Esileht » Uudised ja artiklid

Eesti–Vene piiriveekogude-alane koostöö

11.–12. augustini toimub Peterburis Eesti–Vene piiriveekogude kaitse ja kasutamise ühiskomisjoni järjekordne istung, kus arutatakse veemajandusolukorda Narva jõe valgalal, piiriveekogude (Peipsi järv, Narva jõgi) seisundit, seireprogrammide ja uuringute käiku, tuleva aasta töökavasid ja Narva veehoidlaga seotud küsimusi.

Pikk ühispiir dikteerib koostöövajaduse

Eesti ja Venemaa vaheline piir on suures osas veepiir: piiri kogupikkusest kulgeb piir merel 122 km ja piki suuri siseveekogusid 201 km ehk koguni 80% Eesti–Vene piirist on veepiir (koos merega).

Veepiiri suur ulatus ja oluliste siseveekogude paiknemine Eesti–Vene piirialal nõuab tihedat riikidevahelist koostööd, et tagada nende veekogude hea seisund ja ratsionaalne kasutamine. Kõnealune koostööpiirkond – Narva jõe valgala – ulatub põhjast lõunasse 370 km kogupindalaga ligi 57 000 km², sellest Eesti territooriumil on üle 17 000 km². Ühtlasi on see Euroopa Liidu ja Venemaa piiriala.

Eesti–Vene peamised piiriveekogud on Peipsi järv (sh Pihkva ja Lämmijärv) ning Narva jõgi ja veehoidla.

Peipsi järv on suuruselt Euroopa neljas järv, olles samal ajal Euroopa suurim rahvusvaheline järv. Järve pindala on üle 3500 km², millest Eesti territooriumi koosseisus on 44%. Peipsi on ka maailma parimaid kalajärvi.

Narva jõgi on lühike (77 km), kuid suhteliselt veerohke (keskmine vooluhulk 400 m³/s, aastane äravool 12,5 km³). Narva jõgi on olulise energeetilise tähtsusega: jõel asub Venemaale kuuluv Narva hüdroelektrijaam võimsusega 125 MW, Eesti poolel aga kaks võimsat soojuselektrijaama. Narva jõe veel rajaneb Narva linna (üle 70 000 el) ühisveevarustus.

Narva jõe valgala moodustab kõigest 3% Läänemere koguvalgalast (1 649 550 km²), kuid on aastase äravoolu poolest Neeva järel (~70 km³/a, 20% jõgede aastasest sissevoolust Läänemerre) teine Soome lahte suubuv jõgi, Läänemerre suubuvatest jõgedest äravoolu poolest teise kümne alguses, kuid valgala pindalalt kuues. Seega kõik, mis toimub Narva jões, Peipsi järves ja tema valgalal, avaldub ka Läänemere, eeskätt Soome lahe vee kvaliteedis, ja nii omandab riikidevaheline koostöö sellel valgalal ka olulise Läänemere kaitse aspekti.

Koostöö aluseks rahvusvahelised lepped

Riikidevaheline koostöö merel toimub peamiselt HELCOMi (Läänemere kaitse konventsiooni mereelupaikade ja elustiku kaitse osa) raamides.

Olulised siseveekogud Eesti–Vene maismaapiiril nõuavad tihedat ja asjalikku koostööd piiriveekogudel rahvusvaheliste konventsioonide ja kahepoolsete kokkulepete alusel. Sellised põhidokumendid on:

• Piiriveekogude ja rahvusvaheliste järvede kaitse ja kasutamise 1992. a konventsioon.
• Piiriveekogude ja rahvusvaheliste järvede kaitse ja kasutamise konventsiooni 1999. a vee- ja terviseprotokoll.
• Eesti Vabariigi valitsuse ja Vene Föderatsiooni valitsuse vahelise piiriveekogude kaitse ja säästliku kasutamise alase koostöö 1997. a kokkulepe.
• Eesti Vabariigi Valitsuse ja Vene Föderatsiooni Valitsuse vaheline Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järve kalavarude säilitamise ja kasutamise alase koostöö 1994. a kokkulepe.

Loomulik, et nii oma veemajanduse kui ka koostöö korraldamisel piiriveekogudel lähtub Eesti esmajoones Euroopa Liidu veepoliitika raamdirektiivi (Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiiv 2000/60/EU) nõuetest. Neist lähtudes on kujundatud Eesti veealane seadustik ja normdokumendid, veeseadus on praegu uuendamisel, lõpujärgus on vesikondade veemajanduskavade koostamine. Rahvusvahelises koostöös Venemaaga peame arvestama (ja oleme seda ka teinud), et kuigi Vene pool tunnistab veepoliitika raamdirektiivi kui head juhtdokumenti, ei ole see Venemaale siduv. Samas on veepoliitika peaeesmärgid Eesti ja Vene poolel ühised – veekogude hea seisundi saavutamine ja tagamine, ning erinevad lähenemised mitmetele küsimustele peaksid olema ületatavad, olgugi et tihti nõuab seisukohtade lähendamine ja kooskõlastamine pikaajalist tööd.

Piiriveekogude kaitseks on loodud ühiskomisjon

Piiriveekogude kaitse ja kasutamise alase koostöö koordineerimiseks on moodustatud piiriveekogude kaitse ja kasutamise Eesti–Vene ühiskomisjon. Põhiline töö toimub spetsialistide tasandil komisjoni töörühmades. Töörühmi on kaks:

• Veeressursside kompleksse haldamise (integreeritud ehk tervikveemajanduse) töörühm.
• Seire, hinnangu ja rakendusuuringute töörühm.

Ühiskomisjoni peamised saavutused:

• saavutatud on asjalik koostöö ja üldjoontes ühesugune lähenemine põhiprobleemidele.
• Toimub pidev infovahetus veemajandusliku olukorrast ja vee kvaliteedist.
• Korraldatud ja kooskõlastatud on piiriveekogude seireprogrammid, mille raames tehakse ka ühiseid seiretöid Peipsi järvel ja Narva veehoidlal.
• Viimase paari aasta kõige olulisem saavutus on veemajanduskavade koostamine mõlemal poolel (Vene poolel on see küll alles algusjärgus).
• Kooskõlastatud on teadusuuringute programm, kuid selle realiseerimine kulgeb vahelduva eduga, seda peamiselt mõlemal poolel esinevate rahastamisraskuste tõttu.

Probleemid ja lahendamist vajavad küsimused

• Tuleb saavutada veekogude hea seisund. Muret teeb Pihkva järve seisund. Küsimus on ka selles, milline osa vee kvaliteedi kujunemisel on looduslikel protsessidel ja mis on inimtekkeline. Eriti puudutab see fosforiallikate määramist. Lähemat uurimist vajab fosforisisaldus põhjasetetes, setetes seotud fosforibilansi ja ringkäigu uurimine järves, et prognoosida järve seisundi muutumist sisemiste protsesside tõttu. Hakkab süvenema arvamus, et pealiskaudne suhtumine puhastusseadmete töö tõhustamisse ja fosforiprobleemi lahendamisse võib Peipsi järve hea seisundi saavutamise 2015. aastaks muuta küsitavaks. Siinjuures kohane meelde tuletada, et Peipsi on Euroopa suuruselt neljas, seejuures suurim rahvusvaheline järv.
• Rakendusuuringute maht on seni väike, seda tuleks oluliselt suurendada. Fosforiprobleem oli eespool juba nimetatud, kuid meil on tekkinud küsitavusi ka nii Peipsi järve kui ka Narva veehoidla veebilansiga, Narva jõe äravoolu arvutamisega, Narva jõel ja veehoidlal on mitmeid hüdromorfoloogilisi probleeme (sette kandumine jõe sängi), täpsustamist vajavad ühtse alusmaterjali ja metoodika alusel isegi veekogude ja valgala hüdrograafilised karakteristikud.
• Veemajanduskavade kooskõlastamine ja nende täitmise tagamine.
• Narva veehoidla kasutuseeskiri ja riikidevaheline leping Narva veehoidla kasutamise kohta.

Eesti pool peab piiriveekogude-alases koostöös olulisimaks veemajanduskavade kiireimat väljatöötamist ja nende realiseerimist.

Keerukaks küsimuseks võib lähitulevikus kujuneda Narva jõe ja veehoidla veeressursi jagamine ja kasutamine. Vene poolel on lõpujärgus veehoidla uue kasutuseeskirja väljatöötamine, mille esimestes versioonides Eesti poole arvamust osaliselt arvestati, hilisemas staadiumis aga pole me oma arvamuste ja ettepanekute arvestamise kohta adekvaatset informatsiooni saanud.

Peipsi järve seisund

Üheks oluliseks koostöö tulemuseks on Eesti–Vene ühine seire piiriveekogudel, mis võimaldab saada põhjalikku infot veekogude seisundi kohta. Veekogude seisundit hinnatakse hüdrokeemiliste ja hüdrobioloogiliste näitajate alusel. Senised hinnangud on näidanud Peipsi järve lõunapoolse osa – Pihkva järve – reostuse suurenemist, paaril viimasel aastal on aga ilmnenud uusi jooni, mis nõuavad lähemat uurimist ja hinnangut.

Põhjapoolne osa (Peipsi Suurjärv, Peipsi „ise”) on seni enam-vähem stabiilses, üldiselt rahuldavas seisundis. Kuid murettekitavad tendentsid on hakanud ilmnema sealgi.

Vahetult Peipsi järve ääres elab mõnikümmend tuhat inimest, kelle elu on otseselt järvega seotud. Kogu valgalal elab aga miljon inimest. Nendest enamuse igapäevaelu järvega seotud pole ja järvest ei sõltu. Kuid järv ja valgala moodustavad ühtse terviku – seega kõik, mis toimub valgalal, peegeldub järve seisundis. Nii oleneb järve seisund ja järvega vahetult seotud inimeste heaolu kõigi nende miljoni inimese tegevusest ja suhtumisest looduskeskkonda.

Positiivset efekti järve seisundile on andnud Tartu reoveepuhastusseadmete rekonstrueerimine. Vene pool on teadvustanud Pihkva linna reostuskoormust ja Pihkva linna reoveepuhastusseadmetel on tehtud uuendusi/renoveerimisi, samas on sellest palju suurem ja mahukam osa veel teha. Töö suure mahu tõttu on Vene poolel ilmselt olulisi rahalisi raskusi.

Peipsi järv, nagu kõik looduslikud veekogud, vananeb, eutrofeerub. Üldjuhul on see aeglane looduslik protsess, kuid tegelikkuses kiirendab inimene seda oluliselt, isegi määravalt oma elu- ja majandustegevuse jääkide juhtimisega veekogudesse. Inimtekkeliste keemiliste reoainetega Peipsil erilisi probleeme pole, küll aga toitainetega (fosfor, lämmastik), mille sisaldus Peipsi vees on lubamatult kõrge.

Kõrge toitainetesisalduse tõttu on Peipsi kesises seisundis, lõunaosa aga halvas seisundis. Peipsi ökosüsteem on muutunud ebastabiilseks. Üksjagu on siin tegemist ka kliimamuutuste mõjuga: kevadine suurvesi on pikem ja madalam, suvine veetemperatuur on veidi kõrgem, jääkatteaeg on lühem ja jääkate mõnel aastal ebapüsiv (nagu tänavu), mille tõttu on olulisel halvenenud kalade kudemis- ja arengutingimused.

Peipsi probleemid:

• Eutrofeerumine. EL ametlikes dokumentides käsitletakse eutrofeerumist inimtekkelise protsessina (toiteainete sisalduse suurenemine inimmõjul). Peipsil on eutrofeerumine looduslik ja inimtekkeline komponent on seni kvantitatiivselt eristamata. Vene poole spetsialistid valdavalt arvavad, et ülekaalus on looduslik komponent, Eesti spetsialistid arvavad, et valdav on inimmõju.
• Suur fosforisisaldus vees. Lämmastiku sissevool järve seoses põllumajanduse langusega poolteist aastakümmet tagasi, on mõnevõrra vähenenud, kuid põllumajanduse uus tõus võib eeldada ka lämmastikuprobleemi uut teket. Fosforisisaldus 2007. a ootamatult veidi vähenes; kas see oli juhuslik või näitab mingi meeldiva suundumuse algust, vajab uurimist.
• See on kaasa toonud muutused fütoplanktoni koosseisus; suurenenud on sinivetikate osakaal, massiliste vetikaõitsengute ajal on avastatud vetikatoksiinide jälgi vees, toimunud on muutused ka zooplanktoni koosseisus, mõnes kohas on zooplanktoni juba liiga vähe.
• Toimunud on muutused kalastikus ja kalade elutingimustes.

Veemajanduskavad ja rakenduslikud uuringud

Olukord ei ole lootusetu, kuid vajab sihipäraseid kooskõlastatud jõupingutusi. Selle tegevuse korralduslikuks vormiks on veemajanduskavade väljatöötamine ja nende täitmine. Selle tööga on ühiskomisjon alustanud, Eesti poolel on Peipsi alamvesikonna veemajanduskava valmis. Venemaal on seda tööd alustatud.

Peipsi praeguse seisundi põhjuste selgitamiseks ja põhjendatud meetmete väljatöötamiseks on algatatud rida rakendusliku suunaga teadusuuringuid. Esmajoones on vaja korda teha kõik reovee puhastusseadmed, sealhulgas korraldada fosforiärastus. Eesti suurte linnade puhastusseadmed on praeguseks rekonstrueeritud ja töötavad hästi, väiksemate osas on mõnel pool probleeme, kuid nende osa pole määrav.

Kahtlemata on Peipsi olukord keeruline, kuid ühiste jõupingutustega peaksime suutma seda oluliselt parandada.

Ago Jaani, Keskkonnaministeeriumi veeosakonna nõunik, piiriveekogude kaitse ja säästliku kasutamise Eesti-Vene ühiskomisjoni Eesti-poolne sekretär