Päevakorda tõusetunud tervishoiujäätmete käitlemine on Keskkonnaministeeriumile muret tekitanud ja arutusel olnud juba pikemat aega. Kuigi üldjuhul on ohtlike ja mitteohtlike jäätmete eristamine Keskkonnaministeeriumi pädevus, peaks haiglajäätmete osas eristamise kriteeriumid määratlema meditsiinivaldkonda korraldav Sotsiaalministeerium. "Habemega" lugu Keskkonnaministeerium on tervishoiujäätmete teemat kolleegidega Sotsiaalministeeriumist juba aastaid arutanud ja ka ühise keele leidnud. Näiteks 2006. aasta mais toimunud abiministrite kohtumisel tunnistas Sotsiaalministeeriumi abiminister Peeter Laasik, et haiglajäätmete klassifitseerimise teema (ehk see, missugune jääde lugeda nakkusohtlikuks ja missugune mitte) on täielikult meditsiinivaldkonna teema.... Sest Keskkonnaministeeriumi ja Keskkonnainspektsiooni ametnikud ei ole ega saagi olla pädevad otsustama, millise diagnoosiga patsiendiga kokkupuutunud või millises meditsiinilises protseduuris tekkinud jäätmed on potentsiaalselt nakkusohtlikud ehk sellised, mida ilma eritöötluseta ladestada ei tohi. Seega ei saa keskkonnaametnikud ka tervishoiuasutuses kontrollida, kas jäätmeid sorditakse nõuetekohaselt. Sotsiaalministeerium ei ole aga senini tervishoiuvaldkonna jäätmeid klassifitseerinud. Vt nt
Vajadus ühtsete ja kõigi haiglate poolt üheselt rakendatavate haiglajäätmete eristamise kriteeriumite järele on ilmne. Haiglajäätmete klassifitseerimine peaks lähtuma eelkõige sellest, et osa haiglajäätmeid tuleks liigitada potentsiaalselt nakkusohtlikeks ja nakkusohtlikeks tulenevalt printsiibist, et kõik patsiendid, kes pöörduvad haiglasse on potentsiaalselt nakkusohtlikud ning seda just eelkõige patsiendi vere ja teiste kehavedelikega levivate infektsioonide leviku tõkestamise põhimõttest Arvestades, et ühtseid kriteeriume pole, kasutab osa haiglaid olukorra ära ja sestap võib juhtuda, et olmejäätmetena ladestatakse prügilatesse haiglatest pärit haigete kehavedelikuga kokku puutunud sidemeid/tampoone või amputeeritud kehaosi. See aga ei ole ainult eetiline probleem, vaid võib kaasa tuua ka nakkushaiguste leviku, kujutades ohtu meie kõigi elukeskkonnale. Ja veel: ka Haigekassa makstavas tervishoiu teenuse hinna määramise korras Kindlustatud isikult tasu maksmise kohustuse Eesti Haigekassa poolt ülevõtmise kord ja tervishoiuteenuse osutajatele makstava tasu arvutamise metoodika (lisa 10) on arvestatud jäätmekäitluse hinna sisse ohtlike jäätmete käitluse hind. Seega – kui tervishoiuasutus saab Haigekassalt tervishoiuteenuse osutamise eest raha, sisaldub selles ka jäätmete nõuetekohase käitlemise tasu... Osa haiglate puhul tundub see raha aga olevat lihtsalt lisasissetulek.
Kuidas siis asjad praegu toimivad? Päris ilma regulatsioonita tervishoiujäätmete käitlemine praegu siiski ei toimu (kes vähegi soovib, teeb seda korrektselt, nt SA Tartu Ülikooli Kliinikum). Vt Ka Sotsiaalministeeriumis on koostöös Taani asjatundjatega välja töötatud rida asjakohaseid materjale (vt Tervishoiujäätmed (jäätmekäitlus haiglas jne)), kuid sisuliselt on nende näol tegu soovituslike materjalidega ehk haiglajäätmete sortimine koos otsustamisega, mis siis ikkagi on ohtlik, bioloogiline, olmejääde jne, on jäetud haiglate pädevuse. Ja on haiglaid, kus sellesse tõsiselt suhtutakse, ennekõike juba eespool nimetatud TÜ Kliinikum, aga ka Pärnu Haigla jt Lõuna-Eesti haiglad. Nii Tartu kui ka Pärnu käitluskeskused on rajatud Keskkonnaministeeriumi olulise rahalise toega (nt Tartu sai 7 mln kr). Keskkonnaministeerium on pidevalt teavitanud, et oleme jätkuvalt valmis ka Tallinna haiglate jäätmekäitlust toetama - mida aga pole, see on Tallinna haiglate analoogne projekt ehk nendepoolne tahe. Suhtumise võttis paar aastat tagasi kokku ühe Tallinna suurhaigla juhatuse liige, kes ütles, et neid see valdkond enne ei huvita, kuni korralikku trahvi pole saanud… Abinõud nakkushaiguste ennetamiseks Riigikogus on ka vastu võetud Nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadus (NETS), kus on terve rida meetmeid nakkushaigustega võitlemiseks ja kus on ka üheselt sätestatud, et tööandja peab hoolitsema nakkusohtlike jäätmete kahjutustamise eest. Kontroll NETSi nõuete täitmise üle on Sotsiaalministeeriumi valitsemisalas töötaval Tervisekaitseinspektsioonil (kui seaduses pole sätestatud teisiti). Tööandjale (sh tervishoiuasutusele) paneb kohustuse kaitsta töökeskkonda (sellega haakub aga kogu elukeskkond) mõjutavate bioloogiliste ohutegurite eest ka Vabariigi Valitsuse määrus Bioloogilistest ohuteguritest mõjutatud töökeskkonna töötervishoiu ja tööohutuse nõuded. Kontroll selle määruse täitmise üle on Tööinspektsiooni (samuti Sotsiaalministeeriumi valitsemisalas) pädevuses. Kas seda kontrolli on ikka vajalikul määral tehtud? Siis puuduks ju praegu vajadus arutada selle üle, kuidas küll mõnest haiglast võivad väidetavalt nakkusohtlikud jäätmed prügimäele (ja kajakate noka vahele) jõuda.
Jäätmekäitluse korraldamisel on oluline ka kohaliku omavalitsuse osa Kohalikku omavalitsuse jäätmehoolduseeskirjas on üks osa pühendatud kohalike tervishoiuasutuste jäätmehoolduse käitlemisele. Näiteks Tallinna jäätmehoolduseeskiri pühendab eraldi peatüki tervishoiujäätmete klassifitseerimisele, käitlemisele ja sellekohasele järelevalvele. Muide, selles on kirjas, et bioloogilised jäätmed on operatsiooni käigus tekkinud jäätmed (amputeeritud kehaosad ja elundid), vananenud verekotid verega, verekomponendid, vereülekandesüsteemid, verine või niiske sidumismaterjal, aspiratsiooni torud, kateetrid jt patsiendi kehavedelikega kokkupuutunud meditsiinitarbed ja katseloomade jäänused, mis tuleb pakkida eraldi kottidesse, vastavalt märgistada ja anda üle vastavat jäätmeluba omavale jäätmekäitlejale. Taaskord: mitte ei mõista, kuidas saavad bioloogilised jäätmed sattuda olmejäätmeprügilasse? Kindlasti tuleb suurendada ka Keskkonnaministeeriumi valitsemisalas tegutseva Keskkonnainspektsiooni järelevalve osa, et jälgida, kuidas jäätmekäitlejad ja prügilad toimivad nt ohtlikeks märgistatud jäätmetega. Kusjuures patust pole priid ka prügilad ja Keskkonnaministeerium on sellele juhtinud nii prügilate kui ka kohalike omavalitsuste tähelepanu. Vt Taustainfo: |
