teised piirkonnad on rikkamad taim- ja loomharulduste poolest.

Riikliku vaatluse all on Peipsi järv, Võrtsjärv ja kaheksa väikejärve, Nohipalu Mustjärv, Nohipalu Valgjärv, Pühajärv, Rõuge Suurjärv, Uljaste järv, Viitna Pikkjärv, Ähijärv, ja Mullutu Suurlaht. Peipsi ja Võrtsjärvel teostab vaatlusi hüdrokeemia osas Tartu Keskkonnauuringud ja bioloogia osas EPMÜ Zooloogia ja Botaanika Instituudi Võrtsjärve Limnoloogiajaam. Väikejärvede nii hüdrokeemilist kui bioloogilist seiret viib läbi Võrtsjärve Limnoloogiajaam.

Järvede veekvaliteedi järgi klassifitseerimise aluseks on keskkonnaministri 2001. a 22. juuni määruse nr 33 "Pinnaveekogude veeklassid, veeklassidele vastavad kvaliteedinäitajate väärtused ning veeklasside määramise kord" alusel nende ökoloogiline tüüp. Kolmele tüübile on seatud eri piirnäitajad. Olenevalt järve tüübist on limiteeritud pH, üldfosfori, üldlämmastiku, klorofüll a sisaldus, vee läbipaistvus, orgaanilise aine sisaldus, sulfaatide sisaldus ja hüppekihi ulatus suvisel stagnatsiooni ajal . Järvedel määratakse kogu veesamba keskmised näitajad.

Nii Peipsi järves, Võrtsjärves kui ka väikejärvedes on ühiseks protsessiks endiselt eutrofeerumine, kuigi seoses inimtegevuse mõju vähenemisega on paljude järvede seisund paranenud.

Eesti järved olid 1970. ja 1980. aastatel tugevalt mõjutatud väetistest ja farmireovetest, mis põhjustas kiiret eutrofeerumist. Kolhoosikorra lagunemisega soikus põllumajandustootmine ja 1990. aastate algul hakkas järvede, eriti väikejärvede, seisund paranema.Eutrofeerumine aeglustus, järvevees vähenes lämmastiku sisaldus. Majandusolukorra paranemisega on lähitulevikus oodata eutrofeerumise taastõusu.