Esileht » Uudised ja artiklid » Artiklid 2006-2008

Rannakalanduse tulevik sõltub kalavarust (arvamusartikkel)

Ain Soome, Keskkonnaministeeriumi kalavarude osakonna juhataja

Riigikokku jõudsid arutusele Keskkonnaministeeriumis ette valmistatud kalapüügiseaduse järjekordsed muudatused, millega tõhustatakse kontrolli ebaseadusliku kalapüügi üle ja võimaldatakse harrastuskalastajatel kalastusõiguse eest mobiiliga maksta. Pärast eelnõu esimest lugemist tegid aga mõned Riigikogu liikmed ettepaneku sama seadusemuudatusega kaotada ka harrastuskalastajatel nakkevõrgu ja õngejadaga püügiõigus. Ettepaneku kohaselt võiks nende vahenditega püüda vaid kutselised kalurid ja randlased – viimased üksnes oma tarbeks.

Püük ei tohiks suureneda
Keskkonnaministeerium ei ole muudatuste vastu, kui nendega ei kaasne kalapüügikoormuse suurenemist. Ehk teisisõnu – püügivahendite üldarv ei tohiks suureneda. Ka tuleks selgeks vaielda, kelle püügivahendid nakkevõrgud ikkagi on ja kas nakkevõrgust ollakse nõus nii loobuma, et osa (randlased) võib ja osa ei või sellega püüda.

Küsimus on veel selleski, kuidas randlasi teistest eristada ehk kuidas seaduses üheselt mõistetavalt sõnastada randlase/rannakülaelaniku mõiste. Seda on püütud teha juba 1990-ndate algusest ja alati, kui see on kalapüügiseaduses ühel või teisel viisil kirja pandud, on see osutunud sobimatuks. Küll sellepärast, et randlastena võisid võrgulube taotleda ka rannapiirkondades maid kokku ostnud välisriikide kodanikud või siis läksid võrguload mereäärsete suuremate linnade elanikele ning suvilaomanikele. Nii et seni pole tõesti leitud sellist sõnastust, mis ühtiks ettepaneku esitajate nägemusega randlastest, oleks kooskõlas muude õigusaktidega ning kaitseks ka kalavarusid. Randlastele pole õnnestunud nn eristaatust luua.

Kalurite arv kolmekordistus
Et säilitada traditsiooniline rannakalandus ja elu jätkusuutlikkus rannakülades, selleks tuleb Keskkonnaministeeriumi hinnangul taastada kalavarud ja tasakaalustada püüdjate arv. Eesti on küll mereriik, kuid kalavarudega pole meil põhjust kiidelda. Ei ole enam 1990. algusaastad, kui kõik, kes ennast vähegi rannaküla elanikeks lugesid, said võrkudega püügi õiguse ja püügivahendite arv oli piiramatu. Kui enne Eesti taasiseseisvumist võis võrkudega merel käia ca 2000 kutselist kalurit, siis 90-ndatel suurenes see arv 6000-ni. Saagid olid rikkalikud, näiteks 1993. a püüti ametlikel andmetel Läänemerest ligi 2000 tonni kala. Ahvenat ja koha veeti suhteliselt kõrge hinnaga piiri taha, rannakalanduses töötavad inimesed olid majanduslikult heal järjel.

Selline praktiliselt piiramatu väljapüük andis hoobi kalavarudele – vähem kui kümne aastaga langes kogusaak üle kahe korra ehk 700 tonnini aastas. Kalavaru on aga meie kõigi ühine loodusrikkus, mis taastub aeglaselt. Riigi ülesanne on tagada kalavarude taastumine ja säästlik kasutamine. Kui kala hakkas nappima, soovitasid kalavarusid uurivad teadlased oluliselt vähendada võrgupüüki. 1995. a võetigi vastu uus kalapüügiseadus, millega anti rannaelanikele õigus oma tarbeks kala püüda piiratud arvu kutselise kalapüügi vahenditega, milleks olid kuni 3 nakkevõrku, kuni 250 konksust koosnev põhjaõngejada ja kuni 1-meetrise suukõrgusega ääremõrd.

Selle seadusemuudatusega pandi esmakordselt alus võrgulubade üldarvu piiramiseks. Paraku jättis seadus võrgupüügiõiguse ikkagi praktiliselt kõigile rannikul elavatele inimestele – seda küll mitte äritegemiseks, vaid oma toidulaua ja kalapüügitava säilitamise huvides. Kuid hoogne püük jätkus, kalavaru vähenes ja see omakorda mõjutas kutseliste kalurite sissetulekut. Teadlaste hinnangul on rannakalureid umbes viis korda rohkem, kui praeguste varude puhul optimaalne (tingimusel, et rannakalur saaks vähemalt Eesti keskmist sissetulekut). Rannakalandusega hõivatud inimeste majanduslik seis on halvenenud. Järjest teravamaks muutus vajadus otsustada, kas hakata püüdjate arvu piirama või lasta kalavarul ja rannakalandusel kui tegevusvaldkonnal hääbuda.

Kutselisel kaluril on vähemalt kümme võrku
Järgnevad seadusemuudatused hakkasid suuremat vahet tegema kutselisel ja harrastuspüügil, keelustasid harrastuskalastajate püütud kala ostu-müügi ja karmistasid järelevalvet. Koostöös kutselisi kalureid esindavate organisatsioonide ja teadlastega jõudsime kalapüügiseaduse uusi muudatusi ette valmistades paar aastat tagasi ka sellisele kokkuleppele, et püüdjate arvu ja püügivõimaluste vastavusse viimiseks on vajalik 10 võrgu regulatsiooni kehtestamine.

Ühiselt kokku lepitud 10 võrgu nõue jõustus tänavu 1. jaanuaril. See tähendab, et neil, kes soovivad tegutseda kutselise kalurina, peab olema püügiõigus vähemalt 10 võrguga püüdmiseks. See tingimus vähendab ka ebaseaduslikku püüki. Elu on näidanud, et ühe-kahe võrgu omanikul, kes soovib püügiga tulu teenida, võib pahatihti tekkida kiusatus teist sama palju salavõrke vette vedada.

Harrastuskalastaid on praegu Eestis ca 50 000 ja nad tohivad püüda õngpüüniste, ühe nakkevõrgu, kuni 100 konksust koosneva õngejada ja kuni 5 vähipüügivahendiga. (Erandina võivad väikesaarte alalised elanikud püüda kuni kolme nakkevõrguga.) Harrastuspüügil püütud saaki ei tohi turustada ja kala kokkuostjad ei tohi seda osta.

2007. a väljastasid kohalikud keskkonnateenistused nakkevõrguga harrastuslikuks kalapüügiks 4137 kalastuskaarti. Statistika näitab, et võrgupüügiks on kalastuskaardi saanud 90% ulatuses püügipiirkonnas elavad isikud, kuid on ka neid, kes elavad mujal, aga keda püügipiirkonnaga seob näiteks suvila.

Uusi kalapüügiseaduse muudatusi kaaludes peaks küll otsustajatel jätkuma meelekindlust mitte tagasi pöörata kalavarude taastamiseks tehtud positiivseid otsuseid ja mitte korrata 90-ndatel tehtud vigu. Rannakalanduse ja seega ka rannakülade elu säilimiseks on eelkõige vaja piisavalt kalavarusid.

(Artikkel kirjutatud Pärnu Postimehe tellimusel, ilmus 29.04.2008.)