Esileht » Uudised ja artiklid

Kuidas said Lootus Teine OÜ ja MFV Lootus OÜ oma püügivõimalused

29. juuli Kuku Raadio saates „Äripäev eetris“ käsitlesid ajaleht Äripäeva ajakirjanikud juba eelmisel nädalal nende poolt tõstatatud Lootus Teine OÜ ja MFV Lootus OÜ kalapüügivõimaluste saamislugu ja õiguspärasust aastatel 2000-2005 Loode-Atlandi Kalandusorganisatsiooni (NAFO) ja Kirde-Atlandi Kalanduskomisjoni (NEAFC) reguleeritaval veealal rahvusvahelistes vetes.

Arvestades, et teema käsitlemisel on tehtud faktivigu ja avalikkust eksitavaid järeldusi, selgitab Keskkonnaministeerium alljärgnevalt püügivõimaluste väljastamise tegelikke fakte ja põhimõtteid, mida on tutvustatud ka Äripäeva ajakirjanikele.

Keskkonnaministeerium väljastas kutselise kalapüügilube kuni 2005. aasta lõpuni, pärast mida läks see õigus üle Põllumajandusministeeriumile. Keskkonnaministeerium jagas püügivõimalusi taotlejate vahel vastavalt kehtivale kalapüügiseaduse paragrahvi 16 lõikele 3. Püügivõimaluste jagamisel on ministeerium lähtunud vaid asjakohastest õigusaktidest – riigile eraldatud rahvusvaheliselt reguleeritud  kalaliikide püügiõigusi ei saa määrata üksnes minister ega ministeerium, vaid seda tehakse läbirääkimistel regionaalsetes rahvusvahelistes kalandusorganisatsioonides ja pärast Euroopa Liiduga liitumist Euroopa Nõukogus.

Püügiload väljastati meie andmetel MFV Lootusele esmakordselt 2000. aastal mereahvena, süvalesta ja reguleerimata kalaliikide püügiks, sh raipüügiks Loode-Atlandi Kalandusorganisatsiooni ehk NAFO reguleeritaval veealal. Eesti lipu all sõitvad laevad võisid sel ajal seal mereahvenat püüda NAFO poolt kehtestatud blokk-kvoodi (kokku mitme riigi peale eraldatud kvoot) realt, mis oli Venemaale, Leedule, Lätile ja Eestile eraldatud ühine püügikvoot. Süvalesta võisid Eesti lipu all sõitvad laevad püüda NAFO poolt kehtestatud blokk-kvoodina kvooditabeli realt «Others» (liikmesriigid, kellele ei ole nende kalaliikide osas individuaalset kvooti eraldatud) ja samuti võisid Eesti lipu all sõitvad laevad püüda seal piiramatult kõiki reguleerimata kalaliike, sh raid. Kuna Eesti kvoote blokk-kvootide püügil ei olnud võimalik eraldi määratleda, siis võisid kõik Eesti lipu all sõitvad laevad püüda neid kvoote nii kaua, kui vastavad kvoodid NAFO-s ammenduvad. Seetõttu ei olnud ka firmadele siseriiklikult nende liikide püügiks eraldi püügikvoote määratud.

2001. aastal jõustus kalapüügiseaduse paragrahvi 16 lõike 3 uus sõnastus (link), mille kohaselt tuli taotlejate vahel püügivõimalusi jaotada nn ajaloolise püügiõiguse järgi, mis sisuliselt oli püügivõimaluste jaotamise aastale eelneva viimase kolme aasta vastaval veealal tegelikult kasutatud püügivõimalused. Blokk-kvootide puhul (NAFO-s mereahven, süvalest jt) ei olnud võimalik Eesti püügikvooti eraldi määratleda ja nende puhul siseriiklikult firmadevahelist püügikvootide jaotust ei tehtud. Neid kvoote võisid püüda kõik laevad ja firmad, kes selleks Vabariigi Valitsuse 12. detsembri 2000 aasta määruse nr 412 nõuetele vastava taotluse esitasid, kuni vastavate püügikvootide ammendumiseni NAFO-s.

2001. aastal alustas Lootus Teine OÜ Kirde-Atlandi Kalanduskomisjoni (NEAFC) reguleeritaval veealal ka süvaliikide (süvahaid, kalju tömpeakala, süsisaba, molva) püüki, mille püük sel ajal ei olnud NEAFC-is reguleeritud ehk Eesti lipu all sõitvad laevad võisid seal neid liike püüda piiramatult. Seega ei tehtud nende liikide osas samuti riigisiseselt mingit firmade vahelist püügivõimaluste jaotamist.

Kuna ka 2002. aastal püüdsid MFV Lootus OÜ ja Lootus Teine OÜ laevad üksnes blokk-kvoote ja reguleerimata kalaliike, mille püügivõimalusi ei ole võimalik eraldi Eestile määratleda, siis nende firmade suhtes püügivõimaluste jaotamist ajaloolise püügiõiguse alusel 2002. aastal ei tehtud. Blokk-kvoote võisid püüda kõik Eesti lipu all sõitvad laevad, kes selleks taotluse esitasid kuni kvootide ammendumiseni NAFO-s ja NEAFC-is, reguleerimata liike võis püüda aga piiramatult.

Samuti oli mereahvena, süvalesta ja rai püügiga NAFO-s ning süvaliikide püügiga NEAFC-is olukord analoogne 2003. aastal, kus Eestil eraldiseisvat kvooti nende liikide püügiks ei olnud ja seetõttu ei olnud ka siseriiklikku firmade vahelist kvoodijaotust nendele liikidele. Lootus Teine OÜ ja MFV Lootus OÜ püüdiski ainult neid liike.

2004. aastal sai Eesti mereahvenapüügiks NAFO-s omale eraldi püügikvoodid. Kuna Venemaa, Läti, Leedu ja Eesti vahel õnnestus eelnevalt läbirääkimiste käigus ära jagada mereahvena blokk-kvoot NAFO-s, siis NAFO selle jaotuse kinnitas ja alates 2004. aastast nende riikide püügikvoodiks, kelle vahel see jaotati, ka määras. NAFO kehtestas mereahvena püügil kõigi liikmesriikide kohta ette piiri 5000 tonni, millest kõik NAFO riigid üle ei tohtinud püüda. Teatud mõttes siiski blokk-kvoot selle liigi püügiks NAFO-s säilis, mistõttu ei ole sellest 5000 tonnist võimalik välja tuua eraldi ainult Eesti osa, mis oleks Eestile olnud garanteeritud talle kvoodiosana määratud 1571 tonni raames. Seetõttu ei tehtud mereahvena püügiks NAFO-s firmadevahelist püügivõimaluste jaotamise otsust. 2004. aastast alates kehtestas NEAFC esmakordselt püügikoormuse piirangu süvaliikide püügiks, mille kohaselt liikmesriigid, kelleks oli ka Eesti, pidid piirama püügikoguseid või püügipäevi süvaliikide püügil vastavalt viimaste aastate tasemele. Eesti NEAFC liikmesriigina piiras püügipäevi ja arvestades, et see tase oli varasematel aastatel olnud maksimaalselt 163 päeva, siis määrati vastav piirang ka siseriiklikult süvaliikide püügiks NEAFC'is määrusega. Kuna süvaliike oli NEAFC'is püüdnud ainult Lootus Teine OÜ, siis kalapüügiseaduse järgi saidki nad 100% püügivõimalustest.

2005. aastast sai Eesti NAFO-s omale ka süvalesta kvoodi, sest NAFO-s jaotati riikide vahel ära blokk-kvoot „Others“ kvoodi realt, mida Eesti laevad olid püüdnud. Vastavalt ajaloolisele püügile eraldati NAFO-s Eesti, Läti ja Leedu laevade poolt püütu Euroopa Liidu kvoodile, sest need riigid olid ühinenud Euroopa Liiduga ja pidid seetõttu NAFO-st välja astuma. Vastavalt nende riikide püügile selle kvoodi raames kujunes EL sisene jaotus Euroopa Liidu sees.

Kui Eestile eraldati nüüd eraldi kvoot süvalesta püügiks NAFO-s, siis jagati see siseriiklikult vastavalt kalapüügiseaduse § 16 lõikele 3 ära ka firmade vahel ja vastavalt jaotusele eelneva aasta viimase 3 aasta püügitulemusele. See jaguneski nii, et MFV Lootus sai 23,3%, Lootus Teine OÜ sai 45,2% ja AS Reyktal sai 31,5% kogu kvoodist. Samuti sai Eesti 2005. aastal NAFO-s endale esimest korda rai püügivõimalused. Seni oli see liik olnud reguleerimata ja alates 2005. aastast alustas NAFO selle reguleerimist püügikvootidega. Eesti lipu all sõitvad laevad olid raid ajalooliselt püüdnud ja seetõttu sai Eesti endale ka püügikvoodi. Kui see kvoot esmakordselt kehtestati, jaotati rai kvoot jällegi siseriiklikult vastavalt kalapüügiseadusele. Arvestades, et NAFO-s oli raid püüdnud üksnes MFV Lootus OÜ ja Lootus Teine OÜ, siis 100% kvoodist läks ka nendele firmadele.

Keskkonnaministeerium kinnitab, et kõik püügivõimalused on väljastatud lähtuvalt Eesti Vabariigi ja Euroopa Liidu asjakohastest regulatsioonidest. 

2006. aastal vähenes Eestile eraldatud süvaliikide püügikvoot NEAFC'is vastavalt Euroopa Liidu Nõukogu 2004. aasta määrusele varasemaga võrreldes pea kümme korda. Nii vähenesid ka Lootus Teine OÜ püügimahud.

KALAPÜÜGIVÕIMALUSTE JAGAMISE REGULATSIOONID AASTATE LÕIKES:

Kuni 2000. aasta lõpuni kehtis kutselise kalapüügivõimaluste jagamisel kalapüügiseaduse § 16 lõige 3 järgmises sõnastuses:

Kui kalavarud või rahvusvahelised lepingud ei võimalda mingil veealal kutselist kalapüüki teostanud isikule lubada väljapüügimahtu, püügivahendite, püügipäevade või kalalaevade arvu (edaspidi püügivõimalused) taotletud ulatuses, jagatakse püügivõimalused taotlejate vahel nii, et säilib eelmisel aastal samal veealal tegelikult kasutatud püügivõimaluste omavaheline suhe. Kutselist kalapüüki alustavale ettevõtjale püügivõimaluste andmisel tohib kutselist kalapüüki teostanud isiku püügivõimalusi vähendada vaid tema kirjalikul nõusolekul.

Alates 2001. aasta algusest jõustus kalapüügiseaduse § 16 lõike 3 muudatus ja kutselise kalapüügivõimaluste jagamisel hakkas kehtima see seaduse säte järgmises sõnastuses:

Kui lubatud püügivõimalused ei võimalda kalapüügilubade taotluste rahuldamist täies ulatuses, jagatakse püügivõimalused taotlejate vahel nii, et 90 protsenti püügivõimalustest jaotatakse eelmisel kolmel aastal samal veealal püügil olnud taotlejatele, tagades igale taotlejale eelmisel kolmel aastal sellel veealal tegelikult õiguspäraselt kasutatud püügivõimaluste suhte teiste eelmisel kolmel aastal samal veealal kala püüdnud isikute õiguspäraselt kasutatud püügivõimalustesse (ajalooline püügiõigus). 10 protsenti püügivõimalustest müüakse enampakkumisel, kus püügivõimaluse alghinnaks on käesoleva seaduse § 15 lõike 1 alusel määratud kalapüügiõiguse hind.

Selle seaduse sätte rakendamiseks kehtestati Vabariigi Valitsuse 12. detsembri 2000 aasta määrusega nr 412 „Kutselise kalapüügi lubade taotlemisel esitatavate dokumentide loetelu, kalapüügilubade andmise, kehtetuks tunnistamise ning kehtivuse peatamise kord ja kalapüügilubade vormid“, kus on toodud ka taotlejate vahel püügivõimaluste jaotamiseks metoodika.

Alates 2003. aasta algusest jõustus kalapüügiseaduse § 16 lõike 3 muudatus ja kutselise kalapüügivõimaluste jagamisel hakkas kehtima see seaduse säte järgmises sõnastuses:

Kui veeala lubatud püügivõimalused ei võimalda kalapüügilubade taotluste rahuldamist täies ulatuses, jagatakse püügivõimalused eelmisel kolmel aastal sellele veealale püügivõimalusi õiguspäraselt omandanud taotlejate vahel, välja arvatud kilu- ja räimepüük, mille puhul püügivõimalused jagatakse eelmisel kolmel aastal samal püügil olnud taotlejate vahel. Jagamisel tagatakse iga taotleja eelmisel kolmel aastal õiguspäraselt omandatud püügivõimaluste suhe teiste eelmisel kolmel aastal õiguspäraselt omandatud püügivõimalustesse (ajalooline püügiõigus). Peale püügivõimaluste jagamist täiendavalt ilmnenud püügivõimalused müüakse enampakkumisel, kus püügivõimaluste alghinnaks on käesoleva seaduse § 15 lõike 1 alusel määratud kalapüügiõiguse hind. Ehk kehtivuse kaotas 10% püügivõimaluste enampakkumine.

Praegu kehtib kalapüügiseaduse paragrahvi 16 lõige 3 järgmises sõnastuses:

Kui veeala lubatud püügivõimalused ei võimalda kalapüügilubade taotluste rahuldamist täies ulatuses, jagatakse püügivõimalused eelmisel kolmel aastal sellele veealale püügivõimalusi õiguspäraselt omandanud taotlejate vahel, välja arvatud kilu- ja räimepüük, mille puhul jagatakse püügivõimalused eelmisel kolmel aastal samal püügil olnud taotlejate vahel. Jagamisel tagatakse iga taotleja eelmisel kolmel aastal õiguspäraselt omandatud püügivõimaluste suhe teistesse eelmisel kolmel aastal õiguspäraselt omandatud püügivõimalustesse (ajalooline püügiõigus). Püügivõimalus loetakse omandatuks, kui see on loale kantud ja selle eest on tasutud või see on loaga välja võetud, kui tasu maksmine ei ole nõutav. Ajaloolise püügiõiguse arvutamisel arvestatakse ka käesoleva paragrahvi lõike 6 alusel omandatud püügiõigust. Ajaloolise püügiõiguse arvutamisel ei arvestata püügiõigust, mille taotleja on käesoleva paragrahvi lõike 6 kohaselt võõrandanud või millest ta on käesoleva paragrahvi lõike 7 kohaselt loobunud. Pärast püügivõimaluste jagamist täiendavalt ilmnenud püügivõimalused jagatakse vastavalt käesoleva lõike alusel määratud ajaloolisele püügiõigusele, kui lubatud püügivõimalused ei võimaldanud kalapüügilubade taotluste rahuldamist täies ulatuses. Kui lubatud püügivõimalused jaotati vastavalt taotlustele, jagatakse täiendavalt ilmnenud püügivõimalused loa väljaandjani jõudvate nõuetekohaste taotluste järjekorras. Püügivõimaluste ilmnemiseks loetakse püügivõimaluste kehtestamist käesoleva seaduse § 13 lõike 3 alusel.