Esileht » Uudised ja artiklid » Artiklid 2009-2011
Mari-Liis Ummik, Pille Jõekaar, Malle Piirsoo, Keskkonnaministeeriumi jäätmeosakond Kevad on koristamise aeg. Prügi leiab nii tubadest kui ka õuest, paraku jagub seda ka teepervedele ja metsa alla. Eesti elanik “toodab” u 425 kg (2,6 m3) olmejäätmeid aastas. Kokku kuhjatuna saaksime sellest u 600 000 tonni kaaluva hunniku. Kui aga laoksime selle jäätmemäe ühemeetrise läbimõõduga vaalu, võiksime sellega “sillutada” 3000 kilomeetri pikkuse tee näiteks Tallinnast Brüsselisse ja sealt edasigi. Kuidas jäätmetest jagu saada?
Pakendid vii tagasi Koduste jäätmekonteinerite sisust moodustavad vähemalt kolmandiku pakendijäätmed. Aga miks visata pakendid prügi hulka, mille äraveo eest tuleb maksta, kui need võib viia vastavasse konteinerisse või kauplusse täiesti tasuta. Nii säästate raha, sest saate oma jäätmete jaoks muretseda väiksema konteineri, mille tühjendamine on odavam. Säästate ka keskkonda, sest pakendit saab pärast ümbertöötlemist taas kasutada.
Pakendite kogumisega tegelevad taaskasutusorganisatsioonid. Kui te ei tea, kus asub lähim pakendikonteiner, uurige seda linna- või vallavalitsusest. Konteinerite asukohad saab teada ka kodulehtedelt (www.eto.ee; www.pakendiringlus.ee; www.tvo.ee).
Enamasti on pakendijäätmete kogumiskohas eraldi konteinerid PABERILE JA PAPILE ning SEGAPAKENDILE. Mõnel pool on eraldi konteiner ka KLAASPAKENDILE. Kui seda pole, läheb klaaspakend segapakendikonteinerisse.
Mida panna pakendikonteinerisse? PABER JA PAPP: Pappkastid ja -karbid, paberkotid jm puhtad paberpakendid. SEGAPAKEND: Plastpakend: jogurti- ja võitopsid, õli- ja majoneesipudelid, kosmeetika- ja hooldustoodete pakendid, plastnõud ja -karbid jne. KLAASPAKEND: Värvitust ja värvilisest klaasist alkoholipudelid, klaaspurgid, siirupipudelid jne. Mida pakendikonteinerisse ei panda?
Teeni pakendiga raha! Paljude joogipakendite eest olete joogi ostmisel tasunud tagatisraha ehk panti (1 kr/50 senti). Raha saab tagasi, kui viite pudelid/purgid kauplusse või tagasivõtupunkti. Pandipakend on tagastamiskõlbulik, kui: Pakendite kohta vaata ka: http://www.taaratark.ee/
Kuhu saab tasuta anda probleemtoodetest tekkinud jäätmeid?
Probleemtoodetest tekkinud jäätmete tagasivõtmise ja kogumise ning taaskasutamise ja käitlemise peavad korraldama ja kinni maksma tootjad. Kaudselt on need kulud toodete hinnas, mis tähendab, et ostjad on nende eest tasunud ja toodete jäätmeteks muutumisel nad enam maksma ei pea.
Elektroonikaromud Elektroonikaromude kogumispunktid asuvad enamasti valla või linna jäätmejaamades või jäätmete kogumispunktides. Üleantav romu ei tohi sisaldada muid jäätmeid ja olla saastunud. Ka peavad tagastatavad seadmed olema komplekssed (nt külmikult kompressori kodus eemaldamisega võivad õhku lenduda osooniauke tekitavad freoonid).
Elektroonikaromu kogumispunkti või poodi vedamise kulud tuleb üldjuhul kanda seadme lõppkasutajal.
Patarei- ja akujäätmed Patareisid ja akusid saab tasuta üle anda või visata spetskonteineritesse kauplustes, kus neid müüakse. Tasuta saab neid anda ka ohtlike jäätmete kogumispunktidesse.
Romusõidukid ja nende osad Romusõiduki saab üle anda lähimasse sama marki autosid müüvasse poodi või viia jäätmeluba ja ohtlike jäätmete käitluslitsentsi omavasse lammutuskotta. Lammutuskodade nimekiri on Keskkonnaministeeriumi koduleheküljel http://www.envir.ee/108233. Tasuta saab üle anda ainult liiklusregistris arvel oleva mootorsõiduki, millelt ei ole eemaldatud olulisi osasid (nt kere, sillad, mootor, katalüsaator, elektrooniline juhtplokk).
Sõiduki remontimisel tekkinud kasutatud osad saab tasuta üle anda tootjale või kauplusse, kus müüakse autode varuosi sõltumata sellest, kas kavatsetakse osta uus osa või mitte. Romusõiduki või kasutatud osade kogumispunkti, lammutuskotta või kauplusesse vedamisega seotud kulud tuleb üldjuhul kanda lõppkasutajal.
Vanarehvid Vanarehvid saab sõltumata kogusest tasuta anda vanarehvide kogumispunktidesse. Kui on suurem rehvikogus (nt autokoorem), tuleks ühendust võtta mõne tootjaga (andmed aadressil http://proto.keskkonnainfo.ee), et uurida, kuhu võib sellise koguse viia. Vanarehve võtavad tihti üks ühele ja tasuta vastu ka rehvitöökojad ja remonditöökojad. Romusõiduki üleandmisel ei pea rehve eraldama, sest romusõiduki vastuvõtja on kohustatud need (kuni 5 vanarehvi) tasuta vastu võtma. Vanarehvide kogumispunkti vedamisega seotud kulud tuleb üldjuhul kanda lõppkasutajal.
Väldi “mustalt” tegutsevat ettevõtjat Kevadeti sagenevad abipakkumised romusõidukite, elektroonikaromude ning vanametalli äraveoks. Pahatihti on aga tegu ettevõtjatega, kel puuduvad selleks oskused, käitluskoht ja jäätmeluba. Nn mustalt tegutsejate puhul ei ole teada, kuidas nad romudest eemaldavad ja kuhu toimetavad ohtlikke osi, vedelikke ning muid materjale, mida vanametallina ei saa kokkuostupunktidesse üle anda. Kui selline kraam satub metsa alla, siis on ohus nii loodus kui ka meie kõigi tervis. Jäätmeseadus kohustab ka jäätmete üleandjat kontrollima, kas jäätmete vastuvõtja tegutseb seaduslikult. Reeglina tunneb mitteametlikult tegutseva ettevõtja ära selle järgi, et ennast reklaamides avalikustab ta vaid telefoninumbri ja eesnime.
Seaduslikult tegutsevate jäätmekäitlejate kohta saab infot Keskkonnaministeeriumi Info- ja Tehnokeskuse kodulehelt http://www.keskkonnainfo.ee/ keskkonnalubade infosüsteemist (KLIS), kuid ka Keskkonnaameti http://www.keskkonnaamet.ee/ regioonide kontoritest. Infot, kus asub teile lähim kogumispunkt, saab oma valla- või linnavalitsusest.
Mida teha ohtlike jäätmetega?
Kes kogub ohtlikke jäätmeid? Kui omavalitsuse territooriumil on jäätmejaam, siis saab sinna anda nii ohtlikke jäätmeid kui ka probleemtooteid. Kui jäätmejaama ei ole, siis saab koduseid ohtlikke jäätmeid anda ohtlike jäätmete kogumispunkti. Teavet selle kohta, kuhu ohtlikke jäätmeid viia, saab omavalitsusest.
Ettevaatust asbestiga! Lisaks kodumajapidamises tekkinud ohtlikele jäätmetele puutume tihti kokku asbesti sisaldavate jäätmetega. Asbesti käitlemisel võib õhku paiskuda asbestitolmu, mis ohustab kõiki, kes seda sisse hingavad, sest see võib tekitada asbestoosi, kopsuvähki ja teisi kopsuhaigusi.
Artikkel ilmus 20.052009 ajalehes Looduse Hääl (Postimehe vahelehena). |
