Seega võib arvata, et jahil käimine on endiselt populaarne ning jahiulukite asurkonnad on elujõulised ja produktiivsed. Tegelikult ei saa see teisiti ollagi, sest jahinduslik seadusandlus on läbi aegade teadlikult üles ehitatud selliselt, et ulukivarul oleks peremees (jahimehed), kelle eesmärk on ulukite arvukuse (produktiivsuse) maksimeerimine või hoidmine tasemel, mis oleks enam-vähem vastuvõetav ühiskonna teistele liikmetele. Ilma liialdamata tuleks tänapäeva jahindust käsitleda kui üht liigikaitse meedet inimese segipaisatud ökosüsteemides. Selle koha pealt ei erine ka Eesti jahindus, ehkki mõnevõrra võib jahimeestele (Eestis on ligi 16 000 jahitunnistuse omanikku) ette heita teatud liikidevahelise ökoloogilise tasakaalu nihkumist, ja seda eeskätt kiskja ja saaklooma suhetes.
Ulukite võidukäik Nii või teisiti, aga üsna suure tõenäosusega ei ole meie populaarsemate jahiloomade – põdra, metskitse ja metssea – arvukus siinsetel aladel kunagi olnud nii kõrge kui viimase 50 aasta jooksul. Pärast Teist maailmasõda alanud ulatuslik metsade istutamine tekitas põtradele sobivad elupaigad ja rikkaliku toidulaua ning päädis 1970ndatel sellega, et meie metsades elutses ekspertide hinnangul 20 000–30 000 põtra. Paralleelselt sellega toimus ka suur looduse „parandamise“ aktsioon huntide mürgitamise näol. Meie põdrakari kasvas nii suureks, et nende tekitatud metsakahjustuste ulatus muutis metsade uuendamise praktiliselt võimatuks. 90ndate algul otsustati, et ilmselt ei saa meil nii palju põtru elada ja arvukust vähendati tänasele tasemele ehk 10 000 isendi piiresse.
Üheaegselt põdraga kasvas enneolematult suureks ka metskitse asurkond, mis haiguste ja muude tegurite tagajärjel muutus nii nõrgaks, et 70ndate erakordselt karmidel talvedel hukkus kümneid tuhandeid isendeid. Mida sellest kõigest järeldada? Seda ehk, et inimene võiks kogu oma tarkuses selliseid drastilisi kõikumisi vältida, või vähemalt püüda neid leevendada. Võib-olla on see liialdus, aga tundub, et käimasolevat kümnendit võib nimetada metssigade võidukäiguks, millest jahimeeste võimekus enam üle ei käi.
Jahinduse vastuolud Kes on selliste kõikumiste juures kannatajad? Esimesena meenuvad metsa- ja põllumehed, kelle rajatud männinoorendikus või kaerapõllul võimust võtnud ulukid söömas käivad. Siit jõuame tänase jahinduse suurima vastuoluni, mis seisneb selles, et Eesti taasiseseisvumisega tekkis ulukite elupaigale omanik, kes seal majandustegevust korraldada üritab, kuid jahinduslik seadusandlus pärineb suures ulatuses aegadest, mil juba mainitud männinoorendik või kaerapõld kuulus kõigile ehk tegelikult mitte kellelegi.
Eesti on üks väheseid riike Euroopas, kus jahiulukite elupaiga omanik ei saa otsustada, kes tema maadel jahti peab või mõjutada muul moel jahiulukite arvukust. Viimase viie aasta jooksul taas teravnenud vastuolud seoses ulukite tekitatud kahjustustega annavad meile järjekordselt märku jahinduse jõudmisest ummikteele. Kuna see kõik toimub nüüd eraomandi tingimustes, ei vaadata sellele enam läbi sõrmede.
Mis saab edasi? Keskkonnaministeerium on ette valmistanud jahindusstrateegia aastateks 2008–2013 ja algatanud jahiseaduse olulised muudatused, mille keskmes on kehtestada jahimeestele kohustused ja vastutus ulukite optimaalse arvukuse saavutamiseks või tekitatud kahjustuste leevendamiseks. Sellega seonduvalt on algatatud ja osaliselt ka ellu viidud eelmise perioodi jahinduse filosoofiast tulenevate institutsiooniliste ja sisulise tegevuste kaasajastamine. Näiteks on lõpetamisel riigi nimel korraldatav kommertsjaht eramaadel ja riigi korralduslike ülesannete üleandmine jahimeestele endile ehk Eesti Jahimeeste Seltsile jne.
Kindlasti tuleb edaspidi arvestada selliste suundumustega nagu maaomanike suurem huvi jahindust mõjutada ja jahinduslikus tegevuses osaleda või jahindusest tulu teenida, mis muudab järjest aktuaalsemaks jahiõiguse, jahipiirkondade suuruse ja paiknemise küsimuse. Eesti on aasta-aastalt muutumas olulisemaks jahiturismimaaks ning metsanduse ja üldise maamajanduse konkurentsivõime vähenemisel oleks jahindus maaomanikule üks alternatiivtulu allikas, mis aitaks muuhulgas taluda suuremaid ulukikahjustusi. Egon Niittee, Keskkonnaministeeriumi metsaosakonna peaspetsialist
(Artikkel ilmus Keskkonnaministeeriumi väljaandes Looduse Hääl nr 3 ajalehe Postimees vahelehena 28, oktoobril 2009. Vaata lisaks http://www.envir.ee/1096866.) |
