Esileht » Valdkonnad » Välisõhukaitse » Saasteainete kauglevi

Saasteainete kauglevi

Piiriülese õhusaaste kauglevi Genfi konventsioon

Piiriülese õhusaaste kauglevi Genfi konventsiooni (edaspidi Genfi konventsioon, RT II 2000, 4, 25) peetakse üheks esimeseks rahvusvaheliseks kokkuleppeks piiriülese õhusaaste ohjamiseks. Piiriülesele õhusaastele hakati teadlaste poolt tähelepanu juhtima juba 1960. aastate lõpus, kuid konkreetsete sammudeni selle piiramiseks jõuti alles 1979. aastal, mil allkirjastati Genfi konventsioon, mis jõustus rahvusvaheliselt 16. märtsil 1983. aastal. Eestis tegutsetakse kooskõlas selle konventsiooniga alates 1980. aastast, kuna endine NSV Liit oli konventsiooni üheks osapooleks. Praeguseks on konventsioonil 49 osapoolt. Tänaseks on koostatud 8 protokolli, millest Eesti on seni ühinenud järgmistega:

* väävli heitkoguste või nende piiriüleste voogude vähemalt 30-protsendilise vähendamise protokolliga, mis on koostatud 1985. aasta 8. juulil Helsingis (ühinemise seadus võeti vastu 19. jaanuaril 2000, RT II 2000, 4, 25 );

* lämmastikoksiidide heitkoguste või nende piiriüleste voogude vähendamise protokolliga, mis on koostatud 1988. aasta 31. oktoobril Sofias (ühinemise seadus võeti vastu 19. jaanuaril 2000, RT II 2000, 4, 25 );

* lenduvate orgaaniliste ühendite heitkoguste või nende piiriüleste voogude vähendamise protokolliga, mis on koostatud 1991. aasta 18. novembril Genfis (ühinemise seadus võeti vastu 19. jaanuaril 2000, RT II 2000, 4, 25 );

* õhusaasteainete kauglevi seire ja hindamise Euroopa koostööprogrammi (edaspidi EMEP) pikaajalise finantseerimise protokolliga, mis on koostatud 1984. aasta 28. septembril Genfis (ühinemise seadus võeti vastu 6. detsembril 2000, RT II, 2001, 1, 2);

* püsivate orgaaniliste saasteainete protokolliga, mis on koostatud 1998. aasta 24. juunil Århusis (ühinemise seadus võeti vastu 16. märtsil 2005, RT II, 2005, 11, 29);

Konventsiooni oluliseks osaks on õhusaasteainete kauglevi EMEP (European Monitoring and Evaluation Programme) taustajaamade seirevõrgustik. EMEP-i seirevõrgustik koosneb praegu enam kui sajast seirejaamast Euroopa riikides. Jaamades mõõdetakse sademete keemiat ning saasteainete kontsentratsiooni maapinnalähedases õhukihis. EMEP-i mõõtmisprogramm hõlmab väävli- ja lämmastikuühendeid, aluselisi katioone ja meresoolasid, osooni, raskmetalle, püsivaid orgaanilisi saasteaineid, tahkeid osakesi ja lenduvaid orgaanilisi ühendeid.

EMEP seirejaamadel on kolm erinevat taset, millele on kehtestatud ka erinevad nõuded:

* esimene tase, s.o kõigile osalejatele kohustuslik programm, mis tagab pidevmõõtmised kõigis seirejaamades ja võimaldab uurida eri saastekomponentide ruumilist ja ajalist varieeruvust;

* teise taseme jaamad mõõdavad komponente, mille analüüs nõuab keerukamat aparaatuuri või on suhteliselt kallim. Sellistes valikjaamades võiks läbi viia nii pidevmõõtmisi kui ka konkreetsete probleemide lahendamiseks käivitatud projekte;

* kolmanda taseme jaamad oleks seotud spetsiifiliste teadusuuringutega. Üleeuroopalises skaalas võiks selliseid jaamasid tinglikult nimetada ka superseirejaamadeks, nende asukohad soovitakse kooskõlastada eri riikide ekspertide vahel.

Eesti on osalenud EMEPis juba mitukümmend aastat, esimene seirejaam asus Sõrves ning tegutses aastatel 1980–1991. Praegu on käigus Vilsandi (alates 1989. a) ja Lahemaa (alates 1985. a) automaatjaamad. Seirejaamade kaardi leiad siit.