|
|
Esileht » Valdkonnad » Looduskaitse » Rahvusvaheline looduskaitse
Küsimustele vastab Kalev Sepp 2009. aasta suve hakul ilmus Teil koos ajaloolase Jaak Valgega raamat “Üleilmastumine ja globaalprobleemid”, mille üks peatükk käsitleb üleilmseid keskkonnaküsimusi. Mida üldse tähendab üleilmastumine ehk globaliseerumine? Sellele pole ühest vastust. On neid, kes seostavad globaliseerumist rahu, õitsengu ja majanduskasvuga, mis kaotab riigipiirid, kukutab despootlikud valitsused, vähendab makse, annab üksikisikule suurema vabaduse ning teeb rikkaks kõik, kes sellega kokku puutuvad. Kuid vähe pole neidki, kes vaatlevad üleilmastumist kui uut imperialismi vormi, mis laseb lääne suurkorporatsioonidel ekspluateerida töölisi, vaeseid maid, etnilisi vähemusi ja loodust. Nende arvates viib globaliseerumine erinäoliste kultuuride, looduskeskkonna ja demokraatia hävinguni ning muudab inimese üheülbaliseks aplaks tarbijaks.
Mida mõistetakse üleilmsete keskkonnaprobleemide all? Taas tuleb nentida, et ühene vastus puudub ja pole olemas lõplikku loetelu üleilmsetest keskkonnaprobleemidest. Osa autoreid peab nendeks riigipiire ületavaid ökoloogilisi nähtusi, nagu näiteks kliima soojenemine, elurikkuse vähenemine, kõrbestumine, metsade kahanemine, puhta vee puudus, osooniaukude teke jpt. Osa autoreid aga lisab sellesse loetellu ka rahvastiku kiire kasvu ja sellega kaasnevad sotsiaalmajanduslikud probleemid.
Millal globaalsetest keskkonnaprobleemidest kõnelema hakati? Keskkonnaküsimused muutusid üleilmseks pärast Teist maailmasõda majanduskasvu ajal. Esimesed märgid sellest, et mõned asjad on üleilmselt valesti, ilmnesid 1950. aastatel seoses põllumajanduses kasutatud tõrjevahenditega (tuntuim DDT), mis ohustasid keskkonda ja inimest. Suhtumises keskkonda sai pöördeliseks Rachel Carsoni 1962. a USAs avaldatud raamatust “Hääletu kevad” (e.k 1968), mis on kantud murest muutuste ja kahjude pärast, mida inimene on loodusele tekitanud. Looduskaitsja Jaan Eilart refereeris raamatut ja tema toodud tõsiasjad kujunesid looduskaitseliikumise olulisteks käsulaudadeks. Sest pole ju õnnetumat maakohta kui see, “kus lindki enam ei lenda”. 1968. a ühendas Rooma Klubi esimene president Aurelio Peccei globaalprobleemide alla 27 kriisinähtust. Sellest ajast on järjest enam räägitud üleilmsetest keskkonnaprobleemidest.
Kas hääletu kevade tekkimise kohta on hoiatavaid näiteid elust enesest? Klassikaline ja hoiatav ökokatastroofi näide on Lihavõttesaar, kus aastail 1400–1500 oli edukas ühiskond ligi 10 000 elanikuga. Magus kartul andis head saaki, kanakasvatus liha-mune ning ookean kala- ja delfiiniliha. Rahval oli aega pidada kombetalitusi ja rajada kultuspaiku, kuhu püstitati suuri kivikujusid ehk maoisid. Maoide kohale veeretamiseks (ka paatide valmistamiseks) langetati palju puid. On loogiline arvata, et puude raiumine muutis inimesed murelikuks, sest eluliselt tähtis varu hakkas lõppema ja mujalt polnud seda võimalik juurde tuua. Küllap asja arutati ja võeti vastu otsuseid, kuid ajalugu näitab, et ühel päeval langetati ikkagi saare viimane puu. Saare kultuurikihist võetud proovid ja õietolmuanalüüs näitavad, et 1400. a paiku hakkasid ökosüsteemist kaduma olulised taimeliigid. Sadakond aastat hiljem ei ladestunud kultuurikihti enam kala- ega delfiiniluid, mõne aja pärast asendusid need inimluudega…
Kas Lihavõttesaare näide on üle kantav kogu maakerale? On. Valdav osa maakera elanikest teab, et sõltume oma pisikese planeedi ressurssidest ja meil pole vähimatki võimalust neid mujalt juurde hankida. Kuid me pole seni suutnud rakendada abinõusid, mis piiratud varude tingimustes tagaksid meile jätkusuutliku arengu.
Millal hakati keskkonna kaitseks samme astuma? Keskkonnaõigusel on pikk ajalugu, juba antiikajast on teada kaebusi linnas leviva haisu ja joogivee reostatuse kohta ning püüdeid neid kaebusi lahendad. Üks esimesi teadaolevaid keskkonnaalaseid norme pärineb Edward I ajast, kui 1306. a keelati Londonis kivisöe põletamine lahtistes kaminates. Oluline tähis keskkonnaküsimuste teadvustamisel ja reguleerimisel oli Napoleoni dekreet 1810. a 15. oktoobrist, mis nõudis, et kahjulikke mõjutusi tekitada võivate seadmete kasutamiseks ja ettevõtte töö alustamiseks peab olema omavalitsuse luba. Sealt sai alguse praegu levinud keskkonnalubade nõue, kuid selle vahega, et tollal polnud eesmärk loodusressursside säilitamine, vaid tooraine tagamine tööstusele. Saastet reguleeriti üksnes juhul, kui inimese tervis ja julgeolek oli otseselt ohus, ebaselgeid riske ignoreeriti.
Kes on keskkonnakaitses n-ö teenäitaja? Ikka seesama “Hääletu kevade” autor Carson, kes oli näinud sünteesmürkide mõju loodusele ja alustas 1940. aastatel ristisõda majandusringkondadega. Pärast tema raamatut ilmus 1960. aastate teisel poolel laviinina artikleid ja raamatuid, mis väljendasid muret Maa tervise pärast. Keskkonnateadlikkust hoogustas 1972. a Rooma Klubi raport “Limits to Growth”, mille sõnum oli karm: kui meie planeedil ei hakata majandus- ja rahvastikukasvu sihipäraselt suunama, ootab meid sajandi jooksul ees tsivilisatsiooni taandareng, sest ökosüsteem ei suuda suurenevat koormust pikka aega taluda.
Millal keskkonnaküsimused jõudsid riigijuhtide teadvusse? Ajalooliseks teetähiseks üleilmsete keskkonnaprobleemide teadvustamisel sai 1972. a, mil ÜRO eestvõttel toimus Stockholmis esimene maailma arengu ja keskkonnakonverents. Riigijuhid leidsid, et keskkonnaküsimused peavad kujunema igapäevapoliitika osaks nii rahvusvahelisel tasandil kui ka rahvusriikides. Pärast konverentsi võtsid paljud riigid vastu keskkonnaalaseid õigusakte, mis algul olid suunatud eelkõige tagajärgede kõrvaldamisele, hiljem ka nende ennetamisele. 1973. a sai esimese keskkonnaprogrammi Euroopa Liit. Otseste ohtude vältimise kõrval kujunes keskkonnaõiguse põhimõtteks “saastaja maksab”. Kuigi jah, tollal tähendas see pigem seda, et “kes maksab, see saastab”.
Kas suhtumise muutus keskkonnaküsimustesse tõi kaasa tegeliku keskkonnakaitse? Tegelikult mitte. Kuigi keskkonnaküsimustele pöörati oluliselt rohkem tähelepanu, lähtuti rahvusvaheliste otsuste tegemisel jätkuvalt majandus- ja julgeolekukaalutlustest.
Mis sai uueks tõukeks keskkonnakaitses? Keskkonnaküsimuste jõudmist järgmisele tasandile tähistasid 1980. aastate ärevad teated selle kohta, et pooluste kohal on stratosfääri osoonikiht hõrenenud, sellesse tekkinud augud lasevad läbi ultraviolettkiirgust. Auke põhjustasid jahutussüsteemides ja aerosoolpakendites kasutatavad kloororgaaniliste ühendite lendumine ja toime. Et ohus oli elu kestmine Maal, järgnesid kiirelt meetmed: 1987. a Montreali protokolliga keelustati kloororgaanilised ühendid. Nüüdseks on selle protokolliga ühinenud kõik riigid ja osoonikihti kahandavate ainete kasutamine on valdavalt lõpetatud.
Kas maailma riigid panid sellest alates keskkonna kaitseks seljad kokku? 1983. a moodustas ÜRO Peaassamblee sõltumatu Keskkonna ja Arengu Maailmakomisjoni, mida juhtis Norra esimene naispeaminister Gro Harlem Brundtland. 1987. a valmis raport “Our Common Future”, kus sõnastati säästva arengu põhimõte: tänane majanduskasv ja inimeste heaolu suurenemine ei tohi toimuda järeltulevate põlvede ning keskkonna arvelt. Seega oli Brundtlandi komisjon lasknud pudelist välja säästva arengu džinni, rõhutades, et jätkusuutlik on arengutee, mis rahuldab praeguse põlvkonna vajadused ja püüdlused, seadmata ohtu tulevaste põlvkondade samasuguseid huve.
Kas maailm hakkas jätkusuutlikkuse põhimõtteid järgima? Brundtlandi komisjoni raport mõjutas oluliselt keskkonnakaitse ja maailmaarengu probleemide mõtestamist. Paljudele kujunes raportis esitatud säästva arengu kontseptsioon uueks dogmaks. Paraku on palju neid, kelle meelest on tegu vastuolulise sõnastusega. Näiteks väidetakse, et jätkusuutliku arengu kontseptsioon on pelgalt rikkuse juurdeloomise pehmendatud käsitlus, millega püütakse põlistada poliitilisi ja majanduslikke institutsioone, mis on tekitanud nii praegused keskkonnaprobleemid kui ka (majandusliku) ebavõrdsuse.
Nii et keskkonnakaitses oli 80.–90. aastail palju kära, kuid vähe villa? Õnneks olid poliitikud siiski seda meelt, et tuleb korraldada midagi epohhiloovat. 1992. a toimuski Rio de Janeiros ÜRO egiidi all teine maailma ja keskkonna arengu konverents, kus osales 180 riigipead. Konverentsil võeti vastu rida olulisi dokumente. Poliitiline deklaratsioon nägi ette, et iga piirkond, riik, omavalitsus ja kogukond peaksid töötama välja oma säästva arengu eesmärgid ja tegevuskava ning et 10 aasta möödudes antakse tehtule hinnang.
Rio de Janeiros saadeti teele säästva arengu vedur. Kuhu ta on jõudnud? 1997. a juunis tehtud viie aasta vahekokkuvõte näitas, et säästva arengu alal ei ole saavutatud käegakatsutavaid tulemusi. Kokkuvõtte koostajad rõhutasid vajadust luua tulemuste saavutamiseks paremad eeldused. Paraku ei olnud põhjust edusammudest raporteerida ka 2002. aastal Lõuna-Aafrikas Johannesburgis toimunud maailma säästva arendamise tippkohtumisel. Globaalse säästva arendamise suurimaks takistuseks peetakse seda, et puudub analüüs, mis toob välja põhjused, miks säästev areng on jäänud deklaratiivseks sõnakõlksuks.
Seega pole ülemaailmsete keskkonnaküsimuste lahendamisel ette näidata kuigi palju edulugusid ja säästliku arengu eesmärgid pigem kaugenevad. Miks? Üks väga tõenäoline põhjus on läänes sajandeid valitsenud usk sellesse, et inimene, kes on loodud Jumala näo järele, on seatud ka loodust kultiveerima. Teised väidavad, et just inimeste isekus ja heaoluihalus õhutab loodusressursse oma mugavuse huvides ära kasutama. Tagajärgedest hoolimata. Kuid mure on selleski, et suuremat osa loodusvarast, nagu puhas vesi ja õhk, viljakas muld, kaunid maastikud, peetakse ühisomandiks, mille omanik on kogu ühiskond ja millele juurdepääs on avatud kõigile.
Milles selline inimese isekus väljendub? Inimtegevuse koormus hakkab planeedile üle jõu käima. Ökoloogilise jalajälje mõõtmine näitab, et 21. saj alguses ületas inimkonna tegelik ökoloogiline jalajälg maakera jätkusuutlikkusele vastava keskkonna taluvuse võime keskmiselt 0,4 hektari võrra inimese kohta ehk 23%. Aastaks 2007 on see näitaja tõusnud juba 30%ni. Maailma rahvastik kulutab ökoloogilisi ressursse kiiremini, kui lubab keskkonna taastumisvõime. Lootust annab, et „maailma vägevad” on oma tippkohtumistel (G8, G20) viimasel paaril aastal pidevalt käsitlenud kliimamuutuste ja elurikkuse teemasid. Nad pole vaid jutuga piirdunud, loodud on ka rahastamisabinõusid olukorra leevendamiseks. Ka Kopenhaageni kohtumiseks on riikidel olemas tahe sõlmida uus kliimakokkulepe. Loodame, et me pole selle kõigega hiljaks jäänudJ
Foto: Toomas Kukk |
