Esileht » Uudised ja artiklid » Artiklid 2006-2008

Eesti metsad: müüdid ja tegelikkus

Jaanus Tamkivi, keskkonnaminister

Viimasel ajal on metsandus kuum teema. Tervitan selleteemalise diskussiooni tekkimist, sest nii oluline asi nagu mets läheb igale eestimaalasele korda ja selles valdkonnas tuleb kõigil tegutseda väga avatult ja läbimõeldult.

Ideedel on lisaks tulihingelistele pooldajatele alati ka vastuseisjad või teisitiarvajaid, see on mõistetav ja normaalne. Halvaks kisub asi siis, kui üks või teine osapool asub tahtlikult avalikkust valedega eksitama. Tahan hajutada Eesti metsadest hoolivate inimeste muret ning kinnitada, et ei metsaseadusesse kavandatud muudatused ega ümberkorraldused Riigimetsa Majandamise Keskuses (RMK) ei sea kuidagi ohtu riigi metsanduse- ja keskkonnaalaste eesmärkide täitmist ja igaühe õigust Eesti riigimetsas puhata.

Riigimetsamaa osakaal suureneb
Küsimusi on tekitanud riigimetsamaa pindala miinimumnõude välja jätmine seadusest (kehtivas seaduses 20% maismaa pindalast). Sedalaadi nõude seadusesse lisamisel oli sisuline mõte ajal, mil maareform käis täie hooga ja üldise eesmärgi seadmisega kujundati metsamaa erastamise üldised piirid. Tänaseks on maa erastamine aga sisuliselt lõppenud ning uut erastamise lainet ei tule. On laialt levinud eksiarvamus, et 20% nõude kaotamine seadusest tähendaks automaatselt metsamaade müümise stardipauku. Samavõrd vähe näib olevat riigimetsanduse asjatundjaid, kes julgeksid kinnitada, et riigimetsamaade maht pole 20% künnist ületanud ühegi keskkonnaministri valitsemisajal.

Kartustel, et riigimetsa saab uue seaduse valguses kuidagi maha müüa või erastada, ei ole kindlasti alust. Tulenevalt kehtivast metsaseadusest ei kuulu kuni 1940. aasta 23. juulini riigile kuulunud ja praegu metsaga kaetud alad erastamisele ja sellega on tagatud põliste riigimetsade riigile jäämine ka tulevikus. Seda nõuet ei muudeta ka Keskkonnaministeeriumis ette valmistatud seadusemuudatusega. Neile, kes räägivad „erastamise“ ja „müümise“ formaal-juriidilisest erinevast tähendusest, soovitan siiski tutvuda omandireformi aluseks olevate seadustega, kus sõna „erastamine“ tähendus on lihtsalt ja selgelt avatud ning vähemalt tänase keskkonnaministri jaoks ei ole kahtlust, et eelviidatud metsaseaduse säte keelab põlise riigimetsamaa müügi otse ja ühemõtteliselt.

Vabariigi Valitsus kiitis 2008. aasta algul heaks riigi maareservi moodustamised põhimõtted, mis käsitlevad muu hulgas ka seni omanikuta metsamaade tulevikku. Valitsuses kinnituse saanud põhimõtete kohaselt liidetakse RMK maadega need maad, mida maa- ja metsakorralduslikult on otstarbekas tänaste riigimetsadega liita. Need omanikuta metsamaad, mida selle põhimõtte kohaselt ei liideta, antakse tsiviilkäibesse enampakkumise kaudu. Riigile jäävad ka kaitsealused metsad, mis on täna omanikuta ja need kaitsealused metsad, mille omanikud soovivad looduskaitseseaduse alusel riigile müüa. Seega saab riigimetsamaa osakaal saab tulevikus olema suurem, kui see on praegu.

Kirgi köetakse üles ka valeväitega justkui tulevikus saaks RMK valduses oleva riigile kuuluva kinnisvara müüki otsustada „vaid 9 inimest RMK nõukogus“. Esmalt tahaksin märkida, et üheksast inimesest koosnev otsustajatekogu pole tänase riigivalitsemise juures kindlasti väike arv inimesi. Teiseks kinnitan, et ka sellel legendil pole mingit alust. Endiselt peab RMK nõukogu riigivara müügi kooskõlastama keskkonnaministriga. Nii on see ka kehtivas seaduses ja see ei muutu. Lisaks olgu aga öeldud, et vähemalt allakirjutanud keskkonnaministril ei ole kavas põlise riigimetsa rendile andmise või müümisega nõustuda.

Kaitsemetsad jäävad
Kaitseväärtustega metsade kaitsmine on endiselt väga oluline. Kaitsemetsade kategooria seadusest välja jätmisel on lihtne põhjus – need ei oma metsaseaduses sisulist tähendust. Metsaseaduse kategooria on lihtsalt viis sellist metsaosa metsameestele suupäraselt nimetada. Kui vaadata praegu meie kaitsemetsasid, siis tegemist on üldjuhul kaitsealade või hoiualadega, millel kehtivad piirangud on reguleeritud hoopis looduskaitseseadusega.

Kummalisel kombel kaotas 2007 aasta alguses jõustunud metsaseadus aga need kaitsemetsad, mis asusid väljaspool kaitsealasid ja hoiualasid. Teisisõnu, kui varem kehtinud metsaseadus kaitses automaatselt selliseid metsakooslusi, mis on tavapärase majandamise suhtes tundlikumad (nt loometsad), siis täna kehtiva metsaseaduse kohaselt peaks keskkonnaminister iga sellise metsa eraldi kaitse alla võtma. Metsaseaduse muudatustega kavandame sedalaadi metsakoosluste kaitse sisuliselt taastada. Samuti kavandame anda kohalikele omavalitsustele õiguse ise otsustada, millised on need kohalikud metsad, mis täna kaitsevad inimest müra, saastuse või tuule eest.

Seega kaob metsaseaduse muudatusega seadusest küll mõiste „kategooria“, kuid taastub vahepeal ärakaotatud sisuline metsakaitse. Tundlike metsakoosluste raiepiirangud on selgelt seadusega sätestatud ja metsaga kaetud alasid võetakse vajadusel ka edaspidi looduskaitseseaduse alusel kaitse alla.

Raievanused
Metsaseaduse muutmise eelnõusse ei ole enam sätestatud raievanuseid, kuid need piirid ei kao kuhugi, vaid kehtestatakse metsa majandamise eeskirjas. Seega – raievanused jäävad ka pärast metsaseaduse muutmist samaks. Lõplik raievanus ei ole ka täna sätestatud ainult seadusega. Uuendusraie kriteeriumiks on lisaks vanusele ka puistu küpsus, mis võimaldab lageraie tegemist enne seaduses sätestatud raievanuse täitumist. Aga küpsuse kriteeriumid on ka täna sätestatud metsa majandamise eeskirjaga.

Kui metsa majandamise eeskiri vajab muutmist, läheb see suurele kooskõlastusringile täies mahus ehk kaasa saavad rääkida kõik ministeeriumid ja huvigrupid. Seetõttu ei ole keskkonnaministeeriumil, ja veel vähem keskkonnaministril kuidagi võimalik ainuisikuliselt raievanuseid muuta.

Kord majja riigimetsas
Metsaseaduse muutmise temaatika valguses on uuesti üles kerkinud ka küsimus juhtimissüsteemi muudatustest RMK-s, mis said alguse möödunud aastal läbi viidud Riigikontrolli auditi tulemustest. See, et eraettevõtjad Eestis, rääkimata nii era- kui ka riigimetsade majandajatest mujal maailmas, oma tööd RMK-st oluliselt efektiivsemalt suudavad korraldada, ei ole juba aastaid kellelegi uudis. Küll aga tõi Riigikontrolli audit välja väga tõsiseid vajakajäämisi RMK suutlikkusest riigimetsas toimuva kohta ülevaadet omada. Küll oli puudulik riigimetsa väärtuse kohta käiv teave, küll vastukäivad ja pidevalt muutuvad andmed kavandatud ja läbiviidud raiete kohta. Tagatipuks selgus veel, et RMK raius 2007. aastal rohkem metsa kui Vabariigi Valitsus seda talle ette kirjutanud oli.

Sellepärast korraldataksegi riigimetsa juhtimissüsteem ümber. Tulevikus saab omanikul, keda me Eesti kodanikena kõik üheskoos esindame, olema selge ülevaade, kui palju meil metsa on ning kuidas ja milliste põhimõtete järgi seda majandatakse. Sugugi väheoluline ei ole teadmine, et metsaga raha teenimisest järjest olulisemaks muutub teiste metsaga seotud hüvede pakkumine. Näiteks puhkevõimaluste pakkumisse panustab RMK juba tänavu pea kaks korda enam kui ta seda varasematel aastatel on teinud. Ja see, et paljud tänased RMK kontoritöötajad edaspidi ka ise metsatööle käed külge panevad ja riigimetsa väärtust kasvatavad, on minu arvates ainult tervitatav. Oleks ainult rohkem neid, kes töö tegemist ära ei põlgaks.

Kokkuvõtteks saan kinnitada, et tänane valitsus peab metsa ja metsandust Eesti riigi säilimise üheks kindlamaks alustalaks. Metsa eest hoolitsetakse parimal võimalikul viisil ning kindlustatakse see, et nii meie lastel kui lastelastel oleks jätkuvalt võimalus uhkust tunda, et nad elavad ühes maailma metsarikkaimas riigis. Teadlike valeväidete levitamise aeg on ümber.

(Artikkel ilmus lühendatult 5.05.2008 Postimehes.)