Esileht » Valdkonnad » Jäätmed » Pakendid

Kuidas peaksid põllumajandustootjad käituma silokilega?

Küsimused-vastused silokile teemal

Kas silorullide kile on pakend?

Pakendiseaduse järgi on rullsilokile puhul tegu pakendiga, sest ka oma tarbeks ettevõttes pakendamine loetakse pakendi turule toomiseks. Seevastu silotranšee või siloauna katmisel kasutatav plastkile ei ole pakendiseaduse järgi pakend, sest see on käsitletav säilitusrajatise osana, olles osa nn suurpakendist. Ehk teisisõnu – siloauna kilet ei transpordita koos pakendatud kaubaga. Seega – rullsilokile on pakend, silohoidla katmiskile ei ole. Pakend on ka rullide ümber olev nöör, võrk jms.

Kas rullsilokile on veo-, rühma- või müügipakend?

Pakendiseadus tõepoolest jagab pakendid veo-, rühma- ja müügipakendiks. Müügipakendi üldine tunnus on see, et tegu on esmase pakendiga kauba ümber. Rullsilokile seda ka on. Müügipakendit iseloomustab veel kauba kohta käiva info esitamine pakendil, nagu näiteks väetisekottidel (sh nn big-bagidel). Kui aga pakendil info puudub, saab selle lugeda veopakendiks – nii et rullsilokile võib olla ka veopakend.

Selles oli oluline vahet teha kuni 2008. aasta lõpuni, sest pakendiaktsiisiseadus kohustas müügipakendist vähemalt 15 protsenti taaskasutama või maksma selle koguse eest pakendiaktsiisi, kuid veo- ja rühmapakendile selline kohustus ei laienenud. Alates aastast 2009 arvestatakse pakendite taaskasutust materjalipõhiselt ehk ametlikult pole vahet, millise pakendiga on tegu. Küll aga teevad vahet plastpakendite taaskasutustasude osas pakendiorganisatsioonide hinnakirjad, mille nad on ise kehtestanud.

Nii et rullsilokile on pakend. Mida saaks põllumajandustootja teha, et ei peaks selle eest maksma pakendiaktsiisi?

Iga isik, kes majandus- või kutsetegevuse raames pakendab kaupa, veab sisse või müüb pakendatud kaupa, on pakendiettevõtja. Ta peab pidama arvestust turule toodud (sh oma tarbeks pakendatud) pakendimaterjalide liigi ja koguse üle.

Pakendiettevõtjal on edasiseks toimimiseks kaks võimalust:

a)  ta kas tegutseb iseseisvalt ehk esitab pakendiregistrile ise turule toodud koguse aruande koos vajaliku taaskasutuse tõendiga või

b)  sõlmib taaskasutuse korraldamiseks lepingu ühega kolmest ametlikult akrediteeritud pakendiorganisatsioonist (vt http://www.envir.ee/834).

Kui pakendiettevõtja sõlmib lepingu, siis ta tasub taaskasutusteenuse eest pakendiorganisatsioonile, esitades samasse ka turule toodud (sh oma tarbeks pakendatud) materjali koguse aruande. Pakendiregistriga tal siis otse suhelda vaja pole, seda teeb pakendiorganisatsioon, esitades registrile kõigi oma klientide andmed nii pakendite turuletoomise kui ka taaskasutuse osas.

Pakendiorganisatsiooni teenus on ettevõttele reeglina vajalik siis, kui ta ise ei saa taaskasutuse kohutuste täitmiseks vajalikku materjali koguda. Kuid põllumajandustootjad suudavad just silokilet 100 protsendi ulatuses ise koguda, sest jääb see ju lahtipakendamisel ettevõttesse. Pärast kokkukogumist tuleb kile silost ja heinast võimalikult hästi puhastada ning üle anda sellisele jäätmekätlejale, kes suudab tagada plastpakendite taaskasutuse. Kindlasti tuleb valida soodsamate tingimustega jäätmekäitleja ja temalt tuleb nõuda taaskasutuse tõendit.

Jäätmekäitlejate probleem on sageli see, et kile on tugevalt määrdunud ja selle puhastamine on märgatav lisatöö. Nii et kui põllumehed ei anna üle piisavalt puhast materjali, tuleb neil selle puhastamise eest täiendavalt maksta (200–300 kr/t). Muuseas, puhastatud kilega võib põllumees sõltuvalt turuhindadest isegi lisa teenida!

NB! Pakendiseadus ei kohusta taaskasutama kogu turuletoodud plastpakendi kogust. Seadus näeb ette, et taaskasutada tuleb 55 protsenti plastijäätmete kogumassist. Pakendiaktsiisi tuleb maksta ainult taaskasutuse kohustusest puudu oleva koguse eest.

Kui suurte summadega on silokile pakendiaktsiisi puhul tegu?

Näide võimalikust aktsiisisarvutusest ettevõtte puhul, kes kasutas oma tarbeks pakendamisel 10 tonni plastkilet. Ta tõendas sellest 30 protsendi taaskasutusse võttu. Kuna üldine taaskasutuskohustus on 55 protsenti, siis jäi tal kohustuse täitmisest puudu (55–30) 25 protsenti ehk 2,5 tonni. Pakendiaktsiisimäär plastile on 40 kr/kg. Seega tuleb 2,5 tonni plasti eest tasuda (2,5 x 1000 x 40) 100 000 krooni.

Mida rohkem suunab ettevõtja pakendit taaskasutusse, seda väiksemad on ta kulutused, sest ka ladestamine prügilasse maksab koos veokuludega ligikaudu 1000 kr/t. See ongi pakendiaktsiisi seaduse mõte – pigem taaskasutamine kui maksu kogumine. See on ka meie kõigi huvides, sest kui igal aastal tekib Eestis 3–5 tuhat tonni silokilet, siis lihtsalt prügilasse ladestatuna või (mis oluliselt hullem ja keskkonnavaenulikum) põllul ärapõletatuna on tegu suure koormusega nii keskkonnale kui ka meie tervisele.

Oluline on teada sedagi, taaskasutuse kohustus on materjalipõhine, see tähendab, et ka silokile taaskasutuse kohustust saab täita muude plastist pakendijäätmetega, näit väetisekottide, kemikaalikanistritega jms.

Kas põllumajandustootjatel on oma taaskasutuskohustusi soodsam täita eraldi toimides või pakendiorgansiatsioonide kaudu?

Kindlasti on rullsilokile taaskasutamise korraldamine suuremate kogustena soodsam. See võib soodsam olla ka juhul, kui seda korraldatakse üksikute ettevõtete, mitte olemasolevate pakendiorganisatsioonide kaudu. Igal juhul soovitame põllumeestel enne liitumist võrrelda pakendiorganisatsioonide kui teenusepakkujate hindu.

Eestis on juba olemas märgatav võimekus plastide ringlussevõtul. Tänu EL toetustele areneb see lähiaastatel veelgi. Seega tuleks põllumajandustootjatel tulevikku vaadates kaaluda ühist tegutsemist, sest suuremate koguste silokile taaskasutuse ühine korraldamine on soodsam. Näiteks võiks moodustada oma pakendiorganisatsiooni või anda selle funktsiooni täitmise mõne juba olemasoleva põllumajandustootjate organisatsioonile. Tootjavastutuse põhimõte tähendab ju sedagi, et tootjate makstud raha (teenustasud) peaks olema samade tootjate kontrolli all.

Vastused koostas Keskkonnaministeeriumi avalike suhete osakonna nõunik Agnes Jürgens.

(25.06.2010)