Esileht » Uudised ja artiklid » Artiklid 2009-2011
Jaanus Tamkvi, keskkonnaminister See oli 1. jaanuaril 1990, kui ärksamate teadlaste, looduskaitsjate, kultuurirahva ja saarte sõprade aastaid kestnud ühistegevuse tulemusel sündis Lääne-Eesti Saarestiku Biosfäärikaitseala (BKA), mis hõlmab Saaremaa, Hiiumaa, Vormsi ja Muhu saari koos neid ümbritseva merega. Kuna eeltöö oli olnud pikk ja põhjalik, sai kaitseala rahvusvahelise tunnustuse juba sama aasta 27. märtsil, kui talle omistati ÜRO Hariduse, Teaduse ja Kultuuriorganisatsiooni (UNESCO) sertifikaat. See oli uut tüüpi kaitseala Eestis, sest loodi UNESCO programmi „Inimene ja biosfäär“ raames. Tegemist on lausa rahvusvahelise tähtsusega alaga, mille tegevuse eesmärgiks on toetada jätkusuutlikku ja säästlikku arengut ühe või mitme kogukonna piires. Ehk teisisõnu – see on ala, kus lisaks loodusele kaitstakse kogu elukeskkonda kultuuri, teaduse ja hariduse vahenditega ning võimalustega.
Kui saartel valitses Moskva majandussurve Kui me meenutame tolleaegseid (umbes kolmkümmend aastat tagasi) majandamise tingimusi saarestikus, siis olid need praegustega võrreldes tüki teisemad. Näiteks kalanduses kehtis reegel, et püüa nii palju, kui süda ihkab. Ka põllumajanduses ei seatud piirnaguid – anna toodangut nagu vähegi suudad. Maaparandus oli kujundanud ümber suured alad ja väetiste ning kemikaalidega ei koonerdatud. Enim reegleid kehtis metsamajanduses, kuigi ka metsa raiumine toimus plaanimajanduse näitajate järgi. Väljaraiutud puit jäi Eestisse, seevastu kala- ja põllumajandussaadused rändasid Moskvasse. Turismi ja regionaalpoliitikat asendas range piiritsoon. See oli aeg, mil loovintelligents, teadlased, looduskaitsjad ja kohalike kogukondade esindajad algatasid protestiliikumise Moskva majandussurve ja saarestiku ülemajandamise vastu. UNESCO programm „Inimene ja biosfäär“ oli ideaalne kate sellele protestiliikumisele. Nüüd, mil biosfääriala moodustamisest on möödunud paarkümmend aastat, on olukord teistsugune. Eesti riik on varsti juba viis aastat olnud Euroopa Liidu liige ning omaks võtnud euroopalikud arusaamad inimeste ja looduse koostoimimisest.
Tegutsema hakkasid sihtasutus ja mittetulundusühingud Biosfäärikaitseala juhtimises on olnud mitu ajajärku. Aastatel 1990–2001 tegutses kolm piirkondlikku keskust Hiiumaal, Vormsil ja Saaremaal. Aastal 2002 kujundas Keskkonnaministeerium senise keskustel põhineva struktuuri ümber – programmi “Inimene ja biosfäär” hakati ellu viima mitteriiklikul ja mittetulunduslikul alusel ühtse sihtasutuse vormis. Sihtasutus kandis nime Biosfäärikaitseala Programm. Seejuures oli tegu nelja eraõigusliku asutusega: MTÜ Läänerannik, MTÜ Saarte ja Ranniku Uurimiskeskus Arhipelaag, MTÜ Saarte Puhas Loodus ja SA Kihnu Väina Merepark. Nad tegutsevad praegugi. Sihtasutuse tegevuse sihiks oli Lääne-Eesti maastiku, bioloogilise ja kultuurilise mitmekesisuse ning omapära säilitamine, seda eeskätt säästava arengu põhimõtteid silmas pidades. Jõuti päris palju ära teha. Näiteks tõstaksin esile mitmeid väikesaarte arendusprojekte, teadusuuringuid, osalemist rahvusvahelistes projektides jms. Kusjuures rahvusvaheline koostöö on vägagi oluline, sest kuulub ju meie biosfääriala koos 520 omataolisega üleilmsesse võrgustikku, mille tegevust koordineerib UNESCO.
Kaitsealal puhuvad taas uued tuuled Mullu oktoobris täiendas Vabariigi Valitsus säästva arengu seaduse sätteid, mis määravad biosfäärikaitseala jaoks uue õigusruumi. Selle aasta 1. veebruarist loodud Keskkonnaameti üheks eesmärgiks on jätkusuutliku ja säästva arengu toetamine Lääne-Eesti saarestikus. Samuti tuleb ametil tihendada koostööd BKA raames tegutsevate mittetulundusühingutega. Et see kõik paremini sujuks, tuleb kokku panna biosfääriala programm, kus on targalt ühendatud bioloogiline mitmekesisus, saarestiku majandusareng, kohalikud kultuuritraditsioonid ning elulaad. Edu võti on koostöös. Ka biosfäärialale seatud eesmärgid täituvad kõige paremini just koos tegutsedes ehk kaasa saavad lüüa nii saarte kogukonnad, omavalitsused, ettevõtjad kui ka looduskaitsjad. Oluline on iga elaniku panus. Näiteks saab kohalikke elanikke kaasata keskkonnaküsimuste lahendamisse ning keskkonnasõbraliku tootmise arendamisse. On ju maaomanike jaoks olemas mitmeid riiklikke toetusi maastike hooldamiseks ja loodushoiuks. Aga miks mitte siduda senisest tugevamalt ka kohalikku ökoturismi ja mahepõllumajandusettevõtjaid – saaksid nad ju koos valmistada ja turustada väärttooteid. Kust alustada? Eks ikka ühiselt korraldatud keskkonnapäevadest, kus saab jagada häid ideid keskkonnasõbraliku elulaadi ja ettevõtluse arendamiseks. Kõrvale ei tohi jätta ka nooremat põlve ehk koolide keskkonnaharidust. Biosfäärikaitseala kolmas tulemine on alanud. (Artikkel ilmus 20. veebruari Meie Maas.) |
