Esileht
» Uudised ja artiklid
Meie metsades valitseb liikidevaheline tasakaal ja jahimees on selle oluline hoidja
|
|
Sellest, mis toimub praegu metsarahva seas, räägib Metsakaitse- ja Metsauuenduskeskuse ulukiseireosakonna juhataja
Peep Männil.
Peep Männil on riigiametnik, keda kontorist kirjutuslaua tagant tavaliselt ei taba. Tema askeldab metsas, loeb kokku seajälgi ja kitsepabulaid, riputab ilvestele elektroonikat kaela ja kasutab muid kavalaid võtteid, et metsarahvast täit pilti saada.
Aga alustame sellest, mis tänavu sügisel enim kõneainet pakub. Oled selle ise luulevormis sedasi kokku võtnud:
Metsaseadki ülekäte tänavu on läinud,
pole tüki aega enam sellist pilti näinud:
üles tuhnitakse kamar justkui künnivagu,
põllud maha tallatakse, vilja täis on magu.
Ühe ööga ära söödud talumehe kaer,
vaese mehe nutu sekka kostab kuldi naer.
Mis toimub? Miks metssead tänavu nii massiliselt põllutöödele kipuvad?
Metssigu on palju saanud, nii palju pole meil neid kunagi olnud. Miks neid nii palju on, selleks on mitu põhjust: soojemaks muutuv kliima, rohke lisasöötmine, jahil emasloomade säästmine ja kiskjate vähenenud mõju.
Kuid metsarahvas ei “külasta” ainult maainimesi – põdrad, kitsed, siilid jt jalutavad ka linnatänavatel ja põrkavad maanteedel autodega kokku. Miks?
Inimene on võtnud loomadelt ära nende elupaigad, kuid loomad ei taha neist niisama lihtsalt loobuda. Tegelikult eksivad linnadesse tavaliselt noored loomad, kui nad otsivad sobivaid elupaiku. Autode alla aga jäävad ka vanemad, kelle territooriumi on tee pooleks lõiganud.
Kui palju meil metsaelanikke tegelikult on?
Metsaelanikke on meil päris palju. Mõnda liiki loomi vähem, mõnda rohkem, aga neid kõiki täpselt üle lugeda küll võimalik pole. Aastakümneid on seda siiski tehtud ja rahvale teada antud, kui palju metskitsi, metssigu, hunte ja teisi loomi meil elab. Paraku on meid sellega järjepidevalt petetud, sest uuringud näitavad, et need väljaöeldud arvud võivad tegelikkusest mitmekordselt erineda. Näiteks on meil metskitsi ja metssigu tegelikult oluliselt rohkem, hunte ja ilveseid aga vähem, kui hinnangutel põhinev loendus seda näidanud on. Paraku on ka jahinduse planeerimisel ja küttimismahtude määramisel lähtutud nendestsamadest valedest numbritest. Õnneks ei ole see väga halbu tagajärgi kaasa toonud vaid seetõttu, et jahimehed on neid otsuseid ellu viies olnud realistlikud ja käitunud mõistuspäraselt.
Jahinduse tulevik tundub aga märksa helgem, sest riik korrastab lähiajal jahinduse korraldamise alused ning otsused hakkavad põhinema teadmistel, mitte arvamustel.
Kuidas me metsarahva kohta siis andmeid saame?
Selleks kasutatakse kaudseid meetodeid, näiteks jäljeloendused talvel, hirvlaste pabulahunnikute loendused kevadel, looduses tehtavate loomade ja jälgede vaatluste kaardistamine jne. Oluline on ka kütitud loomade hulk, nende vanus ja sugu. Kõiki neid algandmeid koguvad enamasti jahimehed. Andmeid analüüsides ei saa me teada loomade absoluutarvukust, vaid hindame populatsiooni seisundit ja jälgime selles toimuvaid muutusi. See info on otsuste tegemiseks piisav ja usaldusväärne.
Üldiselt võiks öelda, et meie metsades valitseb liikidevahelistes suhetes tasakaal. Väiksemate loomade puhul toimib see ilma inimese olulise sekkumiseta, osa suuremate loomade puhul on aga just inimese sekkumine määrava tähtsusega.
Kas inimesel (jahimehel) on ikka õigus metsarahva ellu sekkuda? Mis juhtuks, kui ta seda ei teeks?
On ikka õigus küll sekkuda – on ju inimenegi osa loodusest ja jahipidamine on talle ürgajast saadik üks oluline elatusallikas. Samas on inimene arenenud liigiks, kes on võimeline teisi liike täielikult hävitama ning on seda ka teinud. Et seda vältida, ongi välja mõeldud mitmed regulatsioonid. Üks neist on jahiseadus, mis on ju tegelikult looduse kaitse seadus.
Jahinduse abil püütakse säilitada liikidevahelist tasakaalu. Kui sellest toimivast süsteemist jahimees välja võtta, siis vähemalt suurulukite asurkonnad läheksid praegusest suhteliselt heast tasakaalust välja ja arvukus hakkaks suures ulatuses kõikuma. Lähitulevikus tooks see kaasa oluliselt suurenevaid kahjustusi põllu- ja metsamajandusele ja suureneks oht inimese tervisele. Mõne liigi arvukus langeks jälle ohtlikult madalale tasemele.
Inimene on looduse tegevusse nii tugevalt sekkunud, et siit enam väljapääsu ei ole. Nii imelik, kui see kõrvaltvaatajale ka ei tundu, on jahipidamine praegu vajalik loodus- ja keskkonnakaitseline tegevus. Väga oluline on aga, et seda tehtaks terve mõistusega ja kaasaja teadmistele tuginedes, vastasel korral võib sõbrast kergesti vaenlane saada.
Kas küttimissuundade ja suundumuste puhul on põhjust rääkida ka moest, et näiteks sel talvel on moes kährikunahad, mullu ihaldasid kõik põdrasarvi…
Eestisse üritatakse aina enam importida Kesk-Euroopa jahikultuuri, mis ei ole meile omane. Kesk- ja Ida-Euroopas on moes sarvloomade küttimine ning trofeesarvedega käiakse võistlustel. Seal on välja töötatud ka valiklaskmise juhendid, mille eesmärk on metsloomade „tõu parandamine“ inimest huvitavas suunas.
Jahitrofee sarvede, hammaste, kolju või naha näol on iseenesest üks tore jahisaadus, kuid võistluse/võidu nimel loodusliku loomastiku aretamine läheb kindlasti vastuollu looduskaitse põhimõtetega. Ka halvendab liigne elujõuliste isaste (trofeelooomad) küttimine asurkonna seisundit. Enamus meie jahimehi pole õnneks moega väga kaasa läinud, mistõttu on meie jahindus siiani enam-vähem tasakaalus.
Kui inimene on võtnud endale looduse tasakaalustaja rolli, siis tuleks tal seda täita sarnaselt teiste kiskjatega. Teisi kiskjaid aga mood absoluutselt ei huvita…
Kas salaküttimine teeb praegu muret?
Liikide kaitse seisukohalt salaküttimine praegu mureks pole, sest selle osakaal loomade üldises suremuses on väike. Salaküttimine võib siiski kohati tekitada peavalu seadusekuulekatele jahimeestele, kes salakütitud loomade arvelt saavad vähem küttida. Muide, salakütid on ka need seaduslikud jahimehed, kes ühe loaga mitu looma lasevad.
Igal juhul on salaküttimine taunitav. Minu tööd puudutab see otseselt nõnda, et salaja lastud loomad statistikas ei kajastu, kütitud loomade arvu on aga vaja teada, jälgimaks loomade asurkondade seisundi muutusi.
Minu soovid salaküttidele on:
Salakütid saaks et palga,
kratid karmilt karistatud,
ahnitsejad malga mõru,
vargad kepikest kibedat.
Põdratapja pokri pandaks,
peidikusse pimedasse.
Karutapja külma kongi,
sokutapja Siberisse,
ahmitapja ahelaisse,
hanetapja häbiposti.
Et röövlile ei antaks armu,
et emisetapjat ei emmataks…
Kas ise oled looma lasknud ehk kas oled jahimees? Miks?
Olen 19 aastat jahimees olnud ja ikka loomi ka lasknud. Praegu ma eriti aktiivne kütt pole, aga mõne metssea aastas lasen. Mulle meeldib peamiselt koertega ajujahis käia, mul on üks taks ja üks rebase välimusega soome püstkõrv. Nemad on tegelikult palju suuremad jahifanaatikud kui mina ja neilegi meeldivad just metssead.
Jahipidamine on ka hea võimalus füüsilise vormi hoidmiseks selle asemel, et kusagil saalis rabeleda. Metsas käies näed pidevalt midagi huvitavat. Ja muidugi rikastavad kesikupraad ja põdravorst pere toidulauda.
Kui jahindus on hästi reguleeritud ja korraldatud, on see kindlasti nii looduskaitset kui ka maamajanduse valdkondi toetav tegevus.
Heidame Sinult nüüd ametniku maski ja paljastame, et tegelikult oled Velikije Luki trummar ja Ajutise Valitsuse solist? Mis kultuurianded Sinus peidus on ja millal neil särada lased?
Velikije Luki põhikoosseisu trummar ma pole, aga bändi loomisstaadiumis lõin tõesti mõne aja nende trumme. Ajutine Valitsus on küll oma bänd, millega tegelesime keskkoolipäevil – algul lõin ka trumme aga hiljem pandi mind laulma. Aktiivselt tegime proove aastatel 1980–1983, kuid päris lavale ei jõudnudki. Siis läksin Tartusse õppima, teised jäid Tallinna ja bändi tegevus katkes. Tänavu aga kutsus Allan Vainola, kes on meist ainuke elukutseline muusik, Ajutise Valitsuse taas kokku, nüüd oleme juba kaks korda avalikult esinenud ja peagi esineme veel. Meie muusikastiil oli ja on punk-rock.
Vahel olen ka luuletusi kirjutanud, aga need on enamasti seotud konkreetse sündmuse, isiku või tegevusega. Minu stiil ei ole väga südamlik, pigem satiiriline.
Küsitles Agnes Jürgens, Keskkonnaministeeriumi avalike suhete osakonna nõunik
(Intervjuu ilmus Keskkonnaministeeriumi väljaandes Looduse Hääl nr 3 ajalehe Postimees vahelehena 28, oktoobril 2009. Vaata lisaks http://www.envir.ee/1096866.)
