Esileht » Uudised ja artiklid » Artiklid 2006-2008

Uus amet parandab looduskaitsekorraldust

Jaanus Tamkivi, keskkonnaminister

Kui Riigikogu kiidab heaks Keskkonnaministeeriumi kava ühendada maakondlikud keskkonnateenistused, Riikliku Looduskaitsekeskuse ja Kiirguskeskuse ühendamise, siis alustab uuel aastal tööd Keskkonna- ja Looduskaitseamet.

Milleks selline muutus?
Muutused toovad ikka kaasa vastasseisu. Nii seegi kord – ministeeriumi ja ministrit on asutuste ühendamiskava pärast tublisti nuheldud. Tõsi, omavahelistes vestlustes on paljud pahandajad tunnistanud, et muutused on vajalikud ning aja nõue. Nii ongi, aeg seab meile uusi tingimusi ja ülesandeid, millega toimetulekuks tuleb üle vaadata tegevused, võimalused ning töökorraldus ning leida edasiminekuks paremad lahendused. Meie vaatasime tulevikku esmajoones nende inimeste pilguga, kes peavad meie kaudu keskkonnaküsimusi lahendama, ja lähtusime eesmärgist, et neil oleks meiega lihtsam ning selgem suhelda. Vastastikune mõistmine tagab ka looduse ja kogu keskkonna tõhusama kaitse.

Praegu on keskkonnaküsimuste lahendamisel seis rohkem kui segane. Keskkonnaministeeriumil on küll igas maakonnas rodu esindajaid (Riiklik Looduskaitsekeskus, keskkonnateenistus, Keskkonnainspektsioon), aga kes, kus ja mida korraldab? Näiteks tahab keegi kaitsealal mingit tööd teha ja vajab selleks keskkonnaametnike arvamusi-lube-kooskõlastusi. Sel puhul võib juhtuda (ja juhtubki!), et ta jääb hätta, sest tal tuleb vajalikke allkirju koguda mii keskkonnateenistusest kui ka looduskaitsekeskusest. Vahel isegi ministeeriumi looduskaitseosakonnast. Seejuures ütleb üks ametnik üht ja teine teist. Sageli ei saagi asja muidu klaaritud, kui erinevate ametkondade esindajad sõidavad – ikka igaüks eraldi – vaidlusalust kohta või objekti oma silmaga kaema…

Kui see ei ole inimeste närvide ja aja ning rahva raha raiskamine, mis see siis on? Miks ei võiks looduskaitse- ja keskkonnakorraldus olla lihtsam ja ökonoomsem? Arvestada tuleb ju sedagi, et riigil on rahaga kitsas. Eriti annab see tunda meie looduskaitsekeskusele, mis pole riigieelarvest vajalikus mahus raha kunagi saanudki, vaid nende töid on valdavalt rahastanud Keskkonnainvesteeringute Keskus (KIK). See aga ei ole õige asi, et looduse kaitsmiseks loodud riigiasutus peab rahasaamiseks projekte kirjutama. Pealegi pole KIKi tengelpung põhjatu, sealt võtab sadu miljoneid kroone suurte europrojektide riigipoolne kaasrahastamine. Looduskaitsekeskuse pihud jäävad üsna tühjaks ehk looduskaitseks vajalikud tööd satuvad ohtu. Kes neid teeb?

Kes ja kuidas kaitseb loodust?
Lahendusi otsides algataski Keskkonnaministeerium oma valitsemisalas ümberkorraldused. Meie soov on selgelt ära jagada looduskaitse juhtiv ja korralduslik pool. Teisisõnu – kavandatavasse Keskkonna- ja Looduskaitseametisse ühendame looduskaitsealase tarkuse ehk looduskaitsekeskuse ning maakondlike keskkonnateenistuste need ametnikud, kes langetavad sisulisi otsuseid ja juhivad looduskaitse korraldust. Uuest ametist tulevad siis looduse kaitseks vajalikud suunad, strateegiad, arengu- ja kaitsekorralduskavad. Looduses tehtavad praktilised tööd aga läheksid üle RMK-le, kes hakkaks tähistama kaitstavaid objekte, hooldama elupaiku ja maastikke (võsa lõikamine, niitmine, vaadete avamine jms), korrastama matkaradu, vaatetorne jne. Osaliselt metsamehed neid töid juba teevad, ja mis peaasi – RMK-l on selleks raha. Igati loogiline töö jaotus.

Looduskaitse korraldamise muudatusplaanidele on külge poogitud halvaendelist reformikõla ja hoiatatud loodava superasutuse eest, kuid hirmujuttude levitamine on asjakohatu. 400–500 töötajaga asutus küll supersuur ei ole, kuid ülesandeid ja vastust saab seal töötavatel looduskaitsespetsialistidel tõesti palju olema. Saavad nad ju struktuurimuutusega võimu juurde, sest just nemad hakkavad andma looduskaitsele sisu, juhivad selleks vajalike tööde tegemist ja väljastavad kõikide keskkonnaalaseid lube, kooskõlastusi jne. Selline tööjaotus aitab tõhusamalt täita ka looduskaitse arengukavas, keskkonnastrateegias ja Valitsuse tegevusprogrammis seatud keskkonnakaitse ülesandeid.

Võimu lisandub ka uue asutusega liidetavatele Kiirguskeskuse ametnikele. Ennekõike sellega, et nad saavad õiguse ise otsast lõpuni tegelda kiirgustegevuslubade väljaandmisega. See lihtsustab ka nendega suhtlevate ettevõtete asjaajamist.

Meie rikkus on inimesed
Looduskaitse ei põhine ammu enam keeldudel-käskudel, vaid üliolulised on usalduslikud suhted kohalike elanikega. Meie looduskaitse tugevus on meie inimesed oma teadmiste ning kogemustega. Muudatusi tehes ei tohi me neid kaotada. Põhimõte on, et Keskkonna- ja Looduskaitseamet tuleb mehitada oma töötajatega ja valdavalt kõik jäävadki oma tööd tegema. Küll aga tuleb üle vaadata ülesanded ja koormused, mis on maakonniti väga erinevad. Näiteks annab ühe teenistuse ametnik aastas välja kaheksa luba, teine kümme korda rohkem.

Kohalikud omavalitsused on tundnud muret, kas keskkonnaametnikud ei hakka pärast muudatusi kohalikust rahvast kaugenema. Ei hakka. Igasse maakonda jäävad bürood, jätkub inimeste teenindamine võimalikult elukoha lähedal ja regioonide eripära arvestades. Olen ise üle-mere-mees ja tean väga hästi, mis tähendab, kui riigiasutused kolivad kaugele ja nendega suhtlemiseks tuleb ette võtta pikk tee. Kavandatav struktuurimuudatus ei too kaasa tarbetut rabelemist ja massilist ametnike ümberkolimist. Üleöö ei juhtu midagi, töö jätkub sissetallatud rada mööda.

(Artikkel ilmus maakonnalehtedes.)