Esileht » Uudised ja artiklid » Artiklid 2009-2011
Jaanus Tamkivi, keskkonnaminister Kui mustad loomad on maha tallanud talumehe kaera, üles sonkinud suvila ümbruse või mäger on end sisse seadnud maja vundamendi alla, kipume süüdistama jahimehi, kes ei täida oma kohustusi. Samas ei pruugi maaomanik üldse teada, kes on see jahimees, kelle poole häda korral pöörduda. Ilmselt see ongi Eesti jahinduse suurim vastuolu, et oleme Euroopas üks väheseid riike, kus maaomanik ei saa otsustada, kes tema maadel jahti peab ja seeläbi mõjutada jahinduslikku tegevust. Selle otsuse teeb tema eest riik, kuid n-ö sunniviisiline paaripanek jahindusorganisatsiooniga ei pruugi tagada õnne ja üksteise mõistmisele toetuvat liitu. Tänane reaalsus ongi paraku selline, et tihti peab põllumees metssigade tempude pärast pöörduma riigiametniku poole või halvemal juhul kohtusse. Ehk teisisõnu – tegeleme konfliktide ennetamise asemel tihti vaid tagajärgedega.
Senine seadus vaatab vaid ühele poole Möönan, et 2003. aastal jõustunud jahiseaduse mõjud olid läbi mõtlemata ning eeldati, et juba aastakümneid jahimaid kasutanud jahindusorganisatsioonid arvestavad muuhulgas maaomanike ootustega. Ilmselt ei saa enam loota osapoolte vahel tekkivale dialoogile, sest seadusandlus annab õigused ilma vastutuseta ainult ühele osapoolele ehk jahindusorganisatsioonile. Täna ei ole enam harvad juhtumid, kus tuhandetel hektaritel alatiseks jahipiirkonna kasutusõiguse loa lunastanud jahindusorganisatsioonid tõrjuvad jahindusest eemale kohaliku elanikkonna. Või siis on jahindustegevus kättesaadav vaid kitsale kildkonnale, kellel puudub side kohaliku kogukonnaga või muu maamajandusliku tegevusega. Ei ole saladus seegi, et Eesti on muutumas üsna oluliseks jahiturismimaaks ning jahinduses on liikumas üsna suured rahad. See aga tähendab, et jahimeeste ainueesmärgiks võib saada jahiulukite produktiivsuse maksimeerimine ning halvemal juhul ei saa jahiulukite elupaiga omanik selliseid suundumusi mõjutada. Maaomanikul jääb üle vaid kanda kulude pool metsa- ja põllumajandusele tekitatud kahjustuste näol.
Jätkame jahindustegevuse kaasajastamist Keskkonnaministeerium ei ole enam huvitatud jahinduse „nõukogude pärandi“ säilitamisest ning töötame välja uut jahinduse kontseptsiooni, mille vormistame uue jahiseadusena. Ehkki tänased jahipiirkonnad on moodustatud eelmise sajandi 60ndatel sovhooside ja metsamajandite piire järgivalt, leiab suurte jahipiirkondade (vähemalt 5000 ha) idee siiani valdava osa toetust. See võiks ka üldjuhul nii jääda. Küll aga luuakse jahipiirkonda jäävatele maaomanikele võimalus ühiselt valida endale sobiv jahirentnik ja seeläbi mõjutada kogu jahinduslikku tegevust euroopalikul moel. Ilmselgelt vajab kaasajastamist ning jahimeestele selgemaks ja lihtsamaks muutmist ka muu jahindusliku tegevuse korraldamine, mis põhineb suures osas eelmise periood jahinduse filosoofial. Näiteks selgelt ülereguleeritud uluksõraliste küttimismahtude planeerimine võiks edaspidi jääda jahimeeste otsustada, kuna jahimeestel on kõige parem ja operatiivsem ülevaade ulukiressursi seisukorrast. Riigi rolliks jääb jahiulukite seire korraldamine ning vajadusel piduri tõmbamine. Seetõttu oleme juba ellu viinud ja kavandamas ka vastavaid institutsioonilisi muutusi. Paljud korralduslikud funktsioonid, nagu dokumentatsiooni väljastamine, jahimeeste koolitamine jne oleme üle andnud jahimeestele endile ehk Eesti Jahimeeste Seltsile. Lõpetamisel on riiklike jahimajandite likvideerimine ehk kahetsusväärselt kaua kestnud riigi nimel korraldatav kommertsjaht eramaadel.
Kuressaare jahipiirkonnast Siinkohal ei tohiks ma rääkimata jätta Saaremaa lääne osas paiknevast ja seni veel riigi hallatavast Kuressaare jahipiirkonnast, mis paikneb enamasti eramaadel. Seni pole olnud märke kohalike maaomanike (sh kohalike jahimeeste) rahulolematusest valitseva olukorraga. Kui aga vastav initsiatiiv peaks tekkima, on riik planeeritust varem valmis loobuma jahipiirkonna kasutusest ja andma selle kohalike jahimeeste kasutusse. Kokkuvõttes on Keskkonnaministeeriumi tegus ametkond ette valmistamas Eesti jahinduse kohandamist euroopalike tavadega, millest on räägitud taasiseseisvumisest alates, kuid erinevatel põhjustel ikkagi edasi lükatud. (Artikkel kirjutatud ajalehe Meie Maa tellimusel, ilmus 27.11.2009) |
