Kormoran - kalatoiduline lind Kormoran on peamiselt kalatoiduline lind. Ta on väga hea ujuja ja sukelduja- toidu järele võib ta minna sügavamale kui 20 meetrit, kuid eelistab kuni 10 meetri sügavusi toitumisalasid. Kormoranil on mitmeid sukeldumist kergendavaid kohastumusi: märguv sulestik, sulgunud ninasõõrmed ja erilised silmad, mis tagavad selge nägemise nii vee all kui ka maa peal. Kormorani toitumispiirkonna keskmiseks raadiuseks on 20 kilomeetrit. Pesitsusajal kulub tal toitumisele keskmiselt 6-7 tundi ööpäevas. Täiskasvanud kormoran vajab ööpäevase toiduvajaduse katmiseks 350-500 grammi kalu. Pikemat aega Eestis vaid väikesearvulise hajusa läbirändajana tuntud kormoran alustas siin pesitsemist 1980. aastatel. Aastatega on kormorani kolooniad muutunud aga väga arvukaks kõikjal meie rannikumeres. Näiteks 2004. aastal oli loenduse andmetel pesitsuspaaride koguarv Eestis 9417, 2005. aastal umbes 10 000 ja 2006. aastal juba 11 665. Viimase uuringu andmetel on Eestis kormorane 12 600 paari, seega võib tema arvukuseks koos poegadega lugeda ligikaudu 50 000 isendit. Sarnast nähtust, kus kormoranide arvukus on tunduvalt aastatega tõusnud, võib täheldada ka ülejäänud Euroopa rannikuäärsetes piirkondades.
Kuna kormoranid toituvad kaladest, konkureerivad nad kaluritega. Nad seavad ohtu kalaliikide populatsiooni säilimise ja võivad tõsiselt mõjutada selle kaudu kalasaake. Lisaks hävib tihedates kormoranikolooniates taimestik ning seal pole asu teistel lindudel. Paljudes Euroopa riikides on kormorane püütud seaduslikult tõrjuda. Lisaks peletamisele antakse enamasti erilube kormoranide laskmiseks kalakasvandustes ja kalapüüniste juures. Paljudel juhtudel on püütud takistada uute kolooniate teket ja reguleerida väiksemates kolooniates sigimise edukust. Ka võimaldatakse seal erilubadega häirimismõju tugevdamiseks lasta varakevadel mõningaid linde. Maapinnal asetsevates pesades on loodete hukkamiseks läbi torgatud või õlilahusega pritsitud mune (näiteks Taanis või Rootsis). Arvukuse üldise taseme reguleerimiseks pesitsusaladel peetakse kõige mõistlikumaks takistada uute kolooniate teket ning sigimise edukuse alandamist (munade pritsimist õlilahusega) väiksemates kolooniates. Samal ajal peab lindudele jääma võimalus koonduda suurtesse vanadesse kolooniatesse, kus üleasustuse tõttu on pesitsemise edukus madal. Ka Eestis on teadvustatud ja teaduslikult tõestatud kormoranide mõju kaladele ja kalandusele. Tõrjuvat hoiakut kormoranisse on süvendanud kormoranikolooniate maastikku ümberkujundav mõju - taimede, sealhulgas puude ja põõsaste häving, sõnnikulademed, ebameeldiv lõhn jms. See on viinud omavolilise ja seadusevastase pesade lõhkumiseni, röövloomade laidudele asustamiseni ning poegade ning vanalindude tapmiseni. Sellised meetmed ei ole küll kormoranide arvukuse üldist tõusu Eestis peatanud, kuid kahtlemata mõjub säärane käitumine negatiivselt mitmetele teistele linnuliikidele.
Juhul, kui teadusinventuurid näitavad mõne looma- või linnuliigi arvukuse suurenemisest tingitud olulist negatiivset mõju keskkonnale või ohtu inimese tervisele või varale, tuleb looduskaitseseaduse § 49 lõike 1 punkti 3 kohaselt koostada vastava liigi ohjamiseks tegevuskava. Seetõttu valmis ka kormorani kaitse ja ohjamise tegevuskava (http://www.envir.ee/1076731). Kormorani kaitse ja ohjamise tegevuskavas soovitakse eelkõige vähendada kormoranikahjustusi kalakasvatustes ja kalapüünistes. Kava laiem eesmärk on loodusliku kalavaru ja kalasaakide parandamine aladel, kus kormoranid on kalavarusid kahjustanud. Kormorani kaitse ja ohjamise tegevuskava annab ülevaate kormorani bioloogiast, asurkonna kujunemisest, toitumistavadest ning kormorani puudutavatest teadusuuringutest. Kava kirjeldab kormorani mõju keskkonnale, eelkõige kalapopulatsioonidele ja kalamajandusele. Lisaks on seal analüüsitud kormorani ja inimese vahelisi konflikte ja nende lahendusi. Kavas on toodud välja ka erinevad alternatiivsed lahendused kormoranide mõju vähendamiseks kalavarudele ning kirjeldatud lahendusi erinevates Euroopa riikides. Lahti on seletatud arvukuse üldise taseme alandamise, osalise tõrje, peletamise ja ka ohjamisest loobumise võimalused. Kava peakoostajaks on Redik Eschbaum Tartu Ülikooli Mereinstituudist. Selleks, et tegevuskava rakenduks süsteemselt ja õiguspäraselt, luuakse töörühm, mille ülesandeks on välja töötada kavas toodud tegevuste raames piirkonna eripära arvestavad kormoranide ohjamisvõtted ja nende rakendamise tingimused juhul, kui teised alternatiivid puuduvad. Töörühma hakkab koordineerima Riiklik Looduskaitsekeskus ning sinna kaasatakse eksperte nii kala- kui linnuteadlaste hulgast. Kaitse ja ohjamise tegevuskava on koostatud nii, et oleks võimalik vähendada kormoranide ja kalurite vahelisi konflikte ja võtta kasutusele spetsialistide poolt väljatöötatud mõjusad ja seadustega kooskõlas olevad abinõud kormoranide mõju vähendamiseks Eesti kalandusele. Tegevuskava kohaselt käivitab töörühm ka seireprogrammi, mille abil jälgitakse kormoranipopulatsiooni seisundit ja hinnatakse iga rakendatud tegevuse kohapealset mõju. Tegevuskavaga saab tutvuda siit:
|
