Tänavu algas kevadine suurvesi tavalisel ajal – 25.–27. märtsil. Tipp jõuab kätte tavaliselt kahe nädala jooksul alates suurveeperioodi algusest ehk siis 3. kuni 13.aprillini. Suurveeperiood kestab umbes kaks kuud, lõppedes 10.–20. mai paiku. Sellekevadise suurvee teeb omapäraseks tavapärasest suurem veerohkus, mille saab panna suuresti lumerohke talve süüks. Peaaegu kõikide jõgede veetase on tõusnud oma kõrgeimate tasemete lähedusse ning võib jääda sinna püsima pikemaks ajaks juhul, kui kevadised vihmad annavad veelisa. Päikselised kevadilmad toovad aga lume sulamise lõppemisel kaasa lõpuks veetaseme languse. Kevadise suurvee aeg on igal aastal erinev, keskmiselt võib veekogudes olla rohkelt vett kuni kaks kuud järjest. Jõgede veetasemete kohta saab graafilisi ülevaateid EMHI kodulehelt: http://www.emhi.ee/?ide=9,654 Veelgi täpsemad andmed on saadaval otse automaatmõõtejaamadest jõgedel: http://www.emhi.ee/?ide=21,466 Emajõe veetaseme ja selle muutuste kohta on täpsem teave saadaval: http://www.emhi.ee/?ide=9,1276,1300
Kevadise suurveega kaasnevad üleujutusohud, kuid need on pigem seotud asulatega, kus jõed või järved elualadele lähedal. Kevadise suurvee ajal võivad jääda vee alla kõik tavapärased ja iga-aastased üleujutusalad, nagu Soomaa, Kasari kesk- ja alamjooks, Väikse-Emajõe äärsed alad, Võrtsjärve ümbrus ning Emajõe kaldad ja Emajõe lammiala. Muudes piirkondades on üleujutusohud tingitud pigem maa liigniiskusest ning sadevee kogumise või maa kuivendussüsteemidega seotud puudustest, mistõttu lisanduv vihmasadu võib maapinna madalamates osades (sh põldudel ja isegi elamurajoonides) katta kohati suuri alasid. Looduses toob suurvesi kaasa veekogude uue ärkamise ja veerõõmu paljudele lindudele. Veerõõmu saab nautida mitmetel vaatemängulistel Põhja-Eesti ranniku jugadel ning paikades, kus tavapäraselt vett ei esine. Ellu ärkavad nii Tuhala nõiakaev kui ka mitmed tuntud maa-alused jõed. Keskkonnaministeeriumi kodulehel on kaart, millel on toodud piirkonnad, kus tihti üleujutused võivad esineda, enamikes neist ka seoses kevadise suurveega. Täpsemat teavet veetasemete muutumise ja kriitiliste piiride ületamise kohta saab EMHI kodulehel www.emhi.ee. (Rene Reisner, Keskkonnaministeeriumi veeosakonna peaspetsialist, 626 2855) (5.04.2010)
Pilk tagasi (27.05.2010) 2010. aasta kevadine suurvesi oli lumerohke talve tõttu veerohkem ja seetõttu meeldejäävam viimaste aastatega võrreldes. Enamikel seiratavatel jõgedel tõusis veetase üle pikaajalise kevadise suurvee keskmise. Kõige keerulisem olukord oli lumesulamise algus Eestis, millega oleks võinud kaasneda samasugune olukord kui Lätis või Leedus, kus kiire sulailm ja sellele lisandunud sajud paisutasid veel jääga kaetud või jääga ummistatud jõgedes vee üle kallaste ning ujutasid kiiresti üle mitmeid elupiirkondi. Õnneks Eestis seda ei juhtunud. Tänu Keskkonnaameti varajasele hoiatamisele eemaldati paisuvarjasid varakult et läbi lasta suurvett ja mitte lasta tekkida lobjaka ja jääsulgudel. Ministeeriumi andmetel ei viinud suurvesi sel aastal ühtki paisu allavoolu. Peamiseks erinevuseks 2010 kevadel oli see, et üleujutused ei tekkinud mitte ainult nn tavapärastes üleujutuspiirkondades, vaid ka seal, kus neid üldjuhul ei ole, näiteks linnades ja asulates, kus pole läheduses jõgesid ega järvi. Paljud sellised juhtumid olid seotud uute elamupiirkondadega, mis on rajatud endistele põllumaadele ning kus kuivenduskraavid olid kinni kasvanud või kinni aetud või uued liigvee/sademee ärajuhtimise süsteemid jäetud sootuks välja ehitamata. Selle aasta kevadine suurvesi põhjustas ühe kõige keerulisema olukorra Tartus, kus Emajõe veetaseme tõusust põhjustatud üleujutus levis Supilinnast Ihasteni. Pikaajaline kõrgeim veetase Väike-Emajõe Tõlliste seirejaamas on määratud 1931. aasta kevadel ja see oli 453 cm (vaatlusperiood 1922–2010. a). Kõrgeim veetase oli 393 cm (4. aprillil), mida saab võrrelda 1951. a kevadise suurveetaseme tõusuga. Kõige olulisemaks suurveest saadud õppetunniks tuleb pidada seda, et ei maksa alahinnata ammu teadaoleva loodusnähtuse, st suurvee mõju, mille ulatus varieerub aastati. Kõrge veetase sel kevadel näitas, kui oluline on ehitustegevuse planeerimine linnades, kohalikes omavalitsustes jne. Kinnisvaraalane tegevus viimase 20 aasta jooksul on sageli kaasa toonud põllumaa kasutusotstarbe muutmise koos kuivendussüsteemide amortiseerumisega, intensiivse ehitustegevuse veekogude läheduses ja vooluveekogude paisutamise mis võivad põhjustada üleujutusohuga seotud riskide kasvu. Sarnaseid kõrgeid veetasemeid kui sel kevadel on esinenud varemgi. Näiteks selle 2010. aasta kevade veetase on võrreldav veetasemega, mis oli Emajõel ja Pärnu jõel 1953. a, Narva jõel 1999. a, Navesti ja Halliste jõel 1932, Kasari jõel 2005, Keila jõel 1994. a.
Vaata ka |
