Keskkonnaministeerium korraldas harrastuspüüdjate seas küsitluse, millest selgus, et enim häirivad hobikalureid veekogudele ligipääsu puudumine ja väike vääriskalavaru. Valminud on ka uuring selle kohta, mis seisus on kalavarud meres, Peipsi, Lämmi- ja Pihkva ning Võrtsjärves ja väikejärvedes. Lisaks sellele, et piiratud on ligipääsu paljudele kalapüügikohtadele, häirib väga suurt osa vastanutest veekogude halb olukord, kala vähesus, röövpüüdjad, õigusaktid, paisude ja teiste kalade rännet takistavad ehitised jmt. Mõned vastajad kurtsid sedagi, et hobiga ei saa tegelda laiskuse, töö, abikaasa, rahanappuse, ilma, ülerahvastatuse, purjus kaaslaste, koerte, kobraste jms tõttu. Kiideti aga püügilubade saamise ja nende eest tasumise lihtsat korda. Vaata lisaks Harrastustuskalastajate seas korraldatud küsitlus
Valminud on ka Keskkonnaministeeriumi tellitud uuring, kus teadlased annavad hinnangu nii meres, Peipsis, Lämmi- ja Pihkva ning Võrtsjärves leiduvatele kalavarudele. Vaata lisaks Kalavarude seisund ja prognoos
Kalateadlased hindasid räime ja kilu varusid eraldi Läänemeres avaosa, Liivi lahe, Botnia lahe ja Botnia mere varuühikute kaupa. Selgus, et viimasel kümnendil on Liivi lahe ja Botnia mere räimevarud olnud tunduvalt paremas seisus kui Läänemere avaosa ja Botnia lahe räimevarud. Kuid ka Läänemere avaosa räimevaru kudekarja osa on suurenenud alates 2001. aastast, paraku jäi see 2007. a veel 25% võrra alla pikaajalise keskmisele tasemele.Arvukate põlvkondade puudumine 2004. ja 2005. aastal on põhjustanud viimasel kahel aastal kilu kudekarja biomassi languse Läänemeres. Varu vähenemine on toimunud peamiselt Läänemere lõunaosas, kuid kiluvaru seisundit Eesti majandusvööndis võib endiselt lugeda väga heaks. 2007. a oli kilu kudekarja biomass Läänemeres 10% võrra üle pikaajalise keskmise, siiski on Läänemere kiluvaru praeguse püügimahu korral mittejätkusuutliku ekspluateerimise ohus. Lõhe ja meriforell. Eestis toimub lõhe sigimine suuremal või vähemal määral Purtse, Kunda, Selja, Loobu, Valgejõe, Jägala, Pirita, Keila, Vasalemma ning Pärnu jões. Eesti vetes on lõhesaak suurim Soome lahe rannikumeres ja see sõltub esmajoones Põlula Kalakasvatuskeskuse poolt selle piirkonna jõgedesse asustatud laskujate hulgast ning vähemal määral ka populatsioonide looduslikust sigimisest.Liivi lahe, Väinamere ja Lääne-Eesti saarte lääneranniku lõhesaagid on suhteliselt väikesed ning avamerepüük on pea olematu. Asustamise ja loodusliku taastootmise põhjal otsustades peaks Eesti lõhesaak 2008. aastal püsima eelmiste aastate tasemel. Lõhe ja ühtlasi ka meriforelli looduslikku sigimist meie jõgedes pärsib peamiselt sobilike sigimise ja kasvualade vähesus ning jõgede tõkestatus. Nimelt on praegu erinevate paisude ja muude tõkestisrajatistega takistatud kaladele ligipääs ca 90% ajaloolistele koelmualadele ja noorjärkude kasvualadele. Meriforelli püütakse põhiliselt rannikumerest, igatahes pole avamere saaki Eesti vetes kümmekond aastat deklareeritud. Ka meriforelli olulisim püügipiirkond on Soome laht. Palju meriforelle tuleb Eesti vetesse Soome lahe põhjakaldalt, kus asustamismaht on suur. Praegu on Eesti päritoluga loodusliku forelli püügivaru Soome lahes keskmine. Liivi lahes sõltub varu sealsete väikeste ja vähese tootlikusega forellijõgede-ojade laskujate hulgast. Saak on madal, viimasel 11 aastal alla ühe tonni, ja selle suurenemist ei prognoosita. Eesti vetes on tursa töönduslik varu endiselt madal, ent populatsioon on paremas seisus kui 2000. aastate alguses. Siiski pole Eesti vetes tursa sihtpüük majanduslikult tulus ning turska püütakse sisuliselt vaid kaaspüügina. Angerjavaru on vähenemas nii Läänemeres kui ka kogu Euroopas tervikuna. Katastroofiliselt on kahanenud Läänemerre tulevate angerja noorkalade arvukus. Võib üsna kindlalt prognoosida, et lähiaastatel jäävad angerjasaagid nii Eestis kui mujal Läänemeres senisest veelgi tagasihoidlikumaks. 2007. a vastuvõetud angerja majanduskava rakendumine peaks vähendama rändangerja püüke ning tagama senisest suurema arvu angerjate jõudmine kudealadele Atlandi ookeanis. Vaid nii saame loota, et angerjas jõuab inimese toidulauale ka tulevikus. Praeguse püügiintensiivsuse juures ja seoses ebaregulaarse juurdekasvuga võib prognoosida, et ahvena töönduslik varu Soome lahe rannikumeres väheneb. Ka lestavaru võib 2008. a mõnevõrra väheneda, kuid üldiselt püsib ta 2009. aastani praegusel tasemel. Merisiia saagikus on samuti väheneva suunaga. Väinamere piirkonnas domineerib kaaluliselt ja arvuliselt räim ja tuulehaug, on ohtralt ka ahvenat, haugi, karplasi ning lesta. Ahvenavaru on 90. aastate lõpust küll kasvanud, ent kaugeltki mitte jõudnud paari aastakümne tagusele tasemele. Ka haugi saagikus Väinameres on 2005-2007 vähenenud. Lesta saagikus Väinameres on kahel viimasel aastal püsinud samal tasemel. Koha ja vimma arvukus on Väinameres väga madal. Nuru ja muude karpkalaliste arvukus Väinameres (v.a Matsalu laht) on samuti madal. Niisiis on Väinamere kalavaru seisukord tervikuna üsnagi halb. (Loe edasi Kalavarude seisund ja prognoos.) |
