Sillamäe uraanijääkide hoidlaga seonduvate keskkonnaprobleemide lahendamine oli oluline mitte üksnes Eestile, vaid kõigile Läänemeremaadele. Tegu oli Euroopa Liidu regionaalse pilootprojektiga, mille lahendamiseks loodi unikaalne ja paljusid osapooli kaasanud rahastamisskeem ja tehti head koostööd.
Sillamäe jäätmehoidla Sillamäe radioaktiivsete jäätmete hoidla asub Tallinnast ca 190 km kaugusel Ida-Virumaal vahetult Soome lahe kaldal Sillamäe linna lääneservas. Jäätmehoidla sisaldab uraanimaagi töötlemisel tekkinud mürgiseid ja kahjulikke jäätmeid, milleks on põhiliselt uraani, tooriumi ja teiste radionukleiide ning raskemetallide jäägid, lämmastikuühendid, happed ja muud kemikaalid. Lisaks neile on jäätmehoidlasse ladustatud ka soojuselektrijaama põlevkivituhka. * Jäätmehoidla pindala on veidi üle 50 ha.
Jäätmehoidla ajalugu * Nõukogude Liidu sõjatööstuskompleksi uraanitehas rajati Sillamäele aastal 1948.
Jäätmehoidla oli keskkonnaohtlik Sillamäe jäätmehoidla sisaldab uraanimaaki, mis on nii peenestatud diktüoneemakilda kui ka hiljem nn Idabloki maadest imporditud kümneid kordi rikkama maagi töötlemisest järele jäänud mürgised ja kahjulikud jäätmed, mis sisaldavad uraani ja raskemetalle, happeid ja muid kemikaale. Uuringud näitasid, et ohtlik oli nii jäätmehoidlast pidevalt leviv reostus kui ka võimalus, et ebakindel merepoolne tamm puruneb. Tammi purunemisel oleks võinud merre sattuda ettearvamatu kogus reoaineid. Oli oht, et tammialuses murenenud savis tekib maalihe ja tamm koos osaga jäätmehoidlast ühes selles sisalduvate jäätmetega libiseb merre. Jäätmehoidla asub vahetult mere ääres: merepoolne tamm ei ole veepiirist kaugemal kui 30…50 meetrit. Sillamäe elurajoonid asuvad jäätmehoidlast ca 1,5…2 km kaugusel.
Pidevalt levis reostus jäätmehoidlast kolmel viisil * Jäätmehoidlale sadanud vihmavesi ning maismaa poolt pealevalguv vesi imbus aeglaselt läbi jäätmemassiivi ning kandis merre lämmastikuühendeid, samuti uraani, tooriumi ja teisi mürgiseid aineid. 1995. a läbi viidud TTÜ uuringu andmetel filtreerus merre 1500 tonni lämmastikku aastas. * Suvel oli peaaegu kogu jäätmehoidla pealispind kuiv ning siis kandis tuul hoidlalt radioaktiivset tolmu ümbritsevatele aladele ning Sillamäe linnale. * Jäätmehoidlast eraldus radioaktiivset gaasi – radooni –, mis samuti levis osaliselt linnale. Samuti oli probleemiks kõrge radioaktiivse kiirguse foon jäätmehoidlal ning selle lähiümbruses.
Kuidas jäätmehoidla saneeriti? Keskkonnaohtudest lähtuvalt määratleti ka projekti lähteülesandes jäätmehoidla saneerimise eesmärgid: * Lõpetada Balti mere reostamine jäätmehoidlast merre imbuvate kahjulike ainetega. Projekti ettevalmistusfaasis jagati saneerimistööd kolmeks põhikomponendiks, mille aluse toimus projekti edasine kavandamine: C-1 – Jäätmehoidla stabiliseerimine – jäätmehoidla merepoolse tammi stabiliseerimine ja kindlustamine mere poolt tekitatava erosiooni vastu ning põhja- ja pinnavete jäätmehoidlasse imbumise vältimine. C-2 – Vahekatte ehitamine ja jäätmehoidla ning selle tammide kontuurimine stabiilseks aluseks, millele rajada lõppkate. C-3 – Lõppkatte rajamine, mis ei laseks sademeteveel jäätmehoidlasse tungida.
Kaldaerosiooni vältimiseks rajati saneerimistööde käigus graniitrahnudest kaldakindlustus. Tänu sellele on jäätmehoidla kaitstud mereerosiooni ja lainete mõju eest. Objekti stabiilsuse tagavad raudbetoonist vaiad hoidla merepoolsel küljel ning tasandatud ja õige kaldega tammid. Reostusainete lekke vältimiseks rajati jäätmete merre imbumise tõkestamiseks vee kõrvalejuhtimise süsteem (sein pinnases ja sügav drenaa¾). Pinnavesi on juhitud jäätmehoidlast mööda ja põhjavee tase on alandatud jäätmete tasemest madalamale. Jäätmehoidla kaeti kuni 13 meetri paksuse põlevkivituhast ja erinevatest looduslikest materjalidest koosneva kattega. Nn vahekatte ülesandeks on anda hoidlale soovitud kuju ja selle nõlvadele ohutu kalle. Lõppkate on viiest erinevast pinnasekihist koosnev rajatis, mille olulisim koostisosa on kõige alumine vettpidav savikiht, mida katavad erinevad pinnasekihid. Lõppkate on haljastatud, et vältida erosiooni ja saavutada optimaalne niiskusre¾iim. Katte paksus on 2,1 meetrit ja selle rajamiseks kulus kokku 1,1 miljonit m³ erinevaid pinnaseid. Pärast lõppkatte paigaldamist on mäe suurim kõrgus üle 38 m merepinnast.
Jäätmehoidla vahekatte ja lõppkontuuri tööprojekti koostas Saksa firma Wismut GmbH, kellel on suur kogemus samalaadsete saneerimistööde kavandamisel ja läbiviimisel Saksamaa endistes kaevanduspiirkondades.
Keskkonnaohud on kadunud: * Kaetud hoidla näeb välja kui rohttaimestikuga kaetud küngas, kuhu vesi ei pääse.
Keskkonnaseire toimub vastavalt keskkonnaministeeriumi väljatöötatud seirekavale pikaaegselt ka pärast jäätmehoidla saneerimistööde lõpetamist.
Saneerimine oli ulatuslik koostööprojekt Jäätmehoidla saneerimisprojekti üks initsiaatoreid ja korraldajaid oli Eesti Vabariigi Keskkonnaministeerium. Projekti konsulteerisid Wismut GmbH, OÜ IPT Projektijuhtimine ja OÜ E-Konsult. Töövõtjateks olid AS Geotehnika Inseneribüroo G.I.B., AS Eesti Ehitus ja AS Aspi. Koostööpartneriteks olid AS Silmet Grupp ning Sillamäe Sadam. Sillamäe jäätmehoidla saneerimisprojekti üldmaksumuseks kujunes üle 21 miljoni euro (330 miljonit krooni). Selle rahastamises osalesid Euroopa Liit Phare programmi vahenditega, Põhjamaade keskkonnarahastu NEFCO ning Norra, Rootsi, Soome ja Taani riik. Eesti riik rahastas Sillamäe projekti riigieelarvest ja Keskkonnainvesteeringute Keskuse kaudu. Lisandusid AS-i Silmet kulutused oma tootmisprotsessi ümberkorraldamiseks. Sillamäe jäätmehoidla saneerimise projekt on Eesti mastaabis kõigi aegade suurim keskkonnakaitsealane saneerimisprojekt. See on ka Euroopa Liidu regionaalseks pilootprojektiks. Sarnaseid saneerimisprojekte viiakse ellu veel Ungaris, Sloveenias, T¹ehhis ja mujal Ida- ja Kesk-Euroopas.
28. oktoobril tähistati Ida-Virumaal Jõhvis rahvusvahelise konverentsiga 10 aastat kestnud saneerimistööde lõpetamist. Konverentsi ettekanded leiad SIIT. Artikli koostas Agnes Jürgens, |
