Esileht » Uudised ja artiklid » Artiklid 2009-2011

Seaduse täitmise eeldamine on väljapressimine?

Rakvere volikogu langetas halva otsuse; Virumaa Teataja 29.01.2010 (http://www.virumaateataja.ee/?id=217821)

Peeter Eek, Keskkonnaministeeriumi jäätmeosakonna juhataja

Kindlasti tuleb pidada seaduse täitmise nimetamist „halvaks otsuseks“ leebelt väljendudes kummaliseks avalduseks, sest siis oleks seaduse rikkumine normaalne käitumine.

Millest siis kitsamalt käib jutt? Rakvere linnavalitsus, „alludes riigi väljapressimisele“, kinnitas korraldatud olmejäätmeveo (KOJV) tingimused. KOJV üldise raami andis Rakvere volikogu juba 20.10.2009 kinnitatud linna jäätmeeeskirjas – seega praegune konkursi tingimuste kinnitamine tuleneb juba varasemast volikogu otsusest.

Rakvere linnajuhid ei ole pikema aja jooksul varjanud oma vastumeelsust jäätmeseaduse rakendamisel ja on seda pikema aja jooksul ka otseselt eiranud või rakendanud vaid vormi täiteks. Viimaseks näiteks sobib 2009. a kevadel volikogus kinnitatud Rakvere linna jäätmekava, mida tuleks kasutada pigem õppevahendina, milline üks jäätmekava olla ei tohiks.

Linnajuhtide 29.01.2010 esitatud süüdistuste toon ja keelekasutus on siiski mitmeti üllatavad. KOJV põhimõte kehtestati Eestis jäätmeseadusega juba 1998. aastal. Tõsi, kuni 2004. aastani leebemas sõnastuses, alates 2004. a on see üle 1500 elanikuga omavalitsusele kohustuslik olmejäätmete käitluse korralduse mudel. Riigikogu kehtestas 2004. a jaanuaris vastu võetud seaduse rakendussättes, et KOJV konkursid peavad olema väljakuulutatud sama aasta lõpuks. Seega, arutades 2010. a jaanuaris, kas seda üldse teha, tähendab ka seaduse vähemalt viis aastat kestnud rikkumist. KOJV põhimõte ei ole Eesti ainuomane lahend, vaid pigem Euroopa Liidu maade valdav olmejäätmete kogumise viis.

Riik ja omavalitsus on Eestis lahutatud ja sisuliselt ei järgne ka jäätmeseaduse nõuete mittetäitmisel omavalitsustele mingeid otseseid sanktsioone. Siiski on riik laiemalt mitte ainult Rakverele omast suhtumist arvestades sidunud mitmed rahalised toetused otseselt seadusest tulenevate kohustuste täitmisega – kui jäätmekava, jäätmeeeskirja ja KOJV nõue ei ole täidetud, pole põhjust ka raha küsima tulla. Alati võib ju projekti arendada oma rahaga. Rahastamisvõimalused on alati olnud seotud teatud tingimustega ja selliste toetuste andmine konkreetsele taotlejale ei saagi olla ette garanteeritud. Praeguseks on Rakvere „kindlameelsus“ üheks takistuseks kogu Lääne-Viru omavalitsuste ühise jäätmekeskuse projektile. Siiski, projekt vajab ka sisulisemat ümbervaatamist, et selle gigantomaaniat ei maksaks lõpuks kinni põhjendamatult kõrgete teenustasudega piirkonna elanikud.

KOJV eesmärk ei ole pelgalt avalik konkurss ja selle alusel valitud üks vedaja, vaid esmaselt võimalikult suure osa jäätmevaldajate liitmine kogumissüsteemiga. Samuti, kui selleks on vähegi soovi, siis ka jäätmete liigitikogumise toetamine, mis nn „vabaturu põhimõttel“ sageli ei toimiks. Senise KOJV rakenduse kaasnähtuseks on olnud üldisena tarbijale märgatavalt madalam hind, kui see on pakutud vabaturul.

KOJV rakenduses on olnud eriarvamusi – ilustamata võib öelda, et ei omavalitsused ega jäätmevedajad ja ka mitte need kinnistuvaldajad, kes seni kogumissüsteemiga liitunud pole, ei ole vaimustunud. Samas, KOJV tulemusena keskmisena märgatavalt madalamad teenustasud (paljudes kohtades 20–30 kr/kuus majapidamine), paberi-, köögijäätmete liigitikogumise garanteeritus jms on kahtlemata ka KOJVle toetust tekitanud. KOJV edasilükkamise tulemuseks on paljudes piirkondades see, et TeemeÄra2008 kampaanias puhastatud kohtades olid 2009. a kevadeks juba pooled uuesti prügistatud, väljaspool kortermaju põletatakse koduselt äärmiselt saastaval viisil paljusid jäätmeid (saab ju veokuludelt kokku hoida...), segajäätmeid tassitakse kellegi teise konteinerisse, sh avalikesse pakendikonteineritesse, mistõttu pakendikogumissüsteem ei laiene jne.

Ükski kohalik omavalitsus, kes veidigi keskkonnateemadest hoolib, ei saa pidada selliseid kaasnähtusi senisele jäätmekäitluse korraldusele tühisteks. KOJV rakendamisel on kogunenud piisav hulk teavet, kuidas konkurssi korraldada ja lepingut sõlmida selliselt, et omavalitsus ei satuks kohe vedaja lepingumuutmise taotluste laviini alla. Jäätmeseaduse muudatustega on kavas KOJV viia riigihanke seaduse reguleerimisalasse ja siin ei ole põhimõttelisi erisusi muudest riigihangetest, kus sage taktika on samuti võita pakkumine madalate hindadega, püüdes neid hiljem „üles rääkida“.

Linnapea toob esile mure:„On selge, et suurtest korrusmajadest on prügivedu odavam kui väikestest eramutest, aga kuidas sa seletad inimesele, et tema peab prügiveo eest rohkem maksma kui kõrvaltänavas täpselt samasuguses majas elav samasugune inimene.“ Rakvere linn saab KOJV korraldada ühe piirkonnana, mille tulemusena sama teenuse eest sama tasu on garanteeritud. Probleem tekiks, kui siiski soovitakse mitut veopiirkonda, kuid ka sellele murele on jäätmeseaduses otsene KOV-de ettepanekul lisatud lahendus, mida ka Tallinna Linnavalitsus on hiljuti arutanud. Jäätmevaldajad on lepingulises ja rahalises suhtes kas linnavalitsuse või linnaosalusega MTÜ-ga (nagu näiteks Lääne-Viru Jäätmekeskus), millele kõik teenuse kasutajad maksavadki sama teenuse mahu eest võrdse tasu. KOV või KOV-de koostööstruktuur on siis teenuse ostja vedajalt. Nii toimibki see suures osas Euroopas. Tasub vaadata ka Valgamaa KOV-de ühist KOJV lahendust, kus maakonnalinn jagati teenuse võrdsema mahu ja tasu huvides kahte veopiirkonda koos valdadega – võib ka öelda, et linn suutis ületada isekuse – on see ehk ka Virumaal võimalik?

Seisukoht, et seaduse täitmise eeldamine on väljapressimine, jõhker riiklik surve jne, tekitab ka küsimuse, kuidas on see seotav õigusriigi põhimõttega? Lisaks tuleks kindlasti küsida, et kui antud näites linnajuhid hindavad „ebaseaduslikuks“ Riigikogu antud ühe konkreetse seaduse sätteid, siis kas Rakvere linnavalitsuse jaoks on neid teisigi (ehk on koostatud nimekiri ebasoovitavatest seadustest?), mis Rakveres ei kehti või kehtima ei peaks. Tuleks ka küsida, et kuivõrd iga kohaliku omavalitsuse volikogu annab erinevate seaduste alusel terve hulga määrusi (alates kasside-koerte pidamise korrast), mis õiguslikult on samuti üldkohustuslikud antud omavalitsuse haldusterritooriumil, siis kas Rakvere linn ise jätab ka nende määruse subjektidele lahkesti otsustamisruumi, mida soovitakse täita ja mida ehk mitte? Või tegeleb samuti linna määruste täitmise nõudmisel väljapressimisega?

(Artikkel kirjutatud vastuseks Virumaa Teatajas ilmunud artiklile, ilmus 2.02.2010, http://www.virumaateataja.ee/?id=219220.)