Esileht » Uudised ja artiklid » Artiklid 2006-2008

Mure metsa pärast või poliitiline palagan

Tõnu Traks, Keskkonnaministeeriumi metsanduse ja jahinduse nõunik

Vt ka Mure metsa pärast või poliitiline palagan?

Milline poliitik küll ei püüaks ennast näidata Eesti keskkonna ja eelkõige metsade kaitsjana. On ju tegemist meie kõigi jaoks südamelähedaste teemadega, millega manipuleerides ja igasugu kampaaniaid korraldades on võimalik kerge vaevaga endale poliitilist kapitali ehk siis potentsiaalseid valijahääli koguda. Mingilgi moel on ju tarvis oma mainet parandada ja näib, et selleks kõlbab suurepäraselt hämamine metsanduse teemadel. Mis seal ikka kurta, kui meie poliitiline kultuur on juba selline. Lubamatu on aga nende inimeste ärakasutamine, kes tõepoolest südames hoolivad Eesti loodusest ja metsadest ning on alati nõus selleteemalistele pöördumistele alla kirjutama, kusjuures neil puudub võimalus kontrollida, kas pöördumises kirjeldatu on tõsi või mis eesmärgiga ja kelle poolt see üleskutse algatati.

Ma olen kaugel sellest, et kutsuda inimesi üles tähelepanelikum olema oma allkirja andmisel või veelgi enam selle allkirja tagasivõtmist nõuda. Küll aga selgitaks mõningaid absoluutse tõe pähe esitatud väiteid ja eks igaüks otsustab ise, kas on ikka tegemist nii-öelda metsapäästmise või millegi muuga.

Ümberkorraldused RMK-s ehk RMK reformid (nagu neid on hakatud kutsuma). Kõigepealt pisut ajalugu. Enne 1995. a Riigikogu valimisi eksisteeris Eestis selline huvitava nimega erakond, nagu Metsaerakond. Sellesse kuulusid peamiselt riigimetskondade metsaülemad, kelle eesmärgiks oli oma õiguste eest seismine taasiseseisvunud Eestis. Vaatamata sellele, et tolleaegne Koonderakonna ja Maarahva Ühendus soovis, et  Metsaerakond nendega ühineks, jäid metsamehed endale kindlaks ja läksid Riigikogu valimistele välja oma nimekirjaga. Tõsi küll - edu neil polnud. Kui Eesti Maarahva Erakond 1995. a valitsusse võeti ja Villu Reiljan keskkonnaministriks sai, vihjas ta oma tervituskõnes tolleaegses keskkonnaministeeriumi saalis, et Metsaerakond tegi oma mitteühinemisega vea. Algas metskondade ulatuslik liitmine, mille käigus jäi 188 metskonnast järgi 92, kusjuures koondati ca 3000 inimest.

Tasub veel meelde tuletada, et noil aegadel polnud maapiirkondades, kus metskonnad asusid, koondatud inimestel kerge tööd leida, rääkimata sellest, et riiklik töötuabi ja kompensatsioonisüsteem praktiliselt puudus. Sellesse aega jääb ka metsavahikohtade kaotamine, riigimetsas tühjaks jäänud kordonite ja muu vara ning seni vist ainsate põliste riigimetsamaatükkide erastamised.

Miks siis tollase Koonderakonna ja Maarahva ühenduse järeltulija tänane Eestimaa Rahvaliit nii agaralt tänastele RMK ümberkorraldustele vastu seisab, püüdes seda siduda küll hääbuvate külade, küll vandenõudega riigimetsa müügi ja rentimise eesmärgil. Põhjus on lihtne - aegadel, mil Rahvaliit Keskkonnaministeeriumi juhtis, politiseeriti suur osa metsaülematest ja RMK juhtkonnast, rääkimata Keskkonnaministeeriumi töötajatest. Loomulikult lubati metsaülematele, et mingeid liitmisi enam ei tule. Seega ei jäägi Rahvaliidul muud üle, kui võidelda metskondade säilimise eest vahendeid valimata.

Liialt kõrged raiemahud. Seda teemat on Rahvaliit ekspluateerinud kogu hingest ja pidevalt. Süüdistades selles liiga liberaalset metsandust(loe: Reformierakonna karvast kätt). Miks? Siin meenub koolipoiste halb nali, kus üks rikub õhku ja näitab siis näpuga teisele, kes omakorda üldise hukkamõistu osaliseks saab. Samuti käitub ka Villu Reiljan, kelle esimesel ministriks oleku ajal kasvasid raied Eestimaal ca 6 miljonilt tihumeetrilt pea 13 miljoni tihumeetrini. Raiemahtude langustendents sai alguse Heiki Kranichi teisel ministriksolekuaastal, jäädes esialgu püsima stabiilsena 6-7 miljoni tm vahele. Veel kinnitamata andmetel on raiemaht eelmisel aastal ca 5 miljonit tihumeetrit. See on aga juba 2,5 korda madalam metsateadlaste poolt rehkendatud lubatavast raiemahust. Ehk oleks siin just meie võimalus majanduskriisi leevendamiseks ja kasvava tööpuuduse ohjeldamiseks?

Uues seaduses kaotatakse metsakategooriad ja meie metsad jäävad kaitseta. Tegelikkuses kirjutati täna kehtivasse metsaseadusesse sisse ebaõnnestunud regulatsioon, kus kaitsemetsi määras minister. Tänu kehtiva seaduse ebaõnnestunud lahendusele ei ole selle seaduse järgi ühtegi kaitsemetsa moodustatud. Vähe sellest, ka kõik need kaitsemetsad, mis asuvad väljaspool kaitsealasid ja on seega moodustatud eelmiste metsaseaduste põhjal, osutusid kaitse alt väljas olevaks. Sellise jabura olukorra lõpetamiseks loetletakse seaduseelnõus konkreetselt üles metsatüübid, mis vajavad majandamisel mingeid kitsendusi. Kindlasti on võimalik seda nimekirja täiendada. Kusjuures kaob ka tulundusmetsa kategooria, mille kohta tänane metsaseadus annab eesmärgiks vaid majandusliku tulu saamise.

Metsamajandamise kava vabatahtlikkus erametsades hävitab metsad. Olemasolevas seaduses on tänu metsakorraldajate osavale lobitööle metsamajandamise kavast tehtud dokument, mis tundub tähtsam nii Metsaseadusest kui isegi Põhiseadusest. Ka on kavade valmimise bürokraatia tehtud nii keeruliseks, et isegi riigiasutused ei tule toime nende täitmisega.

Natuke selgituseks. Kavade koostamisel on kaks etappi: esimene on inventuur, kus metsakorraldaja olemasoleva teabe ja välitööde põhjal teeb metsainventuuri ehk maakeeli kirjeldab selle metsa põhilised mõõtmed. See osa jääb ka uues seaduses kohustuslikuks ja selle teeb riik nii-öelda oma kulu ja kirjadega, vastutades ka andmete õigsuse eest. Kogutud teave kantakse metsaregistrisse. Selle teabe põhjal ja metsaseadusest ning teistest seadustest tulenevaid piiranguid aluseks võttes võib omanik oma metsi majandada metsamajandamiskava omamata. Kui ta aga leiab, et õigete metsamajandamisevõtete planeerimine käib talle üle jõu, tellib ta oma metsale majandamise kava. Olemasolevate inventeerimisandmete ja kehtiva seadusandluse põhjal peaasjalikult vastavaid arvutiprogramme kasutades koostatakse talle kava. Ka selle koostamist rahastab riik läbi Erametsakeskuse ja see on omanikule tasuta. Uue eelnõu järgi väheneb ka kava koostamise bürokraatlik ahel ja kaotatakse metsamajandamise kava kinnitamise kohustus.

Muudatused RMK-s on kellegi vandenõu riigimetsade müügiks või rendileandmiseks. Mäletame ju, et üheks oluliseks põhjuseks riigi metsaomandi säilitamisele oli see, et riik on parem majandaja kui eraomanik. Veel mõned aastad tagasi pidas see paika. Täna, kus erametsade majandamise kvaliteet ja efektiivsus on oluliselt tõusnud, ei saa riigimetsa majandaja endale lubada vastupidiseid arenguid. Teisisõnu, kui RMK-s täna muudatusi ei toimu, tõstatub varem või hiljem õigustatud küsimus riigi metsaomandi vajalikkusest. Tänased võimuparteid riigimetsi müüa ei kavatse, kindel ei saa olla aga tuleviku suhtes, kas nii mõnigi tänane riigi metsaomandi eest võitleja võimule tulles seda teha ei plaani. Või milleks siis võidelda juhtimise parandamise ja efektiivsuse tõstmise vastu RMK-s? Olgu veel lisatud, et RMK vara rendileandmist reguleerivas osas ei kavandata võrreldes kehtiva seadusega mingeid muudatusi.

Kokkuvõtteks soovitan meie päevapoliitikutel rohkem kehtivat metsapoliitikat ja metsanduse arengukava lugeda ja sellest tulenevalt oma otsuseid teha. Kui miski on kokku lepitud, võiks seda kokkulepet täita. Nii kaoks vajadus ülepeakaela metsaseadusandlust muuta ja seda kiiruga tehtut hiljem remontida.

Vt ka Graafikud, mis peegeldavad metskondade vähendamist ja raiemahtu

(Artikkel kirjutatud Maalehele, ilmus 12. juunil.)