Esileht » Valdkonnad » Keskkonnaharidus

Rahvusvaheline taust

Möödunud sajandi 70-ndatel aastatel hakati enam tähelepanu pöörama ümbritsevale keskkonnale ning vajadusele inimesi harida antud valdkonnas. Sellest ajast pärinevad esimesed rahvusvahelised keskkonnaharidust käsitlevad lepped:

1972. aastal toimus Stockholmis ÜRO esimene inimkeskkonna konverents (United Nations Conference on the Human Environment), kus võeti vastu Stockholmi Deklaratsioon, milles formuleeriti kaasaja keskkonnakaitse põhieesmärgid ja printsiibid;

1975. aastal võeti Belgradis vastu keskkonnahariduse globaalne raamistik − nn Belgradi harta ( Belgrade Charter), kus on öeldud, et keskkonnahariduse eesmärk on kujundada inimühiskonda selliselt, et kõik inimesed suhtuksid looduskeskkonnasse ja sellega seonduvatesse probleemidesse hoolivalt ning et inimeste teadmised, oskused, hoiakud, suhtumised ja motiveeritus võimaldaksid neil nii individuaalselt kui ka kollektiivselt osaleda keskkonnaprobleemide lahendamises ja ärahoidmises;

1977. aastal Tbilisis toimunud ülemaailmsel keskkonnahariduse konverentsil võeti vastu Belgradi hartale tuginev Tbilisi deklaratsioon ( Tbilisi Declaration). Deklaratsioon rõhutas keskkonnahariduse interdistsiplinaarset iseloomu, tõdes, et keskkonnahariduse printsiibid tuleb integreerida kõikidesse formaalharidusstruktuuridesse ja keskkonnatemaatika peaks olema läbiva teemana kõikide tasemete õppekavades;

1992. aastal kutsuti ÜRO poolt Rio de Janeiros kokku ülemaailmne keskkonna ja arengu konverents (United Nations Conference on Environment and Development), kus võeti vastu Rio keskkonna ja arengu deklaratsioon (Rio Declaration on Environment and Development) ning Agenda 21 − säästva arengu tegevuskava. Keskkonnaarengu kontseptsioon asendus säästva arengu kontseptsiooniga, mis rõhutab nii ökoloogilist, kui ka sotsiaalset ja kultuurilist aspekti. Tõdeti, et haridus on vajalike muutuste toimumise liikumapanev jõud. Konverentsil heakskiidetud dokumentidele kirjutas Eesti nimel alla hr. Arnold Rüütel. - 1997. aastal Rio de Janeiros toimunud nn jätkukonverentsil soovitas ÜRO Säästva Arengu Komisjon tungivalt ellu viia „Agenda 21“ põhimõtted;

1997. aastal võttis Läänemeremaade ministrite nõukogu Nyborgis vastu „Läänemere agenda 21“. Selles dokumendis, kus Läänemere piirkonna jätkusuutlikku arengut tagavad tegevused on jagatud 7 sektoriks (metsandus, transport jt), puudus esialgu hariduse sektor, mis aga lisati 2000. aastal ning selle tulemusena valmis 2002. aastal „Läänemere agenda 21 säästvat arengut toetava hariduse arendamise kava“ – „Läänemere agenda 21E“, millele kirjutasid alla riikide haridusministrid. Selle dokumendi põhieesmärgiks on tagada Läänemere piirkonna säästev areng, jätkusuutliku arengu põhimõtete integreerimine kõikidesse õppekavadesse, nende järgimine kõikidel haridustasanditel kaasa arvatud täiskasvanuhariduses;

2002. aasta detsembris võttis ÜRO Peaassamblee oma 57. istungjärgul vastu resolutsiooni nr 254, millega kuulutati välja „Säästvat arengut toetava hariduse dekaad aastateks 2005 –2014“ (Education For Sustainable Development United Nations Decade 2005 – 2014);

21.- 23. mail 2003. aastal toimunud Euroopa keskkonnaministrite tippkohtumisel Kiievis võeti vastu avaldus „Säästvat arengut toetav haridus“ ((Statement on Education for Sustainable Development by the UNECE Ministers of the Environment)), milles rõhutati, et keskkonnaharidus tuleb ümber orienteerida säästvat arengut toetavaks hariduseks ja koostöös UNESCO-ga tuleb välja töötada säästvat arengut toetav haridusstrateegia Euroopa tasandil;

Ühinenud Rahvaste Euroopa Majanduskomisjon (UNECE) otsustas oma kümnendal istungjärgul 2003. aastal kutsuda Euroopas kokku säästvat arengut toetava haridusstrateegia väljatöötamise töörühma. Strateegia töötati välja osalusprotsessis, kaasates UNECE liikmesriikide valitsusi, haridusinstitutsioone, valitsusväliseid organisatsioone, huvigruppe ja rahvusvahelisi organisatsioone. UNECE säästvat arengut toetava hariduse strateegia ja selle ellurakendamist suunav dokument “Vilniuse koostööraamistik” kiideti UNECE liikmesriikide keskkonnaministrite ja haridusministrite või nende esindajate poolt heaks 2005. aasta märtsis Vilniuses. Kohtumisel osalesid haridus- ja teadusminister Toivo Maimets ja keskkonnaministeeriumi aseminister Olavi Tammemäe.