Esileht » Uudised ja artiklid » Artiklid 2009-2011
Jaanus Tamkivi, keskkonnaminister Viimasel ajal on saanud päevakajaliseks hülgeküttimise teema. Selle küsimuse on jõuliselt tõstatanud just Kihnu saare kogukond, kes soovib elu sisse puhuda traditsioonilisele hülgejahile Liivi lahes. Kas lubada või mitte – selles on küsimus.
Suurenenud on vaid hallhüljeste arv Hülgeküttimisest juttu tehes saame rääkida jahist ainult hallhülgele. Meie kahe hülgeliigi saatus on olnud mõnevõrra erinev. Kui hallhülge asurkond on viimastel aastatel kasvanud, siis viigerhülge arvukus pigem kahaneb. Viimastel aastatel kasutuselevõetud loendusmeetod aerofotode abil, kus erinevates riikides üheaegselt pildistatakse lesilates karva vahetavaid hülgeid, on andnud väga häid tulemusi. Aastal 2008 loendati sellel viisil meie vetes 4151 hallhüljest. Hallhüljes on liikuv loom ja kogu Läänemere asurkonda loetakse üheks. Meie naabrite soomlaste-rootslaste juures on jaht hallhülgele piiratud ulatuses praegu lubatud. Seega juhul, kui tulevikus Eestis hülgejahti lubada, tuleb küttimislimiidi arvutamisel kindlasti arvestada kogu Läänemere asurkonnaga ja meie naaberriikides lubatud küttimismahuga.
Vastuseta küsimused Vanade tavade taastamine on muutunud süsteemis alati vaevarikas. Ka hülgeteema puhul on palju läbiarutamata ja vastuseta küsimusi. Näiteks on lahti rääkimata küttimisajad ja -viisid, aga samuti piirkonnad, kus küttimist võiks lubada. Hülgejahi traditsioonid oma mitmekesisuses ja efektiivsuses sisaldavad ka palju sellist, mis tänapäevaste jahitavadega ei taha kuigi hästi sobituda. Kui räägime traditsioonilisest hülgejahist kihnlastele, siis tuleb lahendada seegi küsimus, keda määratleda kihnlastena. Kas luua selleks eraldi rahvastikuregister? Ka ei saa üle ega ümber sellest, et püssiga jahipidamine eeldab jahitunnistuse olemasolu, see tähendab jahimeheks olemist.
Praegu osa loomi hukkub Praegu on nii, et Keskkonnaministeeriumi kompenseerib Keskkonnaameti kaudu hüljeste tekitatud kahjud püünistele. Ka Põllumajandusministeerium planeerib Euroopa Liidu Kalandusfondi kaudu hakata maksma toetust, seda hülgekindlate püügivahendite soetamiseks. Kui arvestame asjaoluga, et praegu hukkub meil hülgepüünistes aastas mitusada hüljest, kelle korjus lihtsalt minema visatakse, siis kas poleks tõesti tark investeerida hülgekindlatesse püügivahenditesse? See võimaldaks suurenenud populatsiooni arvelt osa hülgeid ulukitena küttida. Saaks kasutada nii nahka kui ka liha, mis muidu asjatult raisku läheb. Küttimise kasuks räägib seegi, et kui tekib küttimislimiit, siis hakkab paremini toimima ka ühiskondlik kontroll. Ehk teisisõnu – salaküttimine väheneb. Inimene, kellel on võimalik (ehkki piiratud koguses ja pika aja jooksul) seaduslikult loom lasta, valvab iseäranis hoolega, et keegi teine “tema saaki” niisama kotti ei topiks. Ka on selge, et küttimise seadustamine muudab hallhülge kui liigi inimpelglikumaks, tema aukartus inimese ees kasvab. Seega väheneb hüljeste mõju kalapüünistele. Kui mitte muul moel, siis vähemalt ei toimeta nad avalikult ja nn õigete meestena püüniste juures samal ajal, kui kalur paadiga läheneb. Samas on siin veel üks, kaalumist vajav aspekt. Nimelt loodusturism. Eestis, kus lõvid ja elevandid puuduvad, on hallhüljes üks väheseid suurimetajaid (kui isane hallhüljes võib kaaluda 200 kilo, siis suurimetaja ta on), kelle elu saab õigel ajal ja õiges kohas hästi ja põhjalikult vaadelda, nii et see loomade elukorraldust ei häiri.
Oma koht kõigile Hallhüljes on Eestis kaitsealune loom. Keskkonnaministeerium saab hülgejahi lubamisel või jätkuval keelamisel lähtuda eelkõige erialaspetsialistide seisukohtadest. Sellealast koostööd me ka teeme. Teine põhiküsimus – kui hülgejahti lubada, siis mismoodi seda täpselt lubada, ootab samuti lahendamist. Lahendused saavad sündida ainult koostöös erinevate huvigruppidega. Meie eesmärk on jätkusuutlik ja läbimõeldud looduskasutus, kus on oma koht nii kalal, hülgel kui ka kaluril. (Artikkel ilmus ajalehes Meie Maa 27.03.2009.) |
